Vennad karuputked

Aja puudutus

Dokumentaalfilm viib uute kunstiavastuste kannule. Sajandite tolm pühitakse maalingult, mille olemasolust polnud kellelgi siiani aimu. Professori ja kunstiakadeemia dekaani Hilkka Hiiopi jälil asutakse lummavat aaret puhastama, uurima ning autorit otsima. Kõige selle käigus muutub aeg käega kastutavaks, seigeldakse tundmatutel ja seni läbi uurimata ajalooradadel.

Suhkur

Lühidokumentaal keskendub seksitööstusele Eestis ning avab teemat erinevatest külgedest: film toob esile mitmeid isiklikke lugusid ning peegeldab ühiskondlikke hoiakuid, andes võimaluse mõista, kuidas inimesed seda valdkonda kogevad ning kuidas isiklikud valikud, majanduslikud vajadused ja ühiskonna suhtumine mõjutavad seksitööst elatuvaid inimesi. See on üleskutse vaadata kaugemale eelarvamustest ning mõista teema keerukust meie igapäevaelu kontekstis.

Andrus

Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärselt: nad on rikkad, ilusad, terved ja neid imetletakse. Ometi peavad kõik pärast sporditee lõppu alustama puhtalt lehelt. See on uus elu, millele tuleb julgelt vastu minna. Pea 10 aastat tagasi tingimisi vangi mõistetud kunagine maailmameister Andrus Värnik elab emaga oma lapsepõlvekodus Antslas. Tal täitus oktoobris 7 aastat viimasest pitsist.

Sitta kanti

Fekaalivedaja Erkki, välikäimlate rentija Toomas ja reoveejaama ekspert Andra on tegusad ja rõõmsad Eesti inimesed, kes on valinud endale elukutse, mida peetakse tavaliselt räpaseks, häbiväärseks ja millest keegi meist lapsepõlves ei unista. Samas on moodsal ajal just nende inimeste tööd vaja absoluutselt kõigil inimestel. Koht, kus ka kuningas jala käib, ehk peldik, tualett või kemmerg on aga siiani tabuteema ja inimesed tunnevad piinlikkust ja valehäbi oma loomulike vajaduste rahuldamisest isegi rääkides. Ja loomulikult ei soovi keegi teada, mis saab saavutatud tulemusest pärast seda, kui vetsupotile kaas peale pannakse. Eestlaste peldikukultuur on tegelikult üsna noor ja alles 100 aastat tagasi oli Eestis veel kohti, kus väljakäiku ei tuntud ja asjal käidi ka kartulivagude vahel. Film võtab luubi alla eestlaste suhte oma väljaheidetega ja jälgib, kuidas Erkki, Toomas ja Andra on teinud fekaalitööst enda äri, leivanumbri ja elukutse, ning filmi lõpuks selgub kuidas sitta kanti sitta kanti sitta kanti ja mis sellest sai.

Eesti rula lugu

Rulatamine on elustiil, isiklik väljendumisviis, loovus ja mässumeelsus, millest on Eestis saanud palju enamat kui lihtsalt trikkide tegemine. Rulatajad kordavad üheskoos: „Rulatamine on andnud mulle kõik.“ Rulatamine on elu. Rulatamine on vabadus. See on viis aastakümmet kestnud skeene lugu Eestis, alates 1980ndatel Võrus saviratastega tehtud ruladest kuni tänaste noorteni, kelle jaoks on kogu maailm valla.

Suled või glamuur

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai.

Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada?

Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade elu aitavad linnas kursil hoida koreograaf ja Kopli kanaaktivist Veronika, antropoloog Tanel ning noor ornitoloogiahuviline Mindi.

A nagu armastus

Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud justkui armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja nelja lapse isa, kõik tundub ilus, kuid ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul varsti kriips peal. Indrek on segaduses. Ta võtab sõbra Taavi kaameraga kaasa ja läheb Eestimaa peale uurima erineva sotsiaalse taustaga eestimaalastelt, mis asi on armastus ja abielu. Teemat laiendavad kolm isikliku puudutusega peategelast: Jarmo, kes on just armunud ja kolinud pruudiga kokku, Sveta, kes on hiljuti lõpetanud suhte ja eelistab elada üksi ning Alan, transsooline fotograaf, kes põleb ihast saada naiseks.

Kui seda parki ees ei oleks

Dramaatiline saaga Tartu suurest võitlusest tänapäeva kõige vastuolulisemal teemal - loodus või kultuur? Sõda linna keskpargi ümber on kliimakriisi kontekstis omandanud globaalsed mõõtmed. Nii linnaplaneerijate kui ka keskkonnakaitsjate missioon on päästa maailm ja luua Tartusse parim elukeskkond. Kuid paraku ei ole ühiskondlikes otsustes ühte tõde.

Vete piiril

Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.

Hobujõud

Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus.

Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.

Randvere Leonardo

Endel Saarepuu on kunstnikuks sündinud. Ükski teine roll, mis elul on Endlile varuks olnud, pole lõplikult pidama jäänud. Maja, kuhu kunagi pidi elama tulema tema perekond, on nüüd koduks sadadele puuskulptuuridele, vitraažidele ja joonistustele. Mida vanemaks kunstnik saab, seda vabamaks ta muutub, seda lihtsamaks muutub ta elu ja kõnekamaks tema looming.

Paberile visandatud kavand või tellija soov on vaid impulss, lõpliku tulemuse dikteerib materjal ja tööprotsess. Loodusnähtused räsivad puuskulptuure ja inimeste mõtted muudavad loodud vormide tähendust. Kõik, mis tekib, on mõne aja pärast juba midagi muud.

Lokaalsed linlased

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Põlvkond piiri taga

Filmi keskmes on põlvkond, kes astus ellu pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning otsustas minna välismaale tööle, õppima või maailma avastama. Ent aastaid hiljem pole pöördumine tagasi Eestisse sageli sama lihtne. Tihti terendavad uues elukohas atraktiivsed karjääriperspektiivid ja paremad elutingimused ning tekkinud on olulised lähedased suhted. Inimesed armuvad ja abielluvad, leiavad uusi mugavustsoone ning viise, kuidas neist jälle välja astuda. Film toob vaatajani loo värvikate elusaatustega maailma eri paigus elavatest eestlastest, kes ausalt ja avatult jagavad oma isiklikke lugusid, mõtteid ja tundeid seoses rände, kuuluvuse ja juurtega.

Onu Arvo

Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? Lugu Eesti vanimast Youtuberist, influencerist ja staarkokast, Onu Arvost. Lugu toidust ja elunäljast.

Kasuemad

Metsloomad on hädas. Aladel, kus on alati olnud mets, laiuvad nüüd uued elamurajoonid, lõputud magistraalid ja lagedad polügoonid. Inimtegevuse tagajärjel satuvad loomad üha sagedamini õnnetustesse. Vigastatud ja orvuks jäänud metsaelanikel on veel lootust, sest vabatahtlikud Metsloomaühingust võtavad nad oma hoole alla, ravivad terveks ning lasevad tagasi loodusesse.

Muusika, mida ma veel ei tea

Vinüülplaadi pöörlemises ja nõelaraginas on salapärast võlu ning nostalgiat kadunud aegade järele. Tänapäeva maailmas, kus pealtnäha kõik on juba avastatud ja läbi uuritud, kõnnib Tartu melomaan Ahto mööda unustatud radu ning täidab valgeid laike raudse eesriide taguse vinüülimuusika ajaloos.

Homme saabub paradiis

Maailm vaevleb prügiuputuse käes. Et päästa keskkonda ja oma laste tulevikku, on noored emad otsustanud peredele toitu hankida kaubanduskeskuste prügikastidest.

Uue ajastu kunstnik Edith Karlson

Portreelugu Eesti tippskulptorist. Edith elab suviti Hiiumaal, sealt alustamegi temaga tutvumist. Ta töötab väga palju ja selle tõttu ka jõuab palju. Filmis näeme kaht erinevat maailma, kunstniku kinnist ja isegi üksildast elu, kunsti loomise protsessi, ja siis selle kunsti publikule tutvustamist maailma kunstipealinnas (Art Baselil Šveitsis), suuri näitusi, nende festivalide avamisi, kuhu skulptori teosed jõuavad. Edith on väikse poisi ema, indie-muusika skeenes legendaarse Raul Saaremetsa elukaaslane. Edith on Eesti publikule juba päris tuntud ja praegu on käes hetk, mil ta teeb esimesed iseseisvad sammud rahvusvahelisel areenil, seda strateegiliselt parimates kohtades. Mis on kunstniku vastutus? Kas kunst saab elu muuta?

Matz

Film jälgib 21-aastase puudega ujuja Matz Topkini teekonda läbi uskumatute pingutuste Tokio paraolümpiale. Kas ta osutub valituks või tema jaoks on olulisem leida õige tee tulevikku?

Lil Eesti

Sound­Cloudi ja raadio DJ Siim Nestori mahitusel on toimumas Eesti muusikas midagi sellist, mida ammu pole nähtud, ammugi mitte kuuldud. Uus laine. Uued karakterid. Uus Eesti. Lil Eesti!

Eesti nafta

Ema ja tütar otsivad koos vastust küsimusele, mis võiks olla Eesti nafta. Üks neist kasvatab nõgeseid, teine on tuntud youtuber.

Õiglased

Filmi peategelasteks on „ekstrad“ ehk väiksemate episoodiliste rollide tegijad filmi- ja ka seriaali- või reklaamimaailmas. Tüübid, kes on alati kohal, kui toimub järjekordne näitlejate valimine mõne taustarolli või massistseeni jaoks. Töökohustused ja eraelu ei tohi saada taklistuseks osalemaks võttel! See on püha kohustus saada valituks ja olla kohal. Nad moodustavad omaette „vennaskonna“, olles juba mõnda aega tuttavad nii omavahel kui filmitegijatega, vaat et kuuludeski juba sellesse salapärasesse „filmitsunfti“. Filmi peategelased Toomas, Andres, Jürjo, Taavo ja Maarja on kõik kohalikud tunnustatud harrastusnäitlejad. Kõik tahavad hirmsasti näidelda. Mis vägi ajab inimest näitlema?

Jälgime meie peategelasi professionaalsetel võtteplatsidel. Saame aimu veidi filmi-reklaami-saate tegemiste telgitagustest. Tutvustame peategelasi lühidalt läbi nende igapäevatöö. Peagelased ostustavad teha oma filmi. Jälgime protsessi ideest esilinastuseni. Millised raskused ja/või kergused neid seda filmi tehes saadavad, kuidas nad avanevad inimestena, mida see neile pakub?

Mõjutajad

Elu teispool ekraani ehk sisuloojate filosoofiast – pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Kas keegi veel mäletab elu ilma sotsiaalmeediata? Olgu see siis uudised, kommunikatsioon, mõne toote või teenuse reklaam - ühismeedia ehk sotsiaalmeedia on muutnud, kuidas ühiskond toimib. Madis Ligema dokumentaalfilm on pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Milline on elu teispool ekraani? Oma mõtteid ühismeedia olemuse kohta jagavad sisulooja Juhani Särglep, personaaltreener Erna Husko ja kirjasaatja ning tervitaja Hillar Kohv.

Camino paradoks

Rakkus jalad, päikesepõletus ja pidev eneseületus vaheldumas klišeelikult kaunite päikeseloojangute ja inspireerivate kohtumistega - see on ühe palveränduri argipäev. Rännakufilmis asub peategelane Keiu Virro teele kuuendat ja viimast korda. Oleme tunnistajaks sellele, mis juhtub ühe usuleige eestlasega ajaloolisel patukahetsuse teel.

Islam Eesti südames

Sügavate Eesti juurtega noormehest kujunes Allahi ustav teener, kes annab suuresti ateistlikus Eestis edasi koraani õpetusi. Kui raske on paljuski islamofoobses Eestis võõraste traditsioonidega hakkama saada?

Sõda igavatele seintele

Väike Tartu idufirma rakendab tehnoloogiat, et võita tagasi reklaami poolt reostatud linnaruum. SprayPrinter pole tavaline start-up, pigem meenutab see kirju seltskond metsikut rock-n-roll bändi. Nad ei järgi reegleid ja siiani on see toonud neile tähelepanu ja edu nii Eestis kui Räniorus. Kuid elu kahel kontinendil pole lihtne ja peagi põrkuvad nende suured unistused ja ambitsioonid vastu argielu reaalsust.

Süda Sõrve sääres

Süda Sõrve sääres on poeetiline dokumentaalfilm meestest, kellede hinged on täis ilu, tuld ja elujõudu aga ka ääretut üksindust. Need mehed elasid Sõrve sääres Põdra külas, kus nende ainukene mängukaaslane oli ei keegi muu, kui kaval viinakurat. Villi jutustab loo sellest, kuidas viinakurat tema sõbrad trikkidega ära meelitas. Aga kuidas siis Villi ikka veel elus on?

Suurem kui sport

Paarile andekale tüdrukule toetudes asub kunagine Epp Mäe treener ja olümpiasportlane Arvi Aavik looma Eesti esimest maadlusnaiskonda, kus sportlased ja ka treenerid töötavad tema kujundatud treeningkava järgi. „Hulluks treeneriks“ kutsutud kompromissitu ja kirglik Aavik ei piirdu aga ainult spordiga, ta tahab luua midagi, mis on suurem kui sport. Ta tahab kaotada piiri treeneri ja sportlase vahel, et kokku võiksid saada inimene ja inimene.

Sääskedest ja inimestest

Mõnedest selle planeedi saladustest oleme aru saanud. See täidab meid suure uhkuse ja rahulolutundega. Ent kas me ikka oleme maailma ära seletajad, kui meil on endastki raske aru saada, rääkimata sääsest? Madis Ligema dokumentaalfilm on mõtterännak eesti loodusest ja selle niiskest pinnast sündinud väikeste ja suurte isendite maailma. Sääsk on positsioneerinud ennast kõige väiksemate elusolendite etaloniks, inimene aga kõige olulisemaks. Film vaatleb sääskede ja inimeste vahelist sümbioosi, arutledes meie rolli üle siin planeedil.

Lasnamäe kõplajad

Anton, Maria, Liina ja Liis rajasid Lasnamäe elamurajooni õitsva kogukonnaaia. Üheskoos kasvatavad paneelmajade elanikud omale maitsetaimi, köögivilju ja rohelist mõtteviisi. Kapsas, peet ja kõrvits on see, mis lähendab ning toidab inimesi.

Surmatants

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Ära mind lahti lase

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see kõik on seda väärt, selgub laulupeol.

Miks ma siis ei lähe?

Kati, Triin ja Siiri kolisid Londonisse, et paar aastat keelt õppida ja kogemusi omandada. On möödunud juba üle kümne aasta, loodud pere ja sündinud lapsed ning tundub, et tulevik on nüüd seotud välismaaga. Igatsus kodumaa järele on jäänud, kuid tagasipöördumine hirmutab. Miks on kojutulek järsku nii keeruline?

Lendoravasõda

Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.

Annika Laats. Risti aarded

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Kliimapagulased

Meie Küla Eitede pildisari on Ave Nahkurist teinud kindlasti ühe tuntuma naivistliku kunstniku kodumaal. Ta on aastaid pidanud koos elukaaslase Imrega kunstikohvikut Raudoja kõrtis, tegelenud seal turismi ja loominguga. Elava ja otsekohese ütlemisega Ave ei salli aga külma ja pimedat talve ning sellega kaasnevat masendust. Ühel hetkel läks olukord aga nii kaugele, et ta otsustas elus kannapöörde teha ning koos perega Kanaaridel paiknevasse La Gomera mägikülla elama kolida. Uue kodu rajamine on pannud Ave silmad särama ja tegutsema tõeliselt uues elujõus. Film uurib, kuidas tema tegemised kulgevad, kas uued argimured troopilisel saarel seda suurt indu kärbivad ja kas kolimine on muutnud teda õnnelikumaks.

Pets ja Berliin

Peeter ja Berliin on üksteist toetavad partnerid. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju temasuguseid: Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. Ilma kahtlusteta on Berliin Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ka ikka veel bändi. Ta käib aegajalt Eestis, et salvestada oma muusikat sõpradega legendaarsest punkbändist Nyrok City. Vanadel semudel juttu jätkub, kuna urbankameeleonil ja linnamüstikul Peetril on ohtralt lugusid, mida vesta. See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.

Jaanipäev

“Oh, keeruta-lennuta linalakk neidu…” Eesti inimene peab Jaanipäevaks Saaremaale sõitma! Jaanipäevale vahetult eelnevatel päevadel ootavad kümned tuhanded inimesed Virtsus kilomeetrite pikkuses järjekorras tunde ja tunde, et pääseda Saaremaa praamile. Nii moodustavad need täiesti võõrad inimesed ühise hiigelsaba.

Meie filmi tegelasteks on nii jaanipäevaks Saaremaale ruttajad kui põlised virtsulased, kes ei kujuta ette elu ilma praamisabata. Sellega koos on kasvatud üles, sellega on teenitud varandusi ja see pakub ka praegu pinget. Ainuke huvitav asi Virtsus, kus rahvast liigub! Kõik on ju siin! Kogu rahvas korraks koos. Et järgmisel hetkel purjetada laiali erinevatesse Saarema otstesse erinevate jaanitulede juurde. Tegelikult on Saaremaa praamijärjekord kui üks suur organism, mille soontes tuksub Eesti veri.

Lembri Uudu

Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal tegutses Pähkla külas Saaremaal kolhoos, mis andis tööd pea kõigile külaelanikele. Kolhoosis töötas traktoristina ka Lembri Uudu. Pärast kolhoosi lagunemist kaotas suurem osa külaelanikest oma töö ja Uudu suri. Vahel aga juhtub nii, et inimese tegelik elujõud tuleb välja alles pärast tema surma. Lembri Uudu suri ära nii õigel ajal, et temast sai kangelane, kes hoiab siiani külaelul hinge sees ja kolhoosi koos.

Heldur

Portreefilm Pallase koolkonda kuuluvast Heldur Viiresest jälgib vanamoelist kunstnikku toimetamas oma Tartu ateljees ja koos õpilastega vabariigi aastapäeva tähistamas, nii ateljees kui ka Võrumaa looduses maaliõpilasi juhendamas ning galeriis näitust avamas. Filmi täidavad kunstniku ja tema kaaslaste meenutused oma eluteest, vangistamisest ja armastusloo algusest, pallaslastest ja vabaateljee taasavamisest. Vanameister avaldab ka mõtteid kunsti loomisest ja oma kunstnikupositsioonist ühiskonnas. Lugu õpetajast, õpilastest ja neid ühendavast kunstiarmastusest.

Põrgu Indias

Ema ootab koju poega. Poega, kellelt võeti segastel põhjustel vabadus India ookeani vetes ja kes ootab juba mitmendat aastat kohaliku kohtu otsust Lõuna-India vanglas, saatusekaaslasteks brittidest, ukrainlastest, hindudest ja kaasmaalastest laeva meeskonnaliikmed. Kui pikaks kujuneb elu põrgulikuim võitlus mehel, keda Eesti kaitsevägi on autasustanud riigi kõrgeima teenetemärgiga lahinguliste teenete eest kaugetel maadel? Kas on kõik juhus või kellegi korraldatud? Uurime seda, rännates aja teel läbi India. Pužalist Paldiskisse.

Pagulasega elutoas

Pagulaskeskus väikeses Vao külas. Keskuse juht, kohalik elanik Jana on kaksikrollis. Ta on äsja saabunud võõrkeelse pere vastuvõtja ja samas külaline nende ajutises kodus. Kui Eesti linnade väljakutel väljendavad sisserände vastased oma protesti immigrantide vastu, siis ühises eluruumis pagulaskeskuses on raske eristada eraelu avalikust ja isiklikku elu ametlikust. Rõõmude, murede ja kultuuriliste ebakõladega täidetud keskuse argipäevas hägustuvad piirid Jana ametlike ja isiklike, solidaarsusest kantud südamlike tegude vahel.

Kerro 40

Dokumentaalfilm jutustab Käru vallas asuvast eeldatavalt vanimast tegutsevast eesti pereklubist, mis tähistab 2017. a. oma 40. sünnipäeva. Pereklubi on koht, kus viiakse läbi erinevad pidusid, kus enamasti saavad kokku lihtsad maainimesed. Klubis on hetkel viis laudkonda, kes järgemööda valmistavad ette ja viivad läbi Kerro pereklubi üritusi. Traditsiooniliselt koosnevad laudkonnad peredest ja peale kasvavatest põlvkondadest. Pereklubi tegevus peegeldab kaasaegset maaelu, selle rõõme ja ohte, argi- ning pidupäevi, suhteid erinevate vanusegruppide, vanemate ning nende laste ja lastelaste vahel. Filmis tutvume põhjalikumalt kolme peategelasega, kes esindavad erinevaid põlvkondi. Kuulame nende lugusid ja jälgime nende tegemisi pidude ajal. Läbi Kerro klubi kroonika näeme, milline on maaelu täna ning kuidas see on viimaste 40 aasta jooksul muutunud. Peategelased on karismaatilised ning samal ajal väga tüüpilised maakoha inimesed: vana puumeister, noor vabatahtlik päästja ja loomapidaja ning keskealine naine, kes olude sunnil töötab kokana Eesti Rootsi laeval. Nende silmade kaudu näeme ka Eesti ühiskonda. Kerro klubi on prisma, mille kaudu heidame pilgu tänapäeva ühiskonnale.

Gerassimovi naised

Eri Venemaa otstest Narva elama sattunud prouad kohtuvad iga päev Gerassimovi pargis. Park asub aga hoopis teises riigis ja režiimis kui see, mida nad kogu pika elu on tundnud ja ehitanud. Vaatamata kõrgele eale eeldab uus olukord naistelt kohanemist, ja seda on elu neile õpetanud. Lisaks on abiks hea seltskond, eluterve huumor ja Jumal taevas. Üheskoos piirilinna voolus ja pargipingil asju arutades seguneb minevik ja olevik, asine ja vaimne, kaks riiki ja režiimi fluidumiks nimega elu.

Täideviija

Portreefilm Eesti Vabariigi kohtutäiturist Risto Sepast. See on lugu meie praeguse ühiskonna ühest vihatuimast ametist ning inimesest, kes pealtnäha karmi fassaadi varjus teeb oma tööd suure südamega ning täidab ülesandeid, mis talle avaliku võimu esindajana on pandud. Mis imeloom see kohtutäitur küll on ja miks me teda üleüldse ei salli?

Viimane lend

Väike Kristo õpib Kasari algkooli esimeses klassis. Nädala sees elab ta sealses juba koduseks saanud õpilaskodus koos kahe õe ja vennaga. Laste ja õpetajate-kasvatajate vahel on tekkinud soojad suhted. Koolis õpib ainult üheksa last, seepärast on otsustatud kevadeks see Lihula vallas asuv väike kool ja õpilaskodu sulgeda.

Üksikud

2015. aasta riigikogu valimistel osalesid ka sõltumatud üksikkandidaadid. Tõeliste eluekspertidena avastavad nad, et sotsiaalne ebaõiglus ja poliitiline ebavõrdsus on liiga kaugele arenenud ning poliitmaastiku künkad tuleb ümber jagada.

Õllerevolutsioon

Käsitööõlu, microbrewery, väikepruulikoda, IPA, IBU, mustlaspruul, pinna- ja järelkääritus – see on vaid väike valik märksõnasid, mida viimase paari aasta jooksul tõsisemate õllehuviliste hulgas üha sagedamini kuulda võib. Täna veel alla paari protsendi koguturust hõlmavad uued väikepruulikojad ning nendega seonduv on huviliste keelel ning ka laiemas meedias sedavõrd sagedased teemad, et tekib õigustatud küsimus: millega on tegemist? „Õllerevolutsioon“ ei anna küll otseseid vastused, ent pakub kaleidoskoopilist ülevaadet käsitööõlle tootjatest, müüjatest ja tarbijatest Eestis aastal 2015.

Hingemaa

Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav Estonian Church Road, mille lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud torniga 100-aastane puukirik, mis ootab oma päästjaid... Kohalike eestlaste ja vabatahtlike abiga otsustatakse taastada vanim eesti kirik Ameerikas, et luua sellest mälestuspaik 19. sajandi lõpul saabunud immigrantide asundusele Gleasonis. Taastustööde põhitegijad on puhtas eesti keeles kõnelevad uue laine sisserändajad Jaan ja Peeter Karukäpp. Jaan korraldab kiriku toetuskontserdi, kuhu kutsub esinema Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni. Pühapaiga taasäratamise üritusel annetatakse 16 000 dollarit ja renoveerimistööd saavad jätkuda.

Majavalvur

Portreefilm kahest tegelasest – Tallinna Linnahallist ja selle valvurist Peetrist.

Kunagi Tallinna uhkuseks olnud Linnahall on trööstitus seisus, kuid tal on omad truud poolehoidjad. Peeter tuleb iga kolme päeva tagant 24-tunnisesse vahetusse valvama mahajäetud Linnahalli. 1980. aasta suveolümpiamängudeks ehitatud suurejooneline kultuuri- ja spordipalee mõjub kui tondiloss. Peeter armastab nukrat maja, mille suurejoonelisus meenutab veel praegugi hoone hiilgeaegu. Majavalvur teab, kui maja jääb hingeta, siis see hävib nagu hingeta inimenegi. Praegu on eraklik Peeter üksindusse jäetud maja hing.

Mängur

Maarjamaa tuntuim youtuber on HDTanel, kelle videopostitusi ootavad kümned tuhanded Eesti noored. Milline on Eesti youtuber’i elu, millised on tema unistused ja miks on 30-aastane noormees endale valinud sellise ameti? Kas ta on eluaegne laps või on ta hakkama saanud tõelise julgustükiga, millest paljud mõeldagi ei oska: teha oma unistuste tööd? HDTanel (Tanel Lepp) on tuntuim youtuber ehk elukutseline Youtube'i videote postitaja Eestis.

Lõuendilinn

Tartu on eriline linn, mille tänavaseinad, elektrikapid ja sillaalused on kaetud erksavärviliste joonistuste ja sõnumitega. Linn, kus igaüks võib joonistada, mida iganes soovib. Linn, kus ametlik linnavõim tolereerib tänavakunsti. Linn, kus korraldatakse tänavakunsti ekskursioone ja toimub Eesti ainuke tänavakunstifestival. Ent kes on need salapärased pihustipurkidega öö varjus liikuvad kunstnikud ja miks nad seda teevad? Film heidab pilgu Tartu tänavakunstile läbi kunstnike MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse.

Juhtmevaba elu

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Looduslaps

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Poissmees ja Volga

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?

Vennad karuputked

Pärnumaalt, Läti piiri lähedasest Jäärja külast pärit vennad Mihkel ja Madis osalevad juba kuuendat aastat eurorahade toel toimuva „Karuputke võõrliikide ohjamiskava“ hangetel ja teevad järjest suuremates piirkondades ohtliku karuputke tõrjet. 2014. aasta jooksul jälgitakse loodusliku võõrliigi tõrjumisega elatist teenivate vendade tegemisi. Fookuses on peategelaste värvikad karakterid ja omavahelised suhted. Ühe putkehooaja vältel, kevadest sügiseni, teevad vennad äärmiselt rasket ja spetsiifilist tööd. Lugu meestest ja taimedest, tööst ja armastusest.

Kahe maailma vahel

Mida üks inimene tegelikult vajab? Juba aastaid on verise kodusõja eest naaberriiki Jordaaniasse pagenud üle poole miljoni süürlase. Kristi on araabia juurtega Eesti moslem, kes töötab humanitaartöötajana sealses ühes suuremas süürlaste pagulaslaagris. Tema ülesandeks on koostada raport kohalike õpetajate olukorrast ja vahendada abi. Kodust ja lähedastest ilma jäänud inimeste olukord paneb Kristit mõistma ka oma elu haprust ja selle põhiväärtusi. Samal ajal kui maailmapäästmine hakkab üle pea kasvama, tiksub elu paralleelses Eesti argipäevas omasoodu edasi. Inimeseks olemine esitab seal hoopis teistsuguseid väljakutseid.

Parem homne

Ajal, mil kümned tuhanded eestlased Soomes parema elu nimel tööd teevad, elavad paljud neist pidevas ooteseisundis. Alati pakitud kott, voodi kuskil anonüümses toas, köök, mida kasutab loendamatu arv inimesi - oma elu omas kodus saab elada vaid loetud tunde.

Film räägib loo ühest majast Helsingi lähedal, mille allkorrusel elavad 10 eestlast ja ülakorrusel soomlane Tomi, kes neile tööd pakub. Estofiilist ülemus tunneb muret, miks eestlased oma vaba ajaga midagi ette ei võta. Eestlastel on aga hoopis teised mured.

Armastus käib kõhu kaudu

Pererestoran ettevõttena on Eestis tasapisi arenemas. Tippkokk Roman Zaštšerinski koos abikaasa Jana ja tädipoeg Igoriga on Tallinnas avanud juba kaks söögikohta: kohviku Moon ja restorani Kolm Sibulat, kuhu sööma pääsemiseks tuleb koht aegsasti kinni panna – Eesti restoranimaailmas on see harv nähtus. Roman hindab kõrgelt loomingulisust, täpsust, sõbralikkust ja meeskonnatööd. Köök on söögikoha süda ja hea restorani saladus on hästi toimiv meeskond. Roman oskab olla nii looja, õpetaja, hooliv kolleeg kui ka kindlakäeline omanik. Roman tahab oma restorani külastajatele pakkuda parimat – head kõutäit koos hõrkude maitseelamustega.

Minut ja lammas

Eesti ainsad elukutselised lambapügajad Mehis ja Raivo võrdlevad oma elustiili Soomes ehitustöödel käijatega, pügamistööd viivad neid tihti pikaks ajaks kodust eemale. Füüsikatudeng Aadama jaoks on lammaste pügamine hästitasuv rahateenimisvõimalus, mis võimaldab teha suhteliselt vähe tööd ja keskenduda õpingutele ülikoolis. 2013. aasta suvel otsustavad Mehis, Raivo ja Aadam sõita Šotimaale, et võtta osa Euroopa meistrivõistlustest lambapügamises.

Piimariik

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Seto saadik

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

Kartuli Wabariik

Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.

Kahe tule vahel

Endise krossimehe Aivar Korjuse ja tema poja Kevini ühine unistus on jõuda Vormel 1 rooli. Aivar oli pühendanud oma senise elu ja tegemised pojale. Nüüd, mil 18-aastane Kevin on jõudnud suurde sporti, kus isa enam aidata ei saa, on isa ja poja teed läinud lahku. Tühjaks jäänud koha on võtnud endale noorem poeg, 11-aastane Kaspar, kes unistab vennast kaugemalegi jõuda. Aivar jätkab oma unistuste teekonda. Tema unistus on viia ellu unistusi.

Laulev Nadežda

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.

Puhkus Siberis

Siberis, oma vanemate kodukülas Ülem-Suetukis perega puhkust veetes tunneb noor eestlanna Anne endas ära midagi, mida ta ei oodanud – oma juured. Mida teha, kui süda on siin, elu aga Eestis?

Vanad kalad

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.

Helene elukool

Ideaalne õpetaja on süsteemne, omab autoriteeti, valdab ja õpetab õpilastele ainet aursaadavalt, vaimustunult ja kirglikult, tekitab õpilastes huvi aine vastu ning muudab tunnid sisukaks ja huvitavaks, on erapooletu, tolerantne, sõbralik ja suhtub toetavalt erinevate võimetega õpilastesse, tegeleb pidevalt enesetäiendusega, teeb koostööd kolleegidega ning jälgib euroopalike kultuuritavade põhimõtteid. Nii seisab ühe eliitkooli füüsikaõpetaja konkrusi kuulutusel.

Aga kui sa oled 22-aastane ja seisad esimest korda ühe maakooli klassi ees? Kust pihta hakata? Mille vahel tuleb valida, et saada heaks õpetajaks?

Normaalne inimene

Akadeemilise karjääriga Kaie jõuab läbi kriisi tervises ja isiklikus elus tõdemuseni, et rollid ja staatus, mida ta edule suunatud tarbimisühiskonnas kandis, ei rahulda teda enam. Kolme töökoha ja välise tunnustuse hinnaks on sisemine rahulolematus – kas see ongi normaalne? Kaie otsustab oravarattast välja astuda, et leida ennast ja oma kutsumus. Tuge leiab ta Lilleoru ökokogukonnast ja sealselt joogaõpetajalt Ingvar Villidolt. Praktiseerides krija joogat, püüab Kaie oma sisemaailma korrastada ja teadlikult ümber kujundada. Kaie loodab saada normaalseks, loomulikuks inimeseks, et olla ja elada iseendana.

Töölise portree

Suures tehases töötavad koos eestlased, venelased, ukrainlased ja hiinlased. Eri rahvustest ja erineva kultuurilise taustaga inimesed on töökeskkonnas sarnased, ometi on neist igaühel oma lugu. Ka Viktor Bazarov ja Pjotr Mjagkov on sattunud töökoha otsingutel Eestisse, aga mõlema mehe hing igatseb kodumaale tagasi.

Beebilõust

Andrus Elbing ehk BeebiLõust on 28-aastane Saaremaalt pärit luuletaja, räppar, hiphoppar ja endine vang. Läbi meenutuste ja luuletuste jutustab ta oma kujunemisloo riskilapsest kuritegelikuks noorukiks ning vangist poeediks ja muusikuks. Oma kunstis otsib ta väljapääsu „enese vangistusest“, kuid sisemise vangla lukud ja riivid on rasked avanema. Film jälgib, kuidas Andrus oma taasleitud vabaduses kohaneb, kas sellisest minevikust on võimalik puhta nahaga välja tulla, kas tema sisemine lõke põleb vabaduses ikka sama eredalt kui askeetlikus vangikambris.

Isa, Poeg ja Teatri Vaim

Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.

Pastacas

Pastacas alias Ramo Teder on müstiline poiss, kes teeb ilusat ja veidrat folktroonilist muusikat ning joonistab oma maalide peale pastakaga. Tema muusika on tuntuks saanud Helsingist Tokioni. Ta on pärit Mulgimaa metsadest. Praegu elab ta väikeses Edela-Soome külas koos oma soomlasest naise Piia ja 7-aastase tütre Pihlaga. Pastacas paneb oma muusika kokku miniatuursetest osadest, mis moodustavad lüürilis-kummastava terviku. Ramo on rännumees ja muusik, eesti kunstnik välismaal.

Siim, Samuli ja Dolce vita

Lugu kahest vennast, 9-aastasest Samulist ja 5-aastasest Siimust ning 21 745 mesilasest. Mesilastest vaimustunud Samulil tekib mõte hakata maal vanavanemate juures mesilasi pidama. Kevadeks on linnapoiss raamatutest ja internetist piisavalt teadmisi kogunud ning kahe taru omanikuks saanud. Suvevaheajal vanavanemate juures algab tõsine mesinikuelu. Onu Helmuti abiga saadakse tarudesse mesilased ja suvelõpul kätte ka esimene oma mesi. Samuli asjatundlike toimetuste ja väikevenna mõtiskluste vahele näeb suvist loodust, kus loomulikult on peategelasteks õielt õiele lendavad töökad mesilased.

Kiri Ruhnust

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.