Ühel päeval hakkab filmi peategelane end halvasti tundma ja tema halvad mõtted iseenda kohta hakkavad kajastuma tema peegelpildis. Kui ta sööb krõpse, tunneb ja näeb ta end paksmaona. Kui ta ennast trenniga ära väsitab, tunneb ja näeb ta end peegelpidis nõrgana. Ta üritab ennast veel koos ja positiivsena hoida, kuid tema peegelpilt hakkab tema üle naerma ja teda mõnitama. Peategelane läheb endast nii välja, et virutab omeenda peegelpildile, lõhkudes selle käigus peegli ja lõigates endale kätte. Peategelane mõistab selle käigus, et peab oma elu korda saamiseks iseennast rohkem armastama hakkama. Kes muu sind hoiab kui sa ise seda ei tee?
Andeka žonglööri elus toimub ootamatu pööre, kui ühel päeval varastatakse ta kullakallid žongleerimispallid. Otsustanud oma väärisesemed tagasi saada, asub žonglöör veidrale seiklusele, kus ta põrkab kokku akrobaatidest jäneste, lustakate konnade ning šokeerivate asjaoludega inimelu eksistentsi kohta.
Kui vihm sajaks siseruumis, aga mitte kunagi väljas... siis kust peaksime varju otsima? Öeldakse, et minnakse "vihma käest räästa alla". Aia taga jääb kell helisema, ja kui meid seal ei ole, on see ehk vaid heli, mis kõlab nagu nutmine leinas. Ma rääkisin minuga, tema temaga ja tema temaga, maa rääkis maaga, puud puuga. Samal ajal, toas jätkab tuttavaks saanud vihm langemist..
Pisike putukas korjab muru seest prahti ja satub vastakuti hiiglaslike sõralistega, kes mängivad prügist kokku käkerdatud palliga. Vaatamata sellele, et ootamatud tegelased häirivad tema koristustööd, tuleb putukas olukorrast välja võitjana, kutsudes üleannetud sõralised korrale.
‘η μητέρα μου, η θάλασσα’ (‘minu ema, meri’) on lühianimatsioon, mis käsitleb ning annab sümboolselt edasi leina kulgu alates hetkest, mil kaotasin oma ema kuni tänase päevani. See kolmeaastane teekond on filmis esitatud allegooriliselt, justkui kahe paralleelse raja põimumine, mis kujutab ema rännakut teispoolsusesse ning tema lapse samaaegseid leina staadiume. Viimasest hingetõmbest, mis märgib minu leina algust ning millest leidub pääsetee vaid mõneks viivuks hetkeks, see on tema ülemineku jälgimine, mida tema laps näeb kõrvalt oma enda emotsionaalse lahustumiseni.
Mr. Mitte Kiivi soovib kuuluda seltskonda, aga selleks ei piisa vaid õigest sulestikust või varvaste arvust. Kas ühiskond on valmis aksepteerima võõrast ja tema laulu...?
Hilisõhtul järve ääres mõnusa kevadise tuule käes tegelevad loomad oma asjadega. Lõpuks mõned neist kohtuvad, klapivad omavahel hästi ja sellest ajast alates joovad teed ja teevad rõõmsalt koos kleepuvat riisi.
„Kõlab hästi” on eksperimentaalne, helidest inspireeritud lühianimatsioon. Filmi keskne tegelane on lintmakiga operaator, kes tõmbab meid veidrale teekonnale. Operaatoriga paralleelselt näeme kuraatoreid, kes on tüdinenud nii elust kui filmist, millest nad end leiavad. Igavuse leevendamiseks alustavad nad performance’it. Liine ühendav element on seened, mis kasvavad ja pulbitsevad filmi arenedes.
Lugu paarikesest, kelle kooselu on jõudnud lõpule - nad vaevlevad igavuse käes. Film igavusest, eksistentsiaalsest tühjusest ja igatsusest millegi teistsuguse järgi.
Selles loos läheb absoluutselt kõik valesti: hommikul ei saa õigel ajal üles, juukseid ei saa kammitud, puud ei saa istutatud, lusikat ei saa kätte, suppi ei saa söödud ning tagatipuks jõlguvad igal pool ringi tumedad irvhammastega jänes-rebased. Mis saaks küll jubedam olla kalasupist? Mis saaks jubedam olla Bouillabaisse`ist?
Film "Velodrool" räägib jalgratturist, kes on suitsusõltlane. Võidusõidu auhinnaks on pakk sigarette ja et võistlust võita, kasutab ta erinevaid substantse ja hakkab nägema eriskummalisi asju.
Tontlikud vanamehed elavad üheskoos vanadekodus, kus neid ümbritseb üksindus, igavus ja range majarahvas. Kuid ühel neist on saladus, mis võib sellesse talumatusse olemisse mõtte tuua. Kas ta on valmis end teiste nimel ohverdama? Kas tal on valikut?
Jahimehed sügisesel põllul ja uimaselt ukerdavad kärbsed vesiveski pööninguaknal on kummastaval kombel omavahel seotud. Mölder, kelle hoole all pesakond pardipoegi lennuvõimeliseks sirgub, lisab loole veelgi seostemüstikat. Eesti Kunstiakadeemia animatsiooni osakonnas magistritööna valminud nukufilm on noore animafilmitegija Anu-Laura Tuttelbergi režissööridebüüt. Vanade nukkude kasutamine annab filmile erilaadse õhustiku.
Vahel on elu nagu kilukarbis – nii kitsas on, et kuidagi ei saa olla. Olukorrast võib proovida põgeneda või end peita massi sisse. Oma mõtete maailmas on rohkem õhku hingata, kui päris maailmas. Sedasi arvab filmi peategelane, kes peidab end teiste inimeste sekka, kus teda keegi ei näe ja kus tal on võimalik rahus üksi olla.
Väljavaated ei ole paljulubavad: situatsioon meenutab vanglakaristust, pudrukauss tundub põhjatuna ja aeg tiksub häbematu järjekindlusega. Ootamatu avastus muudab selle siiski võimalikuks.
