‘η μητέρα μου, η θάλασσα’ (‘minu ema, meri’) on lühianimatsioon, mis käsitleb ning annab sümboolselt edasi leina kulgu alates hetkest, mil kaotasin oma ema kuni tänase päevani. See kolmeaastane teekond on filmis esitatud allegooriliselt, justkui kahe paralleelse raja põimumine, mis kujutab ema rännakut teispoolsusesse ning tema lapse samaaegseid leina staadiume. Viimasest hingetõmbest, mis märgib minu leina algust ning millest leidub pääsetee vaid mõneks viivuks hetkeks, see on tema ülemineku jälgimine, mida tema laps näeb kõrvalt oma enda emotsionaalse lahustumiseni.