VALERIA ANDERSON pani aluse eesti poeetilise dokumentaalfilmi koolkonnale ning oli ka üks silmapaistvamaid kriitilise publitsistika suuna teerajajaid. Tema loomingus on märkimisväärsel kohal probleemfilmid, millest mitmed pälvisid tunnustust nii iga-aastastel Balti vabariikide kui ka üleliidulistel festivalidel. Pärast õpinguid Üleriigilises Kinematograafiainstituudis (VGIK) asus ta dokumentaalfilmide režissöörina tööle Tallinna Kinostuudiosse (hiljem Tallinnfilm), kus valmisid kõik tema 29 dokumentaalfilmi ning arvukalt kinoringvaateid. Käesolevas kollektsioonis toome esile viis Andersoni lühidokumentaalfilmi. “Tere, tüdrukud!”(1962) on tõsielufilm, kus linnanoored saabuvad maatööle aiandusbrigaadi ning jälgitakse nende tegemisi kevadest sügisesse. Kunstiline tööstusdokumentaal “Kivine hällilaul” (1964) on dramaturgiliselt läbimõeldud tervik koos meisterliku heli ja originaalmuusikaga, mida kasutati dokumentaalfilmis esmakordselt. “Maailmaparandajates” (1966) uurib Anderson lühiintervjuude vormis noortelt keskkoolilõpetajatelt elu, õnne ja armastuse teemadel. “Ketrajad” (1976) on 70-ndate nõukogude naise argipäeva peegeldus, kus Balti Manufaktuuri ülekoormusega ketrajate tööprobleemid ja isiklik elu hakkavad segunema. “... ja supp saab valmis õigel ajal” (1983) keskendub ühe ettevõtte töölissöökla kollektiivi tööpäevale ja argimuredele.
REET KASESALU töötas Tallinnfilmis peamiselt kroonikafilmide režissöörina, kuid on teinud samuti dokumentaal-, vaate-, õppe- ja tellimusfilme. Teda paelusid loodus ja kunst, mis said tema filmides sageli keskseteks teemadeks. Käesolevast kollektsioonist leiab loodusfilmi “Mets ja inimene” (1966), mille keskmes on metsavaht ja tema töö metsa kaitsmisel. Kaadritaguseid küsimusi küsib Fred Jüssi. “Naine täna” (1974) on irooniline, aga ka üllatavalt kaasaegne käsitlus naise rollist ühiskonnas. Kasesalu võrdleb mehi ja naisi erinevatel elualadel, kuid ka naise rolli ema, hoolitseja, töölisena. Siiski on filmi kritiseeritud ka tugeva propagandamaigu tõttu.
Kuigi LEIDA LAIUS on tuntud režissöörina eelkõige oma ajatute mängufilmide kaudu, siis on tema loomingus oluline koht ka dokumentaalfilmil. Kogusse on valitud kaks lühidokumentaali, mis valmisid 1970ndate keskpaigas. “Sündis inimene” (1975) ning “Lapsepõlv” (1976), milles ta käsitleb siiralt ja soojalt, aga delikaatselt teemasid nagu lapse sünd, lapsevanemate roll ja sellesse kasvamine, laste ja noorte heaolu ning pere ning keskkonna mõju noore inimese kujunemisel. Nende teemadega tegeleb ta moel või teisel ka oma mängufilmides nagu “Naerata ometi” (1985), “Varastatud kohtumine” (1988), “Ukuaru” (1973) jt.
JULIA GUTEVA-SILLART lõpetas õpingud VGIK-is dokumentaalfilmide režissöörina ning töötas karjääri jooksul nii kinoringvaadete kui ka dokumentaalfilmide režissöörina. Tema film „Ma tahaksin kodus olla“ (1977) ammutab ainest elust enesest ning jätkab mõtteliselt Leida Laiuse varasemalt käsitletud teemasid lapse kasvamisest ja inimeseks kujunemisest. Kuid Guteva-Sillarti lähenemine on süngem – ta keskendub küsimusele, mis saab lastest, kes on hüljatud või jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Intervjuud lastega on liigutavad ja ehedad.
Ka HELI SPEEK lõpetas VGIK-i dokumentaalfilmide režissöörina. Tallinnfilmis töötatud aastate jooksul tegi ta peamiselt kinokroonikaid ning dokumentaalfilme, millest on kogusse valitud kaks lühivormi, mis tegelevad linnakeskkonna ning selle muutustega. “Kuku sa, kägu…” (1976) räägib sellest, kuidas Mustamäe suured paneelelamud ja Tallinna linna laienemine võtab üle väikese Kadaka küla maa ning kuidas see mõjutab kohalike eluolu. “Tänav 79” (1979) jälgib varjatud kaameraga suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.
VGIK-is mängufilmide režissööriks õppinud, kuid Tallinnfilmis siiski peamiselt kroonika- ja dokumentaalfilme tegema lubatud ELO TUSTI filmidest on kogus esindatud kaks lühidokumentaali: humoorika käsitlusega tolleaegset moodi ja riietumiskultuuri vaatlev “Su(u)ndorienteerumine” (1981) ning vanarahva kuukalendriga seotud kombetalitustest ja tõekspidamistest rääkiv “Kuulugu” (1984).
