Tänavu möödus 105 aastat Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi sünnist. Selle tähtpäeva puhul pakume taaselamust tema loomingust – valikut animafilmidest, mis on loodud eelkõige lastele, ent pakuvad rõõmu ka suurematele vaatajatele.
Käesolev kogumik toob vaatajateni Elbert Tuganovi armastatumad nukufilmid, mis loovad silla Eesti animatsiooni (taas)sünniaja ja tänapäeva vaataja vahel. Tuganovi filmides seiklevad lapsed, loomad ja muinasjututegelased, kuid nende taga peitub alati mõni lihtne ja inimlik sõnum – olgu selleks julgus olla ise, vajadus kuuluvustunde järele või sõpruse väärtus. Ta oskas animatsiooni kaudu puudutada laste kujutlusvõimet ja pakkuda neile samal ajal turvalist maailma, kus kõik on võimalik.
Tuganovi elu ja loominguline teekond on sama mitmekesine ja värvikas kui tema filmid. Ta sündis 22. veebruaril 1920 Bakuus, osseedi aristokraadist isa ja eestlannast ema peresse. Juba lapsena saadeti ta õppima Berliini, kus noormees lõpetas ka gümnaasiumi ja sai varakult jala filmimaailma ukse vahele, töötades mitmes Berliini joonisfilmistuudios, läbides kõik tähtsamad etapid joonisfilmi loomisel ning spetsialiseerudes hiljem animafilmide värvijaks.
1939. aastal tuli Tuganov Eestisse ning astus vabatahtlikult sõjaväkke. Pärast demobiliseerimist 1946. aastal alustas ta tööd Tallinnfilmis, kus esmalt kujundas filmidele tiitreid ja pealkirju ning tegeles hiljem kombineeritud merevõtete loomisega. Saksamaalt saadud kogemuste toel konstrueeris ta spetsiaalse animeeritud võtete seadeldise – nn multipingi –, mis pani aluse Tallinnfilmi animatsioonitootmisele. Ent joonisfilmide tootmine osutus stuudio jaoks liiga kulukaks, mistõttu otsustas Tuganov pöörduda nukufilmi poole.
Tema debüütfilm “Peetrikese unenägu” (1958), mis põhineb taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutul "Palle üksinda maailmas", valmis vaid ühe nukuga. See oli tagasihoidlik, ent julge algus. Järgnes Fr.R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu ainetel põhinev “Põhja konn” (1959), ning juba kolmas film “Metsamuinasjutt” (1960), mis oli inspireeritud Oskar Lutsu “Nukitsamehest”, tõi Eestile esimese rahvusvahelise filmiauhinna Bukaresti festivalilt. Edu jätkus ka filmiga “Ott kosmoses” (1961), mis pälvis eriauhinna Deauville’i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1963. aastal.
Käesolevas kogus leidub lisaks veel teisigi Tuganovi armastatud animafilme. Esiletoomist väärivad kindlasti satiiriline “Hiirejaht” (1965), kaasaegne muinasjutt “Aatomik” (1970) ning selle järg “Aatomik ja jõmmid” (1970).
Aastatel 1958–1981 valmis Tuganovil kokku 38 nukufilmi, millest enamiku stsenaariumid pärinesid tema enda sulest. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud tšehhi ja briti animatsioonikoolkonnad, ent iga tema film kannab isikupärast käekirja ja sügavat empaatiat vaataja vastu – olgu selleks laps või täiskasvanu. Olgu see kogumik austusavaldus meistrile, kes pani aluse meie animatsioonikultuurile, ja samas kingitus uutele põlvkondadele, kes saavad Tuganovi loomingut taas avastada.
Tänavu möödus 105 aastat Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi sünnist. Selle tähtpäeva puhul pakume taaselamust tema loomingust – valikut animafilmidest, mis on loodud eelkõige lastele, ent pakuvad rõõmu ka suurematele vaatajatele.
Käesolev kogumik toob vaatajateni Elbert Tuganovi armastatumad nukufilmid, mis loovad silla Eesti animatsiooni (taas)sünniaja ja tänapäeva vaataja vahel. Tuganovi filmides seiklevad lapsed, loomad ja muinasjututegelased, kuid nende taga peitub alati mõni lihtne ja inimlik sõnum – olgu selleks julgus olla ise, vajadus kuuluvustunde järele või sõpruse väärtus. Ta oskas animatsiooni kaudu puudutada laste kujutlusvõimet ja pakkuda neile samal ajal turvalist maailma, kus kõik on võimalik.
Tuganovi elu ja loominguline teekond on sama mitmekesine ja värvikas kui tema filmid. Ta sündis 22. veebruaril 1920 Bakuus, osseedi aristokraadist isa ja eestlannast ema peresse. Juba lapsena saadeti ta õppima Berliini, kus noormees lõpetas ka gümnaasiumi ja sai varakult jala filmimaailma ukse vahele, töötades mitmes Berliini joonisfilmistuudios, läbides kõik tähtsamad etapid joonisfilmi loomisel ning spetsialiseerudes hiljem animafilmide värvijaks.
1939. aastal tuli Tuganov Eestisse ning astus vabatahtlikult sõjaväkke. Pärast demobiliseerimist 1946. aastal alustas ta tööd Tallinnfilmis, kus esmalt kujundas filmidele tiitreid ja pealkirju ning tegeles hiljem kombineeritud merevõtete loomisega. Saksamaalt saadud kogemuste toel konstrueeris ta spetsiaalse animeeritud võtete seadeldise – nn multipingi –, mis pani aluse Tallinnfilmi animatsioonitootmisele. Ent joonisfilmide tootmine osutus stuudio jaoks liiga kulukaks, mistõttu otsustas Tuganov pöörduda nukufilmi poole.
Tema debüütfilm “Peetrikese unenägu” (1958), mis põhineb taani kirjaniku Jens Sigsgaardi muinasjutul "Palle üksinda maailmas", valmis vaid ühe nukuga. See oli tagasihoidlik, ent julge algus. Järgnes Fr.R. Kreutzwaldi ennemuistse jutu ainetel põhinev “Põhja konn” (1959), ning juba kolmas film “Metsamuinasjutt” (1960), mis oli inspireeritud Oskar Lutsu “Nukitsamehest”, tõi Eestile esimese rahvusvahelise filmiauhinna Bukaresti festivalilt. Edu jätkus ka filmiga “Ott kosmoses” (1961), mis pälvis eriauhinna Deauville’i rahvusvahelisel astronautika- ja kosmosefilmide festivalil 1963. aastal.
Käesolevas kogus leidub lisaks veel teisigi Tuganovi armastatud animafilme. Esiletoomist väärivad kindlasti satiiriline “Hiirejaht” (1965), kaasaegne muinasjutt “Aatomik” (1970) ning selle järg “Aatomik ja jõmmid” (1970).
Aastatel 1958–1981 valmis Tuganovil kokku 38 nukufilmi, millest enamiku stsenaariumid pärinesid tema enda sulest. Tema loomingut on tugevalt mõjutanud tšehhi ja briti animatsioonikoolkonnad, ent iga tema film kannab isikupärast käekirja ja sügavat empaatiat vaataja vastu – olgu selleks laps või täiskasvanu. Olgu see kogumik austusavaldus meistrile, kes pani aluse meie animatsioonikultuurile, ja samas kingitus uutele põlvkondadele, kes saavad Tuganovi loomingut taas avastada.
