Sügis on aeg, mil loodus annab oma viimase ja küllusliku saagi. Põllud ja aiad on täis valminud köögivilju ja marju. Kevadel alustatud töö jõuab nüüd lõpliku tulemuseni. Selle rikkuse teekond viib meid turule - paika, kus põllumehed ja aednikud saavad oma töö ja vaeva vilju otse inimestele pakkuda. Turg ei ole ainult kaupade vahetamise koht, vaid ka elav kohtumispaik, kus põimuvad erinevad lood, traditsioonid ja inimeste igapäevased vajadused ning ärkavad ellu sügise värvid, lõhnad ja maitsed. Käesolevasse kollektsiooni oleme kogunud ringvaatepalasid ja dokumentaalfilme, mis kajastava Eesti turuelu ning selle muutumist alates 20. sajandi algusest kuni 1960ndate aastateni.
Kogu kõige varasemad filmid on loodud ühe meie varase filmikunsti olulisema filmimehe ja operaatori, Konstantin Märska poolt. Koos vend Theodori ning teiste filmivendade Johannes ja Peeter Parikasega, asutas ta 1919. aastal osaühingu Estonia-Film. 1920ndate keskpaigas töötas Konstantin Märska Saksamaal UFA ja Paramount’i ringvaateoperaatorina, kuid naasis 1928. aastal siiski tagasi kodumaale, et kodumaist filmindust edendada. 1930ndatel jäid Märska osaks Eesti Kultuurfilmi arvukad kroonika- ja sündmusfilmid.
Turg oli kindlasti 1930ndate Tallinna rahvarikkamaid paiku ning oma inimtüüpide värvipaleti ning tegevuste poolest pakkus filmitegijatele suurt huvi. Märskal oli silma märgata inimest, märgata erinevaid inimtüüpe ja oskust neid ka kaameralindile talletada. (Lauri Kärk, Postimees, 16.01.2017) Käesolevas kogus on tema Tallinna turgu kujutavad tööd “Pühade turg Tallinnas” (1936), mis kujutab lihavõttepühade-aegset turumelu, “Pilte Tallinna kurgi- ja marjaturult” (1937) ning “Pilte Tallinna õunaturult” (1937). Filmis “Tallinn enne ja nüüd” avaneb vaatajale ülevaade pealinna arengutest ning näidatakse tolleaegseid (1939) kohavaateid, sealhulgas turuväljakut ja Vene turgu. Märska uuendusmeelsust peegeldab Eesti filmiajaloos tähelepanuväärne eksperiment – esimene ja ainus säilinud trikkfilm “Tallinna turg” (1926). Filmiajaloos tuntakse trikkfilmi kui lühikest eksperimentaalset tummfilmi, kus kasutatakse innovaatilisi eriefekte, nende seas näiteks aegluubis või kiirendatud liikumise kasutamist, mis loodi kaamera väntamiskiiruse muutmise kaudu. Samuti kasutati kaamerasiseseid võtteid nagu topeltsäritus. Trikkfilme näidati kinos pikale filmile eelnevate lisapaladena.
Hilisemast perioodist leiab kogumikust kroonikapalasid nii sõjajärgsest Tallinna Keskturu rajamisest (“Ühistööna ehitame uue turuplatsi”, 1947), kui ka selle hilisemast uuendamisest (“Tallinna Keskturg”, 1966). Nendes käsitletakse nii turu ehitamist kui ka kriitikat väheväärtuslike esemete müügi suhtes. Dokumentaalfilm “Varane köögivili” (1954) toob vaataja köögiviljade kasvatamise ja turule jõudmise teekonna juurde. Ühtlasi kuulub valikusse ka ringvaatepala aastast 1964, mis viib Leida Laiuse filmi “Mäeküla piimamees” võtetele Tallinna Raekoja platsil, mis muudeti filmi tarbeks tsaariaegseks linnaturuks.
Koostaja: Kati Vuks
Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 43
