Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal, kui Tartus toimus esimene pidu rahva oma laulu ja vaimu tähistamiseks. Esimese laulupeo eestvedajaks oli rahvusliku ärkamise võtmefiguur Johann Voldemar Jannsen ning tema asutatud Vanemuise lauluselts. Tänapäeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ülesandeks. Tänavu, 2025. aastal peetakse juba XXVIII laulupidu ning XXI tantsupidu. Selle tähistamiseks oleme kokku kogunud filmimaterjalid, millel on talletatud rohkem kui pooleteise sajandi jooksul toimunud pidude ettevalmistusi, olulisi isikuid, peomeeleolu, ühiselt lauldud laule ja esitatud rahvatantse. Kõige varasem film on aastast 1913, millel kujutatakse kohalikku laulupidu Pärnus ning värskeim film toob meid tänapäeva, täpsemalt, 2019. aastasse, kus on jäädvustatud XXVII üldlaulupidu.
Kõige esimesel üldlaulupeol astusid üles vaid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, kuid aastatega kasvas ja mitmekesistus osalejate ring ning pidudele lisandusid sega-, laste-, nais-, poiste- ja mudilaskoorid ning harrastuspillimängijad. Esimesed üldlaulupeod toimusid Tartus, ent alates kuuendast on laulurahvas kogunenud Tallinnas, kus 1928. aastal toimus esimene üldlaulupidu (IX) Lasnamäe alusel heinamaa. Tänagi peetakse laulupidusid just seal. Selleks puhuks rajati Karl Burmani kavandi järgi spetsiaalne laululava 15 000 lauljale. Lava püsis samasugusena kuni 1950ndate lõpuni, mil algas Alar Kotli projekti järgi loodud lauluväljaku rajamine. Tänapäeval maamärgina tuntud laulukaar valmis 1960. aastal XV üldlaulupeo ajaks ning on sellest ajast peale olnud laulupidude sümboolne kodu. Laululava planeerimise ja ehituse kohta leiduvad kogus ringvaatepalad “Uus laululava eelprojekt valmis” (1958), “Laululava ehitusplatsil” (1960) ja “Tallinn valmistub aastapäevaks” (1960).
1928. aasta peol ning ka 1933. aasta X üldlaulupeol tegid etenduses esimest korda kaasa ka rahvatantsurühmad. Nii loodi side laulupidude ja tantsu vahel. 1934. aastal peeti Tallinnas, Kadrioru staadionil ka esimene tantsupidu. 1947. aastast saati on laulu- ja tantsupidusid peetud üheskoos, moodustades ainulaadse kultuurisündmuse, mis ühendab muusika, liikumise ja rahva ühtekuuluvustunde. Alates 1955. aastast toimuvad tantsupeod Kalevi keskstaadionil.
Pärast Teist maailmasõda, mis oli katkestanud mitmeks aastaks laulu- ja tantsupidude traditsiooni, toimus 1947. aastal pidu, mille peamine eesmärk oli näidata nõukogude režiimi kui rahvuskultuuri toetajat. Selleks sobis suurepäraselt ideoloogiline loosung “Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Tegelikkuses jäi rahvuskultuuri vabadus peamiselt pealispindseks – justkui oleks lubatud, aga ainult siis, kui sisu järgib parteijoont. Selle ajastu õhustikku peegeldab propagandistlik dokumentaalfilm “Laulev rahvas” (1947), kus lehvivad punased lipud ning Lenini ja Stalini plakatid, noori pidulisi kujutatakse idealiseeritult romantilises toonis ning kõik on rõhutatult rahvuslik ja paatoslik. Diktoritekstis tuuakse igal võimalusel esile nõukogude režiimi “õilsust” ja võitu vihatud sakslaste üle. Kõige süngem ja poliitiliselt laetuma õhkkonnaga oli aga 1950. aasta pidu, mis toimus ajal, mil stalinistlikud repressioonid olid haripunktis. Lisaks sundkollektiviseerimisele toimus aasta enne pidu märtsiküüditamine, mille käigus saadeti tuhanded eestlased vägivaldselt Siberisse. See puudutas valusalt ka laulu- ja tantsupeo traditsiooni ja korraldajaid. Märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi järel viidi korraldustoimkonnas läbi suurpuhastus – üldlavastaja Ullo Toomi asemele määrati ametisse Juhan Raude ning arreteeriti juba üldjuhtideks kinnitatud Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik.
Seitse esimest laulupidu peeti veel Tsaari-Venemaa võimu all ning kuni kuuenda peoni olid need seotud keiserlike tähtpäevadega. Alates 1923. aastast alustati traditsiooniga korraldada pidusid iga viie aasta järel. 1950. aastal kaotati laulupidude nummerdus ning need ajastati vastavalt nõukogude ideoloogilistele tähtpäevadele. Erandiks oli 1969. aastal toimunud juubelilaulupidu, mil tähistati suurejooneliselt saja aasta möödumist esimesest laulupeost. Seda suursündmust kajastavad kogus samal aastal valminud ringvaated “Ettevalmistused laulupeoks”, “Laulupidu” ja “Juubelilaulupidu” ning Jüri Müüri dokumentaalfilm “Leelo”. Nõukogude ajal olid eestlased sunnitud pidudel laulma ka propagandalaule, ent neid esitati sageli vaid formaalsusena selleks, et hoida elus võimalus laulda enda jaoks tõeliselt tähenduslikke laule.
Tänaseni on üheks olulisemaks ja armastatuimaks lauluks Gustav Ernesaksa poolt Lydia Koidula tekstile loodud “Mu isamaa on minu arm”, mis okupatsiooniaastatel kujunes mitteametlikuks hümniks ja mida esitatakse tänaseni iga laulupeo lõpuosas. Ühtlasi arenes üldlaulupidude traditsioonist välja ka eestlaste poliitilise ärkamise sümbol – 1988. aasta laulev revolutsioon. Mitu tuhat inimest kogunes toona lauluväljakule poliitilisi nõudmisi esitama ning isamaalisi laule laulma. Juba vabaks lauldud Eesti 1994. aastal toimunud laulupeo muljetest ja meeleoludest on võimalik osa saada temaatilises ringvaates “XXII Üldlaulupidu”.
Laulu- ja tantsupeod on kujunenud oluliseks rahvusliku ühtsuse väljenduseks ning avaldanud suurt mõju Eesti muusikakultuuri arengule. Need on ka väga oluline enda identiteedi hoidmise ja sünnimaaga suhestumise võimalus väliseestlaste jaoks. Sellest räägib lühidokumentaal “Ära mind lahti lase” (Ingrid Hübscher ja Sigrid Reede, 2019). 2003. aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.
