Laulu- ja tantsupidu

Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal, kui Tartus toimus esimene pidu rahva oma laulu ja vaimu tähistamiseks. Esimese laulupeo eestvedajaks oli rahvusliku ärkamise võtmefiguur Johann Voldemar Jannsen ning tema asutatud Vanemuise lauluselts. Tänapäeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ülesandeks. Tänavu, 2025. aastal peetakse juba XXVIII laulupidu ning XXI tantsupidu. Selle tähistamiseks oleme kokku kogunud filmimaterjalid, millel on talletatud rohkem kui pooleteise sajandi jooksul toimunud pidude ettevalmistusi, olulisi isikuid, peomeeleolu, ühiselt lauldud laule ja esitatud rahvatantse. Kõige varasem film on aastast 1913, millel kujutatakse kohalikku laulupidu Pärnus ning värskeim film toob meid tänapäeva, täpsemalt, 2019. aastasse, kus on jäädvustatud XXVII üldlaulupidu.

Kõige esimesel üldlaulupeol astusid üles vaid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, kuid aastatega kasvas ja mitmekesistus osalejate ring ning pidudele lisandusid sega-, laste-, nais-, poiste- ja mudilaskoorid ning harrastuspillimängijad. Esimesed üldlaulupeod toimusid Tartus, ent alates kuuendast on laulurahvas kogunenud Tallinnas, kus 1928. aastal toimus esimene üldlaulupidu (IX) Lasnamäe alusel heinamaa. Tänagi peetakse laulupidusid just seal. Selleks puhuks rajati Karl Burmani kavandi järgi spetsiaalne laululava 15 000 lauljale. Lava püsis samasugusena kuni 1950ndate lõpuni, mil algas Alar Kotli projekti järgi loodud lauluväljaku rajamine. Tänapäeval maamärgina tuntud laulukaar valmis 1960. aastal XV üldlaulupeo ajaks ning on sellest ajast peale olnud laulupidude sümboolne kodu. Laululava planeerimise ja ehituse kohta leiduvad kogus ringvaatepalad “Uus laululava eelprojekt valmis” (1958),  “Laululava ehitusplatsil” (1960) ja “Tallinn valmistub aastapäevaks” (1960). 

1928. aasta peol ning ka 1933. aasta X üldlaulupeol tegid etenduses esimest korda kaasa ka rahvatantsurühmad. Nii loodi side laulupidude ja tantsu vahel. 1934. aastal peeti Tallinnas, Kadrioru staadionil ka esimene tantsupidu. 1947. aastast saati on laulu- ja tantsupidusid peetud üheskoos, moodustades ainulaadse kultuurisündmuse, mis ühendab muusika, liikumise ja rahva ühtekuuluvustunde. Alates 1955. aastast toimuvad tantsupeod Kalevi keskstaadionil.

Pärast Teist maailmasõda, mis oli katkestanud mitmeks aastaks laulu- ja tantsupidude traditsiooni, toimus 1947. aastal pidu, mille peamine eesmärk oli näidata nõukogude režiimi kui rahvuskultuuri toetajat. Selleks sobis suurepäraselt ideoloogiline loosung “Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Tegelikkuses jäi rahvuskultuuri vabadus peamiselt pealispindseks – justkui oleks lubatud, aga ainult siis, kui sisu järgib parteijoont. Selle ajastu õhustikku peegeldab propagandistlik dokumentaalfilm “Laulev rahvas” (1947), kus lehvivad punased lipud ning Lenini ja Stalini plakatid, noori pidulisi kujutatakse idealiseeritult romantilises toonis ning kõik on rõhutatult rahvuslik ja paatoslik. Diktoritekstis tuuakse  igal võimalusel esile nõukogude režiimi “õilsust” ja võitu vihatud sakslaste üle. Kõige süngem ja poliitiliselt laetuma õhkkonnaga oli aga 1950. aasta pidu, mis toimus ajal, mil stalinistlikud repressioonid olid haripunktis. Lisaks sundkollektiviseerimisele toimus aasta enne pidu märtsiküüditamine, mille käigus saadeti tuhanded eestlased vägivaldselt Siberisse. See puudutas valusalt ka laulu- ja tantsupeo traditsiooni ja korraldajaid. Märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi järel viidi korraldustoimkonnas läbi suurpuhastus – üldlavastaja Ullo Toomi asemele määrati ametisse Juhan Raude ning arreteeriti juba üldjuhtideks kinnitatud Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik.

Seitse esimest laulupidu peeti veel Tsaari-Venemaa võimu all ning kuni kuuenda peoni olid need seotud keiserlike tähtpäevadega. Alates 1923. aastast alustati traditsiooniga korraldada pidusid iga viie aasta järel. 1950. aastal kaotati laulupidude nummerdus ning need ajastati vastavalt nõukogude ideoloogilistele tähtpäevadele. Erandiks oli 1969. aastal toimunud juubelilaulupidu, mil tähistati suurejooneliselt saja aasta möödumist esimesest laulupeost. Seda suursündmust kajastavad kogus samal aastal valminud ringvaated “Ettevalmistused laulupeoks”, “Laulupidu” ja “Juubelilaulupidu” ning Jüri Müüri dokumentaalfilm “Leelo”. Nõukogude ajal olid eestlased sunnitud pidudel laulma ka propagandalaule, ent neid esitati sageli vaid formaalsusena selleks, et hoida elus võimalus laulda enda jaoks tõeliselt tähenduslikke laule. 

Tänaseni on üheks olulisemaks ja armastatuimaks lauluks Gustav Ernesaksa poolt Lydia Koidula tekstile loodud “Mu isamaa on minu arm”, mis okupatsiooniaastatel kujunes mitteametlikuks hümniks ja mida esitatakse tänaseni iga laulupeo lõpuosas. Ühtlasi arenes üldlaulupidude traditsioonist välja ka eestlaste poliitilise ärkamise sümbol – 1988. aasta laulev revolutsioon. Mitu tuhat inimest kogunes toona lauluväljakule poliitilisi nõudmisi esitama ning isamaalisi laule laulma. Juba vabaks lauldud Eesti 1994. aastal toimunud laulupeo muljetest ja meeleoludest on võimalik osa saada temaatilises ringvaates “XXII Üldlaulupidu”. 

Laulu- ja tantsupeod on kujunenud oluliseks rahvusliku ühtsuse väljenduseks ning avaldanud suurt mõju Eesti muusikakultuuri arengule. Need on ka väga oluline enda identiteedi hoidmise ja sünnimaaga suhestumise võimalus väliseestlaste jaoks. Sellest räägib lühidokumentaal “Ära mind lahti lase” (Ingrid Hübscher ja Sigrid Reede, 2019). 2003. aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

    Filmid

    back-icon

    Kureeritud kogu

    Laulu- ja tantsupidu
    Tellijale tasuta
    Laulu- ja tantsupidu

    Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal, kui Tartus toimus esimene pidu rahva oma laulu ja vaimu tähistamiseks. Esimese laulupeo eestvedajaks oli rahvusliku ärkamise võtmefiguur Johann Voldemar Jannsen ning tema asutatud Vanemuise lauluselts. Tänapäeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ülesandeks. Tänavu, 2025. aastal peetakse juba XXVIII laulupidu ning XXI tantsupidu. Selle tähistamiseks oleme kokku kogunud filmimaterjalid, millel on talletatud rohkem kui pooleteise sajandi jooksul toimunud pidude ettevalmistusi, olulisi isikuid, peomeeleolu, ühiselt lauldud laule ja esitatud rahvatantse. Kõige varasem film on aastast 1913, millel kujutatakse kohalikku laulupidu Pärnus ning värskeim film toob meid tänapäeva, täpsemalt, 2019. aastasse, kus on jäädvustatud XXVII üldlaulupidu.

    Kõige esimesel üldlaulupeol astusid üles vaid meeskoorid ja puhkpilliorkestrid, kuid aastatega kasvas ja mitmekesistus osalejate ring ning pidudele lisandusid sega-, laste-, nais-, poiste- ja mudilaskoorid ning harrastuspillimängijad. Esimesed üldlaulupeod toimusid Tartus, ent alates kuuendast on laulurahvas kogunenud Tallinnas, kus 1928. aastal toimus esimene üldlaulupidu (IX) Lasnamäe alusel heinamaa. Tänagi peetakse laulupidusid just seal. Selleks puhuks rajati Karl Burmani kavandi järgi spetsiaalne laululava 15 000 lauljale. Lava püsis samasugusena kuni 1950ndate lõpuni, mil algas Alar Kotli projekti järgi loodud lauluväljaku rajamine. Tänapäeval maamärgina tuntud laulukaar valmis 1960. aastal XV üldlaulupeo ajaks ning on sellest ajast peale olnud laulupidude sümboolne kodu. Laululava planeerimise ja ehituse kohta leiduvad kogus ringvaatepalad “Uus laululava eelprojekt valmis” (1958),  “Laululava ehitusplatsil” (1960) ja “Tallinn valmistub aastapäevaks” (1960). 

    1928. aasta peol ning ka 1933. aasta X üldlaulupeol tegid etenduses esimest korda kaasa ka rahvatantsurühmad. Nii loodi side laulupidude ja tantsu vahel. 1934. aastal peeti Tallinnas, Kadrioru staadionil ka esimene tantsupidu. 1947. aastast saati on laulu- ja tantsupidusid peetud üheskoos, moodustades ainulaadse kultuurisündmuse, mis ühendab muusika, liikumise ja rahva ühtekuuluvustunde. Alates 1955. aastast toimuvad tantsupeod Kalevi keskstaadionil.

    Pärast Teist maailmasõda, mis oli katkestanud mitmeks aastaks laulu- ja tantsupidude traditsiooni, toimus 1947. aastal pidu, mille peamine eesmärk oli näidata nõukogude režiimi kui rahvuskultuuri toetajat. Selleks sobis suurepäraselt ideoloogiline loosung “Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik”. Tegelikkuses jäi rahvuskultuuri vabadus peamiselt pealispindseks – justkui oleks lubatud, aga ainult siis, kui sisu järgib parteijoont. Selle ajastu õhustikku peegeldab propagandistlik dokumentaalfilm “Laulev rahvas” (1947), kus lehvivad punased lipud ning Lenini ja Stalini plakatid, noori pidulisi kujutatakse idealiseeritult romantilises toonis ning kõik on rõhutatult rahvuslik ja paatoslik. Diktoritekstis tuuakse  igal võimalusel esile nõukogude režiimi “õilsust” ja võitu vihatud sakslaste üle. Kõige süngem ja poliitiliselt laetuma õhkkonnaga oli aga 1950. aasta pidu, mis toimus ajal, mil stalinistlikud repressioonid olid haripunktis. Lisaks sundkollektiviseerimisele toimus aasta enne pidu märtsiküüditamine, mille käigus saadeti tuhanded eestlased vägivaldselt Siberisse. See puudutas valusalt ka laulu- ja tantsupeo traditsiooni ja korraldajaid. Märtsis toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi järel viidi korraldustoimkonnas läbi suurpuhastus – üldlavastaja Ullo Toomi asemele määrati ametisse Juhan Raude ning arreteeriti juba üldjuhtideks kinnitatud Alfred Karindi, Riho Päts ja Tuudur Vettik.

    Seitse esimest laulupidu peeti veel Tsaari-Venemaa võimu all ning kuni kuuenda peoni olid need seotud keiserlike tähtpäevadega. Alates 1923. aastast alustati traditsiooniga korraldada pidusid iga viie aasta järel. 1950. aastal kaotati laulupidude nummerdus ning need ajastati vastavalt nõukogude ideoloogilistele tähtpäevadele. Erandiks oli 1969. aastal toimunud juubelilaulupidu, mil tähistati suurejooneliselt saja aasta möödumist esimesest laulupeost. Seda suursündmust kajastavad kogus samal aastal valminud ringvaated “Ettevalmistused laulupeoks”, “Laulupidu” ja “Juubelilaulupidu” ning Jüri Müüri dokumentaalfilm “Leelo”. Nõukogude ajal olid eestlased sunnitud pidudel laulma ka propagandalaule, ent neid esitati sageli vaid formaalsusena selleks, et hoida elus võimalus laulda enda jaoks tõeliselt tähenduslikke laule. 

    Tänaseni on üheks olulisemaks ja armastatuimaks lauluks Gustav Ernesaksa poolt Lydia Koidula tekstile loodud “Mu isamaa on minu arm”, mis okupatsiooniaastatel kujunes mitteametlikuks hümniks ja mida esitatakse tänaseni iga laulupeo lõpuosas. Ühtlasi arenes üldlaulupidude traditsioonist välja ka eestlaste poliitilise ärkamise sümbol – 1988. aasta laulev revolutsioon. Mitu tuhat inimest kogunes toona lauluväljakule poliitilisi nõudmisi esitama ning isamaalisi laule laulma. Juba vabaks lauldud Eesti 1994. aastal toimunud laulupeo muljetest ja meeleoludest on võimalik osa saada temaatilises ringvaates “XXII Üldlaulupidu”. 

    Laulu- ja tantsupeod on kujunenud oluliseks rahvusliku ühtsuse väljenduseks ning avaldanud suurt mõju Eesti muusikakultuuri arengule. Need on ka väga oluline enda identiteedi hoidmise ja sünnimaaga suhestumise võimalus väliseestlaste jaoks. Sellest räägib lühidokumentaal “Ära mind lahti lase” (Ingrid Hübscher ja Sigrid Reede, 2019). 2003. aastal kanti Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon UNESCO inimkonna suulise ja vaimse pärandi meistriteoste nimekirja.

    Suur Eesti laulupidu Pärnu noorte osavõtul
    VIII üldine Eesti laulupidu
    Eesti X üldlaulupidu Tallinnas
    X Eesti juubeli laulupidu
    XI Üldlaulupidu
    Ettevalmistus laulupeoks
    Nõukogude Eesti nr 6
    Laulupidulised rahvarõivaisse!
    Nõukogude Eesti nr 11
    XII üldlaulupidu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 16/17
    XIII üldlaulupeoks
    Nõukogude Eesti nr 3
    Uus laululava eelprojekt valmis
    Nõukogude Eesti nr 13
    Laulupeo märkide valmistamine Tallinna Juveelitehases
    Nõukogude Eesti nr 16
    Kui mina hakkan laulemaie
    Nõukogude Eesti nr 18
    Laululava ehitusplatsil
    Nõukogude Eesti nr 20
    Tallinn valmistub aastapäevaks
    Nõukogude Eesti nr 22
    Laulupeokangad
    Nõukogude Eesti nr 4
    Laulupeo ettevalmistused Võrus
    Nõukogude Eesti nr 9
    XVI üldlaulupidu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 23/24
    VIII üldtantsupidu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 23/24
    Juubelilaulupeo eel
    Nõukogude Eesti nr 36
    Ettevalmistused laulupeoks
    Nõukogude Eesti nr 11
    Laulupidu
    Nõukogude Eesti nr 12
    Juubelilaulupidu
    Nõukogude Eesti nr 13
    Leelo
    Eesti laulupidude sajandijuubelilt, juuni 1969
    Koolinoorte laulu- ja tantsupidu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 13
    Inspiratsioon
    Helin
    Maestro
    XXII Üldlaulupidu
    Eesti Kroonika, temaatiline nr 5/6
    Ära mind lahti lase
    Tasuta
    Suur Eesti laulupidu Pärnu noorte osavõtul
    1913 / 3 min 10 sek
    Tasuta
    VIII üldine Eesti laulupidu
    1923 / 22 min 14 sek
    Tasuta
    Eesti X üldlaulupidu Tallinnas
    1933 / 8 min 4 sek
    Tasuta
    X Eesti juubeli laulupidu
    1933 / 0 min 54 sek
    Tasuta
    XI Üldlaulupidu
    1938 / 19 min 58 sek
    Filmi režissöör: Juhan Kuslap
    Tasuta
    Ettevalmistus laulupeoks
    1947
    Filmi režissöör: Vladimir Tomberg
    Nõukogude Eesti nr 6
    Tasuta
    Laulupidulised rahvarõivaisse!
    1947
    Filmi režissöör: Vladimir Parvel
    Nõukogude Eesti nr 11
    Tasuta
    XII üldlaulupidu
    1947 / 15 min 2 sek
    Filmi režissöör: Saveli Savenko
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 16/17
    Tasuta
    XIII üldlaulupeoks
    1950
    Filmi režissöör: Nikolai Dolinski
    Nõukogude Eesti nr 3
    Tasuta
    Uus laululava eelprojekt valmis
    1958
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 13
    Tasuta
    Laulupeo märkide valmistamine Tallinna Juveelitehases
    1960
    Filmi režissöör: Ülo Tambek
    Nõukogude Eesti nr 16
    Tasuta
    Kui mina hakkan laulemaie
    1960
    Filmi režissöör: Nikolai Dolinski
    Nõukogude Eesti nr 18
    Tasuta
    Laululava ehitusplatsil
    1960
    Filmi režissöör: Nikolai Dolinski
    Nõukogude Eesti nr 20
    Tasuta
    Tallinn valmistub aastapäevaks
    1960
    Filmi režissöör: Semjon Školnikov
    Nõukogude Eesti nr 22
    Tasuta
    Laulupeokangad
    1965
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 4
    Tasuta
    Laulupeo ettevalmistused Võrus
    1965
    Filmi režissöör: Vladimir Parvel
    Nõukogude Eesti nr 9
    Tasuta
    XVI üldlaulupidu
    1965
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 23/24
    Tasuta
    VIII üldtantsupidu
    1965
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 23/24
    Tasuta
    Juubelilaulupeo eel
    1968
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 36
    Tasuta
    Ettevalmistused laulupeoks
    1969
    Filmi režissöör: Vitali Gorbunov
    Nõukogude Eesti nr 11
    Tasuta
    Laulupidu
    1969
    Filmi režissöör: Toivo Kusmin
    Nõukogude Eesti nr 12
    Tasuta
    Juubelilaulupidu
    1969
    Nõukogude Eesti nr 13
    2.60 €
    Leelo
    1969 / 30 min 14 sek
    Filmi režissöör: Jüri Müür
    Eesti laulupidude sajandijuubelilt, juuni 1969
    Tasuta
    Koolinoorte laulu- ja tantsupidu
    1972
    Filmi režissöör: Andres Sööt
    Nõukogude Eesti, temaatiline nr 13
    Tasuta
    Inspiratsioon
    1975 / 7 min 40 sek
    Filmi režissöör: Elbert Tuganov
    2.60 €
    Helin
    1985 / 1 t
    Filmi režissöör: Peep Puks
    Tasuta
    Maestro
    1985 / 17 min 44 sek
    Filmi režissöör: Nikolai Šarubin
    Tasuta
    XXII Üldlaulupidu
    1994 / 29 min 43 sek
    Filmi režissöör: Toivo Elme
    Eesti Kroonika, temaatiline nr 5/6
    Tasuta
    Ära mind lahti lase
    2019 / 28 min
    Filmi režissöörid: Ingrid Hübscher, Sigrid Reede