“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Filmi autorid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus vaatasid “Varblane, mitte kanaarilind” tegemiseks läbi 178 sellel kümnendil tehtud teost ehk kokku ligi 100 tundi materjali, mille jooksul keskenduti pigem vähem tuntud kui juba kultuslikele teostele, et rääkida lugu, mida režissööride meelest Nõukogude Eesti selle aja filmid erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film on valminud 2023 kevadel Eesti filmi 111. sünnipäevaks.
Arkaadril on hea meel lisaks filmile “Varblane, mitte kanaarilind” tuua vaatajate ette täispikkuses ka 27 Tallinnfilmi kogusse kuuluvat teost, millest kasutati lõike Eesti filmipärandist inspireeritud kollaažfilmi loomisel. Kogusse kuulub nii aegumatut mängufilmiklassikat kui ka täiesti värskelt alles Arkaadrisse üles laetud materjali, mida on esmakordselt võimalik korralikult digiteerituna näha (nt Herbert Rappaporti “Vihmas ja päikeses”, Kaljo Kiisa “Jäljed”, Veljo Käsperi “Tütarlaps mustas” ja “Gladiaator” või Valeria Andersoni täiesti geniaalne dokumentalistikaklassika “Kivine hällilaul”). Loodame, et see kogu pakub palju avastamisrõõmu nii nende jaoks, kes Eesti filmipärandit hästi tunnevad kui ka nende jaoks, kes teevad alles esimesi tiivasirutusi meie rikkaliku filmiajaloo avastamisel.
