“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Filmi autorid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus vaatasid “Varblane, mitte kanaarilind” tegemiseks läbi 178 sellel kümnendil tehtud teost ehk kokku ligi 100 tundi materjali, mille jooksul keskenduti pigem vähem tuntud kui juba kultuslikele teostele, et rääkida lugu, mida režissööride meelest Nõukogude Eesti selle aja filmid erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film on valminud 2023 kevadel Eesti filmi 111. sünnipäevaks.
Arkaadril on hea meel lisaks filmile “Varblane, mitte kanaarilind” tuua vaatajate ette täispikkuses ka 27 Tallinnfilmi kogusse kuuluvat teost, millest kasutati lõike Eesti filmipärandist inspireeritud kollaažfilmi loomisel. Kogusse kuulub nii aegumatut mängufilmiklassikat kui ka täiesti värskelt alles Arkaadrisse üles laetud materjali, mida on esmakordselt võimalik korralikult digiteerituna näha (nt Herbert Rappaporti “Vihmas ja päikeses”, Kaljo Kiisa “Jäljed”, Veljo Käsperi “Tütarlaps mustas” ja “Gladiaator” või Valeria Andersoni täiesti geniaalne dokumentalistikaklassika “Kivine hällilaul”). Loodame, et see kogu pakub palju avastamisrõõmu nii nende jaoks, kes Eesti filmipärandit hästi tunnevad kui ka nende jaoks, kes teevad alles esimesi tiivasirutusi meie rikkaliku filmiajaloo avastamisel.
1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.
„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.
„Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.
