Varblane, mitte kanaarilind

Varblane, mitte kanaarilind

“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub. 

Filmi autorid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus vaatasid “Varblane, mitte kanaarilind” tegemiseks läbi 178 sellel kümnendil tehtud teost ehk kokku ligi 100 tundi materjali, mille jooksul keskenduti pigem vähem tuntud kui juba kultuslikele teostele, et rääkida lugu, mida režissööride meelest Nõukogude Eesti selle aja filmid erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film on valminud 2023 kevadel Eesti filmi 111. sünnipäevaks.

Arkaadril on hea meel lisaks filmile “Varblane, mitte kanaarilind” tuua vaatajate ette täispikkuses ka 27 Tallinnfilmi kogusse kuuluvat teost, millest kasutati lõike Eesti filmipärandist inspireeritud kollaažfilmi loomisel. Kogusse kuulub nii aegumatut mängufilmiklassikat kui ka täiesti värskelt alles Arkaadrisse üles laetud materjali, mida on esmakordselt võimalik korralikult digiteerituna näha (nt Herbert Rappaporti “Vihmas ja päikeses”, Kaljo Kiisa “Jäljed”, Veljo Käsperi “Tütarlaps mustas” ja “Gladiaator” või Valeria Andersoni täiesti geniaalne dokumentalistikaklassika “Kivine hällilaul”). Loodame, et see kogu pakub palju avastamisrõõmu nii nende jaoks, kes Eesti filmipärandit hästi tunnevad kui ka nende jaoks, kes teevad alles esimesi tiivasirutusi meie rikkaliku filmiajaloo avastamisel.

    Filmid

    Varblane, mitte kanaarilind

    Hetkel toimub
    “Varblane, mitte kanaarilind” on Eestis 1960. aastatel tehtud filmidest kokku lõigatud luupainajalik melodraama koduperenaisest, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub. Lühifilmi peaosas on selle ajastu säravad filmikangelannad Ada Lundver, Aino Seep, Dzidra Ritenberga, Elle Eha, Ene Rämmeld, Marianne Leover, Viiu Härm jt. Eksperimentaalse kollaažfilmi tegemisel on kasutatud ainult aastatel 1960 kuni 1969 Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud anima-, dokumentaal- ja mängufilmide materjale ning film sündis sellel ajavahemikul tehtud 178 filmi läbi töötamise tulemusel. Režissöörid Sten Haljak ja Johannes Lõhmus on valinud ligi saja tunni materjali seast välja nende silmis kõige omapärasemad ja silmapaistvamad fragmendid, et rääkida lugu, mida selle ajastu Nõukogude Eesti filmide süžeed erinevatel põhjustel ei kajastanud. Film on inspireeritud läbivaatusperioodi käigus märgatud läbivatest tegelastest, temaatilistest mustritest, huumorist ja salvestusvigadest, mis Eesti 1960. aastate filmikunstis esinesid. Film koosneb nii kuulsatest, kuid eelkõige vähem tuntud filmide kaadritest, mille taaskasutamisel on valminud põnevust tekitav melodraama, kus loo peategelast kehastavad erinevad näitlejad.

    Gladiaator

    Hetkel toimub
    Esimese maailmasõja ajal läheb saarlastel Joonasel ja Tiidrikul korda hulljulge põgenemine Saksa sõjavangist. Kodumaal aga ei oota neid rahulik elu. Sõda käib endiselt, kuid veel raskemad katsumused seisavad Joonasel ees kodus. Tema ponnistused paremale elujärjele ja jõukamate inimeste sekka tõusmise nimel nurjuvad. Joonase lähedased ja kogukond reedavad ta ning Joonasel tuleb käia läbi tõeline gladiaatoriheitlus, mõistmaks, mis on elus tegelikult tähtis.

    Viimne reliikvia

    Hetkel toimub
    Liivimaa, 16. sajand. Noor rüütel Hans von Risbieter saab isalt päranduseks reliikvialaeka Püha Brigitta säilmetega, mida ihaldab enda valdusse saada klooster. Risbieter on nõus loovutama reliikvia, kui saab naiseks abtissi ingelliku õetütre Agnes von Mönnikhuseni. Agnese süda tuksub aga robinhoodlikule vabale mehele Gabrielile, kes astub vapralt välja vabaduse ja õigluse eest. Romantiliste seikluste varjus on ridade vahele põimitud eestlaste vabadusvõitluse prahvatav vimm. Ajaloolise dekoratsiooni vormis ja varjus on legendaarne seiklusfilm suutnud kõnetada paljusid põlvkondi.

    Libahunt

    Hetkel toimub
    Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.

    Eduard Viiralt

    Hetkel toimub
    Eduard Wiiraltit (kodanikunimega Eduard Viiralt, 1898 – 1954) peetakse kunstiajaloos 20. sajandi esimese poole eesti graafika silmapaistvaimaks meistriks. Kunstniku rahutut ja käänakulist elu peegeldab tema kunst: filmi objekt ja põhiline väljendusvahend on kunstilooming ise. Wiiralti graafikat tõlgendavad subjektiivse kunstnikupilguga Ott Kangilaski, Ülo Tambek, Rein Maran ja Anti Marguste. Oluline roll on Marani kaameratööl ja Marguste muusikal. Graafiliste lehtede algupärandid pärinevad Eesti Riiklikust Kunstimuuseumist ja kunstikoguja Alfred Rõude erakogust.

    Hullumeelsus

    Hetkel toimub
    Teise maailmasõja lõpu eel marsib kaunis mõisahoones paiknevasse vaimuhaiglasse sisse erikomando, et patsiendid likvideerida. Kuid gestaapo on saanud anonüümkirja teatega, et hullude seas varjab end vaenlase agent. Ohvitser Windischil tuleb mitmesaja vaimuhaige seast loetud päevadega leida simulant. Algab kassi-hiire mäng.

    Keskpäevane praam

    Hetkel toimub
    Jaanipäevasel Virtsu-Kuivastu praamil satuvad kokku kõige erinevamad inimesed: juuksur oma dotsendist abikaasaga, tema sõjainvaliidist vend koos õe hüljatud lapsega, neli murdehuvilist tudengineidu ja neli noort spetsialisti, bussitäis mandril käinud saarlasi ning armunud paar, kes end jänestena veoautokoormas praamile smugeldanud. Haige peaga tüürimees laseb eeskirjadele vaatamata pardale kaks kütuseautot ja keset merd selgub, et praamil seisva veoauto furgoonis on süttinud puuvill.

    Tallinna saladused

    Hetkel toimub
    Stsenarist Lennart Meri, operaator Andres Söödi ja režissöör Ülo Tambeki koostöös sündinud omapärane „linnasümfoonia“, eksperimentaalne vaatefilm Tallinna vanalinnast. Kaamera vaatevälja jääb linnamüür, Oleviste kirik, Pühavaimu kirik, Raekoda. Kuid suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast: veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu. Anti Marguste muusika lisab pildile salapära.


    1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.


    „Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.

    Tütarlaps mustas

    Hetkel toimub
    Nooruke Saale tuleb oma tädi juurde rannakülla, üleni mustas, näpus väike kohver. Selles on tema ainus kallisvara, valgust murdev klaaskuul - mälestus emast, kelle surma järel on tütarlaps jäänud maailma üksinda. Talle on saanud osaks tõrjumine ja alatus ning ta ei ootagi enam inimestelt midagi head. Tema üllatuseks on noor kalur Tanel valmis temaga rannas kõndima kasvõi vaikides, võõristamata ja naeruvääristamata Saale usku Jumalasse. Pikkamööda avaneb Saale hing ka maise elu värvidele.

    Pikk tänav

    Hetkel toimub
    Režissöör Hans Roosipuu ja stsenarist Lennart Meri vaatefilm Pikast tänavast Tallinnas. Pikk tänav on üks keskaegse Tallinna põhitänavaist, suundudes Toompealt alla Tallinna lahe suunas. Üle 700 meetri pikkusel tänaval asuvad mitmed arhitektuuri- ja kultuuriväärtuslikult hooned nagu Oleviste kirik, Tallinna linnamüüri välisehitiste hulka kuulunud kaitsetorn Paks Margareeta ja Suur Rannavärav.

    „Pikk tänav“ esindab 1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanrit (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”), mis kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Tallinna saladuste“ ja „Tallinna mosaiigiga“ (mõlemad 1967) läheneb „Pikk tänav“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel, innovaatiline ja eksperimentaalne esituslaad. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.

    „Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.

    Kirjad Sõgedate külast

    Hetkel toimub
    "Sent surmaga võlgu ja koperdab merel!" kuuleb Martin Puri ühel ilusal kalapüügipäeval oma paatkonna juhi Augusti suust. Paadikaaslased on vanale mehele tõesti aeg-ajalt hõlpu andnud, kuid Sõgedate külas aastasadu elanud ja meretööd teinud põlvkondade järeltulijad teavad, et kedagi, kes merd armastab, ei saa sellest vägisi lahutada. Merel ei ole füüsiline jõud mehe ainus mõõdupuu. Kui on vaja päästa inimesed sügistormis hukkuvalt purjekalt, näeb Martin, et tuleb tegutseda mitte mere vastu, vaid temaga koos.

    Mäeküla piimamees

    Hetkel toimub
    Kui Mäeküla vana mõisnik parun von Kremer heidab silma Tõnu Prillupi nägusale noorikule Marile, ei taha Prillup sellest esiotsa midagi kuulda. Ent parun pakub välja ahvatleva tehingu. Kehvast Prillupist saab mõisa piimarentnik tingimusel, et noorik tuleb mõisa, kui härra kutsub. Prillupi õnnelootused aga ei täitu. Uue Mäeküla piimamehe äri ei õitse ja naise jagamine mõisnikuga on talle üha enam vastumeelt. Mari peaks tema meelest oma kaksikelu põlgama, kuid naine, kes on alistunud meeste tehingule, ei võta selle häbi oma hinge peale.

    Me olime 18-aastased

    Hetkel toimub
    Pärast juunipööret jaguneb vastandlikeks leerideks ühe Eesti väikelinna gümnaasiumi seni üksmeelne lõpuklass ja poliitika lahutab ka noored armunud Elmari ja Virve. Kehvast perest noormees leiab end kommunistide seas, haritlasperest neiu aga tahab jääda truuks eestluse aadetele. Siiski kogevad nad, et tunded ei olene ainult ideedest. Ajastu on aga karm ja nõuab otsustavaid valikuid.

    Kivid ja leib

    Hetkel toimub
    ENSV 25. aastapäevale pühendatud kinojutustus koosneb proloogist ja seitsmest osast. Need seitse omaette dokumentaalset novelli kirjeldavad koduvabriigi ajalugu ja tänapäeva. Esiplaanil on siiski kogu filmi kestel inimene – tema elu ja töö. Üksikute inimeste saatuste kaudu avaneb pilt kogu rahva elust.

    Jäätramm

    Hetkel toimub
    Kuivastu ja Virtsu vahel kurseerivad praamid Suurupi ja Sõprus. Kui inimesed saavad heal juhul lennukiga või ka jalgsi üle jää mandrilt saarele, siis veoautodele on praam ainuke võimalus jäätunud väina ületamiseks. Kuigi tee pikkus on vaevalt 7 kilomeetrit, kulub raskete jääolude korral praamil selle läbimiseks vahel isegi 10-12 tundi. Kaameramehed teevad kaasa Suurupi reisi üle väina.

    Kivine hällilaul

    Hetkel toimub
    Kunstiline dokumentaalfilm raudbetoonplaatide tootmisest Tallinna tehases.

    Põrgupõhja uus Vanapagan

    Hetkel toimub
    Inimesena maa peale minnes on Vanapagan kindel, et töö ja allaheitlikkuse läbi on sealses elus võimalik õndsaks saada. Tema naabrimees Kaval-Ants peab seda veidruseks, mis tema isiklikke plaane siiski ei takista. Antsu abi ja nõu Põrgupõhja elu korraldamisel läheb Jürkale, tema naisele Juulale ja nende lastele väga kalliks maksma, kuid Jürkal jätkub pikka meelt ja usku oma eesmärgi saavutamisse - kuni päevani, kus Ants leiab, et enam pole tal Jürkast mingit kasu.

    Jäljed

    Hetkel toimub
    Heino Raagen ja tema rindekaaslased alustavad kodukülla jõudes uut võitlust - kolhoosi asutamist. Sõjaaja kannatused ja hirmud on inimesi räsinud, kuid nad hoiavad kokku ja kaitsevad omasid. Heino kallim Valve ei räägi talle oma metsas varjunud venna Roberti plaanidest ja tagajärjeks on nende armastuse purunemine. Elu läheb edasi, kuid pettumus ja viha nõuavad oma ohvreid veel aastategi pärast.

    Killuke kodumaad

    Hetkel toimub
    Eesti põhjapoolseimal Vaindloo saarel Soome lahes elab kaks majakavahtide abielupaari lastega, kokku kuus hinge. Filmitegijad jälgivad saareelanike igapäevaelu, nende töid ja tegemisi.

    Mäed kui valged elevandid

    Hetkel toimub
    Mees ja naine üritavad lahendada nende suhte jaoks olulist probleemi. Mõttevahetus ja tõekspidamised on erineva nägemusega.

    Kolm kevadet

    Hetkel toimub
    Reet Kasesalu lavastuslike elementidega dokumentaalfilm Kunda uue tsemenditehase Punane Kunda ehitusest, käikulaskmisest ja inimestest, kes uue tehase rajasid. Insener Herman Pakri lugu seob kokku filmi kolm osa: Jääminek. Pungad puhkevad. Toomingad õitsevad jälle.

    Jääminek

    Hetkel toimub
    Väikesel Viirelaiu saarel elab kaks uhket kalurisuguvõsa, kelle perekonnapeade vahel valitseb ammune vimm. Meeste isepäisus ja allumatus Saksa okupantidele viib dramaatiliste sündmusteni, kus ellujäämine on halvem kui surm. Paindumatu loomuga Laas Lautrikivi kogeb, et kogukonna põlu alt pole võimalik pääseda, jääb ainult otsustada, kuidas end lunastada.

    Ühe katuse all

    Hetkel toimub
    Mari Põder on 50ndatel kolhoosi juhtides teeninud eeskujuliku esimehe tiitli, täites kindlal käel kõik kõrgemalt poolt tulnud ülesanded. Majand aga käib järjest alla. Parteikomitee saadab kohale instruktor Peeter Arro, kes näeb, et esinaine on inimeste jaoks hirmuvalitseja. Uue esimehe valimistel peab Mari taanduma. Võimust ilmajäämine on talle krahh ja ta asub oma positsiooni taastama isikukultuse ajal omandatud võtete abil.

    Õhtust hommikuni

    Hetkel toimub
    Leida Laiuse lühimängufilmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Eesti väikelinnas ajal, mil vene sõjaväelastele abi osutamist karistati surmanuhtlusega. Noor pereema leiab laudas heinte seest saksa vangilaagrist põgenenud punaarmeelase. Hirmunud naine näitab üles tõelist mehisust, käitumaks ekstreemses olukorras inimlikult.

    Ühe küla mehed

    Hetkel toimub
    Esimene sõjajärgsel ajal eestlaste tehtud film jutustab loo saatusliku valiku ette sattunud eesti kaluritest. Tormiheitluses Soome randa triivinud, on nad Nõukogude piirivalve ja julgeoleku silmis otsemaid kahtlustatavad. Kuid olulisem kui ametivõimude seisukoht on meeste endi tõdemus, et mehed ühest külast pole alati ühe küla mehed.

    Eduard Vilde

    Hetkel toimub
    Eduard Vilde (4.03.1865 – 26.12.1933) oli kirjanik ja Eesti diplomaat, kriitilise realismi algataja ning silmapaistev esindaja eesti kirjanduses. Portreefilm Vildest püüab anda ülevaate kirjaniku elust ja loomingust, keskendudes eelkõige tema kriitilise realismi perioodile, jättes kõrvale tegevuse diplomaadina.

    Vihmas ja päikeses

    Hetkel toimub
    Noor töömees Jaak on maailmaga pahuksis. Talle tundub, et kõik, mis ta ette võtab, lõpeb halvasti. Ent soojuselektrijaama ehitusel kohtab ta kommunistlikke noori, kes tema ägedust küll heaks ei kiida, kuid ei mõista teda ka hukka ja on valmis talle hädas appi tulema. Pikkamööda avaneb tema loomuse teine pool.

    Perekond Männard

    Hetkel toimub
    Eesti Vabariigi algaastail, enne 1924. aasta 1. detsembri mässu hargneva loo keskmes on kaks perekonda: Männardid ja Neiderid, kellest esimesed jäävad ustavaks proletariaadi võitlusele ka pärast selle lüüasaamist, teiste eluideaaliks aga on oma maja, pood ja värkstuba.
      Osta pilet