Seoses tehnoloogia hüppelise kasvu, uute tehniliste võimaluste ja meediumi kättesaadavusega, võib videot pidada üheks peamiseks kaasaegse kunstniku meediumiks oma sõnumi edastamiseks. Kasutades teoseid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse videoarhiivist, vaatab käesolev kogu videokunsti arengut eestis alates 90ndatest. Jaak Kilmi lühifilmi ‘’Inimkaamera’’ näitel näeme, kuidas kaamerapõhise kunsti algusaegadel domineeris veel narratiivi põhine lähenemine, sarnanedes nii rohkem traditsioonilise filmiga. Kontrastina võib tuua kunstnik Liina Pääsukese teose ‘’Nancy Nakamura Räpipunt’’ , mis kasutab loo jutustamiseks kaasajale omast hübriidset lähenemist. Valitud teosed mõtestavad, kuidas kunstnikud, läbi kriitilise prisma, kasutavad videot kui laiendatud meediumi, et vahendada ühiskondlike pimetähne/pimekohti. Kasutades kaamerat poliitilise tööriistana, toovad ekraanile kunstnikud Liina Siib ja Mark Raidpere probleemistiku ning marginaalsuse, mida pelgalt kõnes adresseerida pole lihtne. 1995. aasta videokunsti ja meedia teemalises Ars et vita saates väidab Marek Strandberg, et vaatamata tehnoloogia arengule, jääb sisemaailm ikka kirjanduse valdkonda. Kogus leiduvate teoste näitel võime näha, kuidas tehnoloogia on andnud uue dimensiooni sisemaailma mõtestamiseks ning selle kommunikeerimiseks.
