Tänavu, 4. augustil 2025. aastal tähistab tunnustatud dokumentalist ja õppejõud Riho Västrik oma 60. juubelit. Olulise verstaposti puhul toome vaatajateni temaatilise kogu, mis hõlmab dokumentaalfilme tema filmitegija teekonna algusest kuni tänase päevani.
Riho Västrik sündis Abja-Paluojal ning veetis lapsepõlve Mõisakülas, enne kui elu viis ta edasi Türile ja seejärel Tallinna. Filmitegija kutsele eelnesid õpingud Tallinna Polütehnikumis raadioside ja -levi ning Tartu Ülikoolis ajaloo ja ajakirjanduse erialal. 2006. aastal astus ta Balti Filmi- ja Meediakooli magistriõppesse produktsiooni erialal, mille lõpetas 2009. aastal ning samast aastast alates õpetab ta seal dokumentalistikat. Aastatel 2011-2018 oli Västrik Tallinna Ülikooli kultuuriuuringute doktorantuuris. Varem on ta töötanud VAT teatris näitlejana, Eesti Raadios Noorteraadio toimetuse juhatajana ning Eesti Televisioonis uudiste programmi toimetajana.
Oma produktsioonifirma “Vesilind” rajas Västrik juba 1996. aastal eesmärgiga toota dokumentaalfilme ja telesaateid. Esialgu keskenduti ekspeditsioonifilmidele – käesolevast kogust leiab näiteks “Cho-Oyu” (1998), mis jälgib Eesti esimese Himaalaja ekspeditsiooni teekonda maailma kõrguselt kuuenda tipu vallutamisel, ning “Eestlased Ameerika katusel” (1998). Västrik oli ka mõlema filmi režissöör ning on hiljem nentinud, et “tänaste arusaamade järgi polnud need filmid, pigem päeviku laadis telesaated” (Teater. Muusika. Kino nr 10, 2012). Sealt edasi tekkis suurem huvi uurida lähemalt looduse üht mõjuvõimsamat liiki – inimest. Valmisid portreefilmid nagu käesolevas kogus esindatud “Lumeleopard” (1999) Eesti tippalpinistist ja fotograafist Jaan Künnapist, “Jäägermeister” (rež Elen Lotman, 2004) loodussõbrast ja jahimehest Mati Hõbemäest, “Sõjapealik” (2004) nahakunstnikust ning muinasvõitlusega tegelevast Lennart Männist, loodusfilmidele pühendatud festivalidel mitmeid auhindu võitnud “Vanamees ja põder” (rež Joosep Matjus, 2009) loodus- ja jahimehest Harri Põldsamist ning “Mees torukübaraga” (2012) missi-issist Valeri Kirsist. Hilisematest portreefilmidest on kogus esindatud filmid “Piisa torn” (rež Arko Okk, 2015) Vilsandi saare majakavahist Avo Piisast, “Majavalvur” (rež Ingel Vaikla, 2015) Tallinna Linnahalli valvurist Peetrist ning “Bonus track” (2016) armastatud muusikust ja heliloojast Sven Grünbergist.
Olulise osa “Vesilinnu” toodangust moodustavad dokumentaalid Eesti loodusest. Need filmid toovad esile meie kodumaa floora ja fauna ilu, müstilisuse ja haavatavuse. Käesolevas kogus on esindatud “Karula rahvuspark” (rež Anne-Mari Neider, 2005), mis tutvustab rahvuspargi elurikkust ja inimesi selle sees, “Maastiku mustrid” (2014), mis jälgib Eesti nelja aastaaega ja võtmemaastikku, “Eesti loodus: Alam-Pedja (rež Remek Meel, 2013), mis portreteerib elu ühel meie suurimal looduskaitsealal, “Emajõe veemaailm” (rež Remek Meel, 2015) Suur-Emajõe võimsast veemaailmast, “Habras maailm” (rež Ants Tammik, 2016), mis käsitleb inimtegevuse ja soomaastike pingelisi kokkupuuteid, “Lendoravasõda” (rež Heli Tetlov, 2018), mis kajastab ohustatud liigi kaitse ümber toimuvat võitlust, ning “Suur soo” (rež Remek Meel, 2022), mis räägib linnaelust eemaldunud Vellost, kes püüab elada kooskõlas loodusega. Eestist kaugemale viivad koos režissöör Vassili Saranaga loodud ekspeditsioonifilmid “Suur jõgi, 1: Retk Leena lättele”” (2010) ja “Suur jõgi, 2: Delta” (2011), mis uurivad Venemaa avarustes voolava Leena jõe lähteala – inimtühja taigat, kus loodusel on veel viimane sõna, ning deltat, kus igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni.
Riho Västriku produtsendi portfoolios leidub ka eksperimentaalsema lähenemisega filme, näiteks Astrida Konstante dokumentaal “Tallinna sümfoonia” (2012) meie pealinna rütmidest ja atmosfäärist ning filmid Tallinna märgilistest hoonetest, nagu “Rauaniit” (Maria Aua, 2020), mis vaatleb endise tekstiilivabriku ümberehitamist Eesti Kunstiakadeemia õppehooneks, ja “Patarei” (2021), mis viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusesse, mida 20. sajandil kasutati vanglana.
Riho Västrik on osalenud produtsendina ka mitmes rahvusvahelises projektis nagu „Surematu“ (Ksenia Ohhapkina, 2019), mis võitis Karlovy Vary filmifestivalil parima dokumentaalfilmi auhinna, ning „Õrnad sõdalased“ (Marija Stonytė, 2020), mis jälgib Leedu kaitseväe ajateenistusse asuvaid noori naisi. Ta on Euroopa Dokumentalistika Võrgustiku (EDN) liige, Eesti Filmitootjate Liidu juhatuse liige ja 2012. aastast tegutseva Eesti Dokumentalistide Gildi asutajaliige. Samuti on ta juba pikki aastaid olnud aktiivselt seotud Matsalu loodusfilmide festivali MAFF korraldamisega.
Riho Västriku täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
