1967. aastal asutati ENSV Riiklikule Kinokomiteele alluva reklaamibüroona Eesti Reklaamfilm. Sotsialistlikus impeeriumis, kus kaupa, mida reklaamida, õieti polnud ja turureeglid ei kehtinud, oli Harry Egipti juhtimisel suuresti kapitalistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ettevõte ennekuulmatu ja omajagu hulljulge ettevõtmine, millest kasvas välja tohutult edukas ja põnev fenomen.
Esimesed reklaamid toodeti Ameerikast saadud reklaamikäsiraamatu õpetuste järgi, lisaks võeti malli Soome televisioonist. Tegijate jaoks tähendas reklaam suuremat loomingulist vabadust ning nii sündis sotsialistlikust sisust läänelikus vormis iseloomulik stiil ja iroonilisel kombel sai reklaamist kaup, mida tarbiti. Reklaami tehti pea kõigele – tegijate sõnutsi nööpnõelast tuumajaamani –, luues sotsialistliku käsumajanduse tingimustes muinasjutulikult petlik mulje kaubaküllusest Nõukogude Liidus. Kroonilise kaubapuuduse kontekstis mõjuvad retroreklaamid omajagu absurdselt, kuid olid omas ajas uuenduslike vormilahenduste tõttu tohutult populaarsed. Tähtis ei olnud see, mida reklaamiti, vaid kuidas seda tehti.
Pea kolme aastakümne jooksul tootsid sajad andekad filmitegijad ligi 6000 reklaamfilmi, millest on säilinud kahjuväärselt väike osa. Siinses valikus on toodud eripalgelisi ja põnevaid näiteid Eesti Reklaamfilmi toodangust selle õitsenguajal.
