2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telelavastaja ning pedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Kromanov kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel Eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.
Kromanov omandas erialase hariduse Moskvas, lõpetades kiitusega 1953. aastal A. Lunatšarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi (GITIS) Eesti stuudio. Pärast õpinguid töötas ta aastaid V. Kingissepa nimelises Tallinna Riiklikus Draamateatris näitlejana ning Tallinna Televisioonistuudios režissöörina. Hiljem tegutses Kromanov teatris ka lavastajana ning pühendus lavapedagoogikale Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri erialaõppejõuna, pöörates suurt tähelepanu näitlejatööle ja dramaturgiale. Teatrikogemus mõjutas tugevalt ka tema filmirežii stiili, mida iseloomustab psühholoogiline täpsus ja tugev ansamblimäng.
1960. aastatel asus Kromanov tööle Tallinnfilmi stuudiosse, kust kus temast kujunes tuntud mängufilmirežissöör. Tema olulisemate teoste hulka kuuluvad koos Jüri Müüriga lavastatud „Põrgupõhja uus vanapagan” (1964), A. H. Tammsaare romaanil põhinev filosoofiline draama ja mõistulugu Põrgupõhja talus elavast kalevipojalikult tugevast, ent üksjagu juhmist vägilasest; „Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966), moraalsete kompromisside ja vastutuse teemat käsitlev psühholoogiline film; ning kultusfilmi staatusesse tõusnud ajalooline seiklusfilm„Viimne reliikvia” (1969), mis on linastunud rohkem kui 70 riigis ja mille mõju Eesti kultuurimälule on erakordne. Tema hilisem looming hõlmab ka žanriliselt eripärast ulme- ja detektiivifilmi „Hukkunud Alpinisti hotell” (1979), mis põhineb vendade Strugatskite teadusliku fantastika romaanil. Lisaks mängufilmidele lavastas Kromanov dokumentaalfilmi „Meie Artur” (1968), mis portreteerib legendaarset lauljat Artur Rinnet ning mida võib pidada tema üheks julgemaks ja kompromissitumaks teoseks.
Kromanovi looming on Eesti filmiloos oluline mitmel põhjusel. Ta suutis ühendada tugeva dramaturgia, visuaalse väljenduslaadi ja näitlejakeskse lavastuse, luues filme, mis on jäänud püsivalt Eesti kinoklassikasse. Kromanovi filmograafia pole küll mahukas, ent mitmetest tema režissöörikäe all valminud filmidest said publikumagnetid. Samuti näitavad Kromanovi teosed Eesti filmi žanrilist mitmekesisust – filosoofilisest kirjandusadaptatsioonist psühholoogilise draama ja ajaloolise seiklusfilmini. Grigori Kromanovi looming ühendab teatri ja kino traditsioonid ning tema filmid kuuluvad Eesti audiovisuaalse pärandi mõjukamate teoste hulka.
Grigori Kromanovi täieliku filmograafia leiab Eesti Filmi Andmebaasist.
Koostaja: Kati Vuks
