Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on Eesti ja maailma üks tuntumaid heliloojaid, kelle looming ulatub varastest neoklassikalistest ja avangardsetest katsetustest tema kuulsaks saanud minimalistliku tintinnabuli-stiilini. Käesoleval, 2025. aastal tähistab Pärt oma 90. juubelit ning selle tähtsa sündmuse puhul oleme kokku pannud kollektsiooni tema ainulaadse helikeelega rikastatud kodumaistest filmidest.
Kuigi Pärti seostatakse eelkõige vaimuliku ja kontsertmuusikaga, on tema karjääri algus seotud just filmiga. 1960.–70. aastatel kirjutas ta originaalmuusikat mitmetele Eesti mängu-, dokumentaal- ja animafilmidele. Lisaks on Pärdi kontsertmuusikat kasutatud rohkem kui 100 filmis üle maailma.
Tema filmimuusika, näiteks Leida Laiuse 1973. aastal valminud mängufilmis „Ukuaru“ kõlav “Ukuaru valss”, mis on üks tuntumaid ja armastatumaid viise Eesti filmiloos, eksperimentaalses mängufilmis „Värvilised unenäod“ (1974, rež. Virve Aruoja, Jaan Tooming) ning dokumentaalfilmides “Enderby valge maa” (1969, rež. Andres Sööt, Mati Kask) ja “Jääriik” (1970, rež. Sööt, Kask), demonstreerib helilooja oma tundlikku võimet ühendada kaasaegne helikeel poeetilise pildiga.
Pärdi looming elab ka paljudes animafilmides. Tema muusika kõlab näiteks operaator Kõpsu (“Operaator Kõps seeneriigis”, 1964; “Operaator Kõps üksikul saarel”, 1966 ja “Operaator Kõps kiviriigis”, 1968, rež. Heino Pars) ja Aatomiku (“Aatomik”, 1970; “Aatomik ja jõmmid”, 1970, rež. Elbert Tuganov) seikluste saateks, samuti teistes armastatud animafilmides nagu Heino Parsi “Väike motoroller” (1962) ja “Putukate suvemängud” (1971).
Just filmimuusikas katsetas Pärt erinevaid stiile neoklassikast kollaažilise modernismini, mis hiljem viisid tema isikupärase tintinnabuli-tehnika (tintinnabulum – ladina keeles „kelluke”) väljakujunemiseni 1970ndate aastate keskel. See unikaalne tehnika sulandab kokku kaks ühehäälset liini – meloodia- ja kolmkõlahääle – ning loob neist tervikliku kooskõla. Tintinnabuli-stiilis teoste muusikaline materjal on äärmiselt kontsentreeritud ning piirdub vaid kõige olulisemaga.
Filmitegija Dorian Supin on aastate jooksul Arvo Pärdi elu ja loomingulist tööd pingsalt jälginud ning filmivormi seadnud. Kogust leiab tema dokumentaalfilmid ”Orient Occident” (2001), “Sinu nimi” (2001) ja “Cecilia” (2001), mis kõik kujutavad Pärdi loomingulist tööd muusikute, dirigentide ja lauljatega. Rohkem ka isiklikule elule, mis on tugevalt põimunud tema helilooja natuuriga, heidavad pilgu filmid “Arvo Pärt. 24 prelüüdi fuugale” (2002) ja “Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan” (2015).
Filmimuusika kaudu sai Pärt Eestis varakult laiemalt tuntuks ning tema panus kujundas olulisel määral kodumaise filmikunsti helilist ilmet 1960–70ndatel aastatel. Filmid pakkusid Pärdile ruumi oma muusikalise stiili otsinguteks ja võimaluse ühendada see poeetilise filmikeelega. Kuigi hilisem rahvusvaheline kuulsus on seotud peamiselt kontsertmuusikaga, jääb tema filmimuusika Eesti kultuuriloos olulisele kohale. Pärdi looming on avaldanud sügavat mõju suurele osale 20. sajandi teise poole muusikast.
Arvo Pärdi loominguga Eesti filmide loetelu leiab Eesti Filmi andmebaasist.
Rohkem infot tema elu ja loomingu kohta leiab Arvo Pärdi kodulehelt
Koostaja: Kati Vuks
