Näitleja ja koomik Henrik teeb laval suurepäraseid rolle. Eraelus on ta aga keskmisest madalama enesehinnanguga üksildane noormees, kes tahab kõigile meeldida ja üritab käituda nii, nagu temalt oodatakse. Häda on aga selles, et inimesed ootavad Henrikult väga erinevaid asju. Ühel päeval vigastab Henrik õlga ja sõber Sander soovitab tal minna joogatrenni. Seal kohtab Henrik meeldivat Keni-nimelist kutti, kellega neil tekib hea klapp, mis ei kao isegi siis, kui selgub, et Ken on gei. Õnnetuseks saab Keni ja Henriku süütust sõprusest teada Henriku poolvend Lauri, kes on korraga nii jõmm kui ka homofoob. Siit saavad alguse segadused, mille tõttu Henrik kaotab sõbra, jääb ilma tasuvast tööst ning satub geikogukonna põlu alla.
Eesti filmiajaloos enim filme teinud režissööri Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1968) märgib modernismi jõudmist Eesti filmi. Kui kirjandusse ja muusikasse pääses avangard kergemini tsensuuri alt läbi, siis film maadles sel ajal endiselt sotsiaalrealismi raske taagaga. „Hullumeelsusest“ kujunes tsensuuri mõistes tõeline paradoks: rünnates otseselt autoritaarse režiimi repressiooniaparaati, ei oleks film ilma tsensuurita mõeldav, ent pärast esilinastust 1969. aastal saadeti see aga peaaegu kahekümneks aastaks riiulile. Videoessees „Tinglikkuse piirid“ uurib filmitegija ja -kriitik Silver Õun „Hullumeelsuse“ seoseid Bertold Brechti eepilise teatri tehnikatega ning heidab valgust vormivõtetele, mis Eesti üheks parimaks filmiks nimetatud linateosele saatuslikuks võisid saada.
Saladusliku ja müstilise õhustikuga lühimängufilm parvevahist, kes kohtub jõe ääres kummalise seltskonnaga. Kaks meest ja naine koos GAZ-69 autoga soovivad üle jõe saada. Veidrad on ka suhted endise parvevahi ja tema naise vahel. Eriti kummaliseks läheb asi siis, kui parvevaht teisele kaldale saladuslikke asju uurima läheb.
Lähitulevik, suur kaubanduskeskus, ootamatult ristuvad kahe mehe teed. Põrkuvad nooruse uljus ja eneseotsingud ning elukogemus ja igatsus kaaslase järele. Meestel tuleb langetada otsustav valik ja seista vastu neid ähvardavale ohule.
Lugu kahe kunagise armsama ja ekstravagantse väliseestlase vahelisest armukolmnurgast. Koos luuakse lämbes Tallinna öös plaan seilata hommikul Peterburi, kuid hommik on aeglane tulema.
Teleskoopidega astronoomid ja mikroskoopidega limaseente teadlased näitavad kumbki omal moel, kui ilus on uudishimu.
Kuumal suvepäeval kohtuvad juhuslikult kolm teismelist. Spontaanne flirt tekitab pingelise kolmnurga, kus üksteise piire nihutades püütakse varjata oma ebakindlust. Mänguline provokatsioon viib alanduseni ning võimust võtavad instinktid, mida kogenematud noored ei oska valitseda. Keegi neist ei julge pidurit tõmmata ja olukord väljub kontrolli alt. Kes on ohver? Kes on süüdlane?
Minategelane vaatab tudengipõlves Emir Kusturica filmi “Must kass, valge kass”, mis räägib balkani pöörasest elust. Ta taipab korraga, et on seda kõike oma lapsepõlve Võrumaal juba näinud – siga sööb Sierrat, rääkiv suusamüts ja vanaema eetrilõhnaline rohukapp, tekitab loovusest plahvatava olukorra. Rahu toob piimapukil mediteeriv külamees, kes laseb videviku lummuses pilgu vedelaks.
Näib, nagu võiks suvi igavesti kesta. Õed Mia ja Liki võtavad suvest viimast, kuid märgid sellest, et nende vanematega on midagi pahasti, häirivad nende rõõmsat elu. Tüdrukud tajuvad enda ümber toimuvaid muutusi, ent ei suuda olukord mõista, mis omakorda tekitab neist seletamatut hirmu ja segadust.
Film Petseri linnast ja sealsetest inimestest jutustatuna läbi minu vana-vanaema elusaatuse. Vana-vanaema isa, kes oli Petseri aselinnapea, tapeti bolševike poolt, kuna ta oli keeldunud revolutsionääridele andmast linnas asuva kloostri võtmeid. Eesti Vabadussõja soomusrongid jõuavad paar kuud hiljem Petserisse ja linn vabastatakse. Ühel soomusrongi sõduril, Taani vabatahtlikul, on kaasas filmikaamera ning ta jäädvustab vanimad filmikaadrid Petserist. Kuskil seal hüpleval filmilindil on ka minu vana-vanaema.
Roman Baskini debüütfilm "Vernanda" on totalitaarse ühiskonna kunstiline karikatuur, mis lahendatud läbi peategelase sattumise suletud linna. Võttekohana kasutati Sillamäe linna, kuhu nõukogude ajal pääses vaid erilubadega, sest seal tegeldigi nö pommide valmistamisega, st Sillamäel asus uraani rikastamise tehas. Linna nimega Vernanda üldistusena kasutades näidati totalitaarse ühiskonnamudeli toimimist ja mõju nõukogude süsteemis elavatele inimestele.
Ootamatult merele laskunud udus hulbib sihitult üksik paat. Mootor ei tööta ja nähtavus on sama halb kui paadis istuva isa ja poja suhted. Mehi halvav hirm jätab nad maailmaruumi kõiksusesse üksi, vastamisi tundmatu ohuga. Kas nad pääsevad udust välja ja saavad oma suhetes puhtalt lehelt alustada? Või on juba lootusetult hilja...
Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.
Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.
Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel.
Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.
Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi lõpetaja Elo Tusti diplomitöö Eesti rahvaluule ainetel. Seitse korda seitse surma saabub maa peale, et täita oma ülesanne - viia kaasa neile määratud inimeste hinged. Üks algaja Surmadest ei saa ülesandega hakkama, sest muutub iga kohatud inimesega vestlemise järel aina inimlikumaks.
Leida Laiuse lühimängufilmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Eesti väikelinnas ajal, mil vene sõjaväelastele abi osutamist karistati surmanuhtlusega. Noor pereema leiab laudas heinte seest saksa vangilaagrist põgenenud punaarmeelase. Hirmunud naine näitab üles tõelist mehisust, käitumaks ekstreemses olukorras inimlikult.
Kiilanemise tõttu komplekside küüsis vaevlev Leo võtab kasutusele müstilise juuksekasvuseerumi, mis põhjustab tema kehas groteskseid moondumisi. Nüüd tuleb tal kohutavad muutused peatada enne, kui kaotab oma viimsedki juuksekarvad... või midagi palju enamat.