Kogu algab eesti esimese värvifilmiga “Valgus Koordis” aastast 1951, läbib aastakümneid ning jõuab välja tänapäevani. Herbert Rappaporti sotsrealistlik, idealiseeritud kujutlust kolhoosielust esitlev “Valgus Koordis” on valminud Hans Leberechti samanimelise, algselt vene keeles kirjutatud ning siis eesti keelde tõlgitud jutustuse ainetel. Ka Igor Jeltsov on Leberechti ekraniseerinud. “Ühe katuse all” (1962) on valminud Leberechti jutustuse “Ühes majas” ainetel. Hetkel on Arkaadri kõige värskem adaptatsioonifilm “Taevatrepp”, mille režissöör Mart Kivastik on filmilinale toonud omaenda samanimelise romaani.
Mitme filmiga on kogus esindatud Grigori Kromanov. Tema lavastatud on “Põrgupõhja uus vanapagan” (1964), mis valmis koostöös Jüri Müüriga ja põhineb A. H. Tammsaare samanimelisel romaanil, Paul Kuusbergi romaani põhjal loodud “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” (1966) ning kõikide eestlaste igihaljas lemmik “Viimne reliikvia” (1969), mille aluseks on Eduard Bornhöhe ajalooline jutustus “Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad”. Samuti kuulub kollektsiooni Arvo Kruusementi Oskar Lutsu armastatud Tootsi-lugude põhjal loodud aastaaegade triloogia – “Kevade” (1969), “Suvi” (1976) ja “Sügis” (1990). Kruusement on oma karjääri jooksul lavastanud teisigi adaptatsioonifilme ning kogust leiab vaataja veel filmi “Naine kütab sauna” (1978) Ita Everiga peaosas ning August Gailiti samanimelise romaani ekraniseeringu “Karge meri” (1981). Ühe eesti filmiajaloo viljakaima režissööri Veljo Käsperi loomingus on samuti mitmeid kirjandusest alguse saanud teoseid, millest käesolevasse kogusse on valitud Lilli Prometi samanimelisel novellil põhinev “Tütarlaps mustas” (1966) ning eesti oma “Gladiaator” (1969), mille aluseks on Aadu Hindi romaani “Tuuline rand” III osa.
Kollektsioonis leidub lisaks täispikkadele mängufilmidele ka lühifilme, sealhulgas Leida Laiuse Moskva Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi diplomitöö “Õhtust hommikuni” (1962), mis põhineb Mart Kalda samanimelise jutustuse ainetel. Üldiselt on Laius oma loomingus ohtralt inspiratsiooni saanud just kirjanduslikust algmaterjalist. Tema lavastatud mängufilmid “Mäeküla piimamees” (1965),“Ukuaru” (1973), “Kõrboja peremees” (1979) ja “Naerata ometi” (1985, koos Arvo Ihoga) põhinevad kõik eesti kirjanike loomingul ning on ka käesolevas kogus esindatud. Lühifilmidest tasub veel esile tuua eeskätt näitlejana tuntud Roman Baskini lavastatud totalitaarse ühiskonna nutika karikatuuri “Vernanda” (1988), mis on loodud Arvo Valtoni novelli “Vernanda leib” ainetel. Uuematest lühifilmidest toome vaatajani Indrek Hargla novelli ainetel ja Maria Avdjuško lavastatud lühiteose ”Nõiutud”, mis on ühtlasi osa lühifilmide kassetist “Paha lugu”.
Loomulikult ei puudu kogust Tanel Toomi lavastajakäe all loodud ja Eesti 100 filmide hulgas 2019. aastal valminud eesti kirjanduse tüviteksti, A.H. Tammsaare “Tõe ja õiguse” ekraniseering. Lisaks kõigile eelnimetatud teostele leidub käesolevas kogus veel mitmeid vähem ja rohkem tuntud filme, mis (taas)avastamist ootavad!
Nooruke Saale tuleb oma tädi juurde rannakülla, üleni mustas, näpus väike kohver. Selles on tema ainus kallisvara, valgust murdev klaaskuul - mälestus emast, kelle surma järel on tütarlaps jäänud maailma üksinda. Talle on saanud osaks tõrjumine ja alatus ning ta ei ootagi enam inimestelt midagi head. Tema üllatuseks on noor kalur Tanel valmis temaga rannas kõndima kasvõi vaikides, võõristamata ja naeruvääristamata Saale usku Jumalasse. Pikkamööda avaneb Saale hing ka maise elu värvidele.
Esimese maailmasõja ajal läheb saarlastel Joonasel ja Tiidrikul korda hulljulge põgenemine Saksa sõjavangist. Kodumaal aga ei oota neid rahulik elu. Sõda käib endiselt, kuid veel raskemad katsumused seisavad Joonasel ees kodus. Tema ponnistused paremale elujärjele ja jõukamate inimeste sekka tõusmise nimel nurjuvad. Joonase lähedased ja kogukond reedavad ta ning Joonasel tuleb käia läbi tõeline gladiaatoriheitlus, mõistmaks, mis on elus tegelikult tähtis.
Mari ema on surnud ja isa joob. Elu lastekodus tundub talle võimatu, kuid minna pole kuhugi. Tal tuleb harjuda elama kodusoojuseta, jõhkravõitu kaaskasvandike seas. Õnneks on seal Tauri, kes käitub hästi, kuid keda miskipärast eriti ei armastata. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Õppetund sellest, kuidas näha enda ümber teisi inimesi ja kuidas näha nende välise koore alla, on tütarlapsele peaaegu talumatu, kuid sellest sõltub tema saatus.
"Kevadest" ja "Suvest" tuttavatest noortest on Vabadussõja-järgses iseseisvas Eestis saanud soliidsed taluperemehed ja perenaised, mõjukad ühiskonnategelased, kellel endal juba kooliealised lapsed. Ainult rätsepmeister Kiir ei ole ikka veel kaasat leidnud. Õnneks tulevad Paunverre kaks parajas pruudieas neiut, kes Jorh Adnieli naisevõtuhoole tuure lisavad. Kosja- ning abielutee on kurviline, jagub koomikat, intriige ja õnne.
