Rahvusvahelisel areenil on Eesti tuntud tugeva ja järjepideva animatraditsiooniga riigina juba enam kui pool sajandit. Meie animafilmid on leidnud maailmas tunnustust, osaletakse prestiižsetel festivalidel ning tuuakse koju auhindu. Eesti Kunstiakadeemia 2006. aastal loodud animatsiooni osakond on mänginud selles edus märkimisväärset rolli, olles uute animakoolkondade kasvulavaks. Tänaseks on mitmed EKA vilistlased tuntud animafilmitegijad ning iseäranis viimastel aastatel on märgata viljakat järelkasvu, mis on end juba maailmaareenil tõestamas. Samuti on mitmed tuntud vilistlased nagu Ülo Pikkov, Martinus Klemet ja Anu-Laura Tuttelberg täna ka ise õppejõud ning teenäitajad järgmistele põlvkondadele.
Käesolevas kollektsioonis toome esile EKA animatsiooni osakonna tudengite töid läbi aastate. Väga paljud nendest filmidest on leidnud tunnustust ka arvukatel festivalidel ning andnud panuse Eesti anima tuntuse tõstmisele maailmas. Siikohal on üks tuntumaid tegijad Sander Joon (kogust leiab tema tudengifilmid “Velodrool” (2015) ja “Kõlab hästi” (2018)), kelle 2022. aasta animafilm “Sierra” valiti lisaks paljudele teistele tunnustustele ja preemiatele ka Eesti kandidaadiks parima lühianimatsiooni Oscarile. Samuti on endale juba nime teinud Anu-Laura Tuttelberg (“Kärbeste veski”, 2012), kelle talvine poeem “Linnud läinud” (2024) esilinastus sel aastal mainekal Locarno filmifestivalil ning on jätkamas edukat festivalide ringi. Hiljuti võitis see Saksamaal DOK Leipzigil parima lühianimafilmina festivali peaauhinna Kuldse Tuvi, mis annab samuti õiguse kandideerida lühianimafilmi kategooria Oscarile.
EKA animatsiooni osakonna tudengite teosed järgivad enamasti Ida-Euroopa anima traditsiooni, hoidudes kõneldud dialoogidest ning nendes kasutatakse harva pealelugemist. Kogusse valitud filmide puhul on kasutatud mitmesuguseid animatsioonitehnikaid, sealhulgas nii nukufilme (Katariina Aule “Tolmurullid”, 2016), digitaalseid joonisfilme (Nata Metlukh´i “Pura Vida”, 2018), stop-motion nukufilme (Ida Lepparu, Andrei Bljahhini ja Sameliina Paursoni “Prügipall”, 2022) kui segatehnikat (Teele Straussi “Ükskord igavuse väljadel”, 2017). Mõnes filmis leidub ka abstraktsemat ja metafoorsemat lähenemist, mis tegeleb rohkem vaataja tundemaailma kõnetamise või mingi seisundi avamisega kui klassikalisele narratiivsele loojutustamisele keskendumist.
Koostaja: Kati Vuks
Ühel päeval hakkab filmi peategelane end halvasti tundma ja tema halvad mõtted iseenda kohta hakkavad kajastuma tema peegelpildis. Kui ta sööb krõpse, tunneb ja näeb ta end paksmaona. Kui ta ennast trenniga ära väsitab, tunneb ja näeb ta end peegelpidis nõrgana. Ta üritab ennast veel koos ja positiivsena hoida, kuid tema peegelpilt hakkab tema üle naerma ja teda mõnitama. Peategelane läheb endast nii välja, et virutab omeenda peegelpildile, lõhkudes selle käigus peegli ja lõigates endale kätte. Peategelane mõistab selle käigus, et peab oma elu korda saamiseks iseennast rohkem armastama hakkama. Kes muu sind hoiab kui sa ise seda ei tee?
