Homme saabub paradiis

Kodulinna head vaimud

ETV noortesaadete algatusel tekkis Eestimaa ellu 1975. aasta oktoobris nähtus Kodulinn. Kümneid, sadu ja tuhandeid koolipoisse ja tüdrukuid tuli pühapäeviti Tallinna vanalinna, et siin mõned tunnid jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada, üksteist ja iseennast paremini tundma õppida. Leida Laius uurib, kuidas läheb Kodulinna noortel ja liikumise eestvedajal Tiina Mägil nüüd, 80ndate alguses. Kodulinna tegevusest räägivad Tiina Mägi, Raivo. E Tamm, Hannes Astok, Epp Alatalu, Ulvi Pihel, Madis Jürgen, Mart Kalm jt.

Homme saabub paradiis

Maailm vaevleb prügiuputuse käes. Et päästa keskkonda ja oma laste tulevikku, on noored emad otsustanud peredele toitu hankida kaubanduskeskuste prügikastidest.

14 käänet

Filmi aluseks on mitu paralleelselt arenevat venekeelse pere lugu. Filmitegijad jälgisid peaaegu nelja aasta jooksul 5-aastaselt eesti lasteaeda läinud Ksenijat ja Emiliat, eesti kooli eelistanud 7. klassi õpilast Marki ja Eestist Peterburi kõrgkooli õppima läinud abiturienti Vitalit. Hirmud ja kõhklused, lootused ja frustratsioon, toimetulekud ja äpardused, lõimumine ja isolatsioon, keel ja identiteet – film püüab mõista probleeme, millega venekeelsed lapsed ja nende vanemad rinda pistavad. Hoolimata ohust oma identiteeti kaotada, üritavad peategelased meeleheitlikult eestikeelsesse ühiskonda integreeruda.

Nõukogude hipid

Pöörane lillelaste sõit Nõukogude Liidu hipiliikumise jälgedes viib 1970ndate psühhedeelsesse undergroundi, kus rokkmuusikast joovastunud pikajuukselised noored lõid range režiimi kiuste oma maailma – Süsteemi, milles püüeldi rahu ja vabaduse poole. Aastaid hiljem võtab seltskond Eesti hipisid ette teekonna Moskvasse, kus siiani tähistatakse lillelaste püha 1. juunil. See päev on seotud traagilise sündmusega 1971. aastast, mil KGB arreteeris tuhanded hipid.

Vanad kalad

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.

Suled või glamuur

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai. Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada? Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade elu aitavad linnas kursil hoida koreograaf ja Kopli kanaaktivist Veronika, antropoloog Tanel ning noor ornitoloogiahuviline Mindi.

Uus Maailm

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale? Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Kartuli Wabariik

Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.

Parem homne

Ajal, mil kümned tuhanded eestlased Soomes parema elu nimel tööd teevad, elavad paljud neist pidevas ooteseisundis. Alati pakitud kott, voodi kuskil anonüümses toas, köök, mida kasutab loendamatu arv inimesi - oma elu omas kodus saab elada vaid loetud tunde. Film räägib loo ühest majast Helsingi lähedal, mille allkorrusel elavad 10 eestlast ja ülakorrusel soomlane Tomi, kes neile tööd pakub. Estofiilist ülemus tunneb muret, miks eestlased oma vaba ajaga midagi ette ei võta. Eestlastel on aga hoopis teised mured.

Südamering

Film jälgib rühma täiskasvanuid ja nende lapsi, kes 2014. aasta suvel otsustavad loobuda harjumuspärasest elukorraldusest ning asutavad teadlikult Eesti esimese ökokogukonna. Nad panid oma säästud kokku ja ostsid kamba peale vana mõisakompleksi 33 hektari põllumaa ja 3750 ruutmeetri pool-lagunenud hoonetega. Kompleksis asus enne hooldekodu. Kokku kolis 5 peret – 12 täiskasvanut ja 6 last. Nende eksperimenti innustas üle maa leviv ökokogukondade liikumine, mille eesmärgiks on katsetada väiksemas koosluses uut elukorraldust, mille tuumaks on vägivallatud harmoonilised suhte, loodushoid, permakultuur ja väike jalajälg. Alustuseks tuleb lammutada kõik peavoolu ühiskonna alustalad – haridusest, tuumperekonna ja tarbimiseni. Film jälgib kogukonna dramaatilisi arenguid 5 aasta jooksul. Mesinädalatest tuumikgrupi lahkuminekuni.

Sipelgapesa

Hiiglasliku nõukogudeaegse garaažikompleksi sisemuses keeb justkui teises paralleeluniversumis pulbitsev vilgas elu. Lõputud spiraalikujulised sõidukoridorid täis masinaid ja inimesi meenutavad sipelgapesa. 1985. aastal ehitatud kolosseum on muutunud lihtsast garaažist utoopiliseks rajatiseks, kus leidub kõikvõimalikke asutusi. Kompleksis tegutseb saun, restoran ja isegi loomakliinik. Sipelgapesa on teiseks koduks ligi 700 mehele. Siin jagavad nad oma argimuresid ja unistusi, putitavad autosid ja põgenevad näägutavate naiste eest. Omamoodi salajases klubis saavad mehed elada endi kehtestatud reeglite järgi. Siin ei sega neid keegi.

Prazdnik

Juba üle 15 aasta, igal septembril, toimub Maardu linnas „Sorotšintsõ laat“. Seda külastab igal aastal üle 15 000 inimese. Nimetus „Sorotšintsõ laat“ on laenatud Nikolai Gogoli samanimeliselt jutustuselt, mis kubiseb fantasmagooriast, huumorist ja absurdist. Ning ka Maardus toimuv laat on läbinisti täis neid samu elemente. Filmi pealiiniks on ilukonkurss Miss Maardu, mis leiab aset laada raames. Keset sadu müügipunkte, mis kauplevad kõigega – aluspesust vaipadeni, seebist kalapüügi vahenditeni ning lihatoodetest kardinateni – on toimumas kohalik iludusvõistlus. Kaamera jälgib, kuidas tüdrukud valmistuvad konkursiks, harjutavad, teevad proove. Kuidas nende juhendaja Antonina Romanovna õpetab neid õigesti kõndima, hoidma rühti, rääkima jne. Tüdrukud pabistavad, sest enamik neist pole kunagi esinenud laval suure auditooriumi ees. Seda enam, et suur osa auditooriumist on iluduskonkursi toimumise ajaks tõenäoliselt purjakil ning ilmselgelt mitte kõige adekvaatsemas seisundis iludusvõistluse vaatamiseks. Film on pikitud värvikate stseenidega. Seega avab Eestis püsiväljendiks muutunud fraas „võimalik vaid Venemaal“ end uuest küljest ning vaataja näeb, et paljud asjad on võimalikud ka Eestis.