Max Reikter (1912–1993), kes tegi harrastusfilme enam kui poole sajandi jooksul, dokumenteeris Tallinna linnaruumi kogu oma pika loometee vältel. „Iidne, kuid püsiv“, mida publik nägi esmakordselt Eesti amatöörfilmide festivalil 1988. aasta mais, pälvides seal parima tõsielufilmi preemia, kompileerib 1930. aastaist kuni 1970ndate lõpuni vändatud kaadreid Tallinna vanalinnast ja selle kõrvale enne Teist maailmasõda kerkinud moodsast kontakttsoonist. Reikter jutustab loo linnast, mis õitseb, hävib ja tõuseb tuhast, näpates dramaturgiliste eesmärkide täitmiseks ka välismaiseid kroonikakaadreid (täpsemalt Prantsusmaal Rouenis Teise maailmasõja ajal jäädvustatud ainest). Vanalinna nn staarobjekte pikkade panoraamidega paitav pildikeel toetub 19. sajandi koloniaalfotograafiasse ulatuvatele pildikonventsioonidele, mis keskendub pigem turistlikele vaatamisväärsustele kui linna ja selle elanike argipäevale. Monumentaalsust rõhutab veelgi filmi emotsionaalselt laetud heliriba. Iseäranis tähelepanuväärsed on 1944. aasta märtsipommitamise ajal ja järel filmitud kaadrid põlevast ja varemeis vanalinnast – sõjapurustuste dokumenteerimine oli eraisikuile keelatud.
