Elu lainetel

Jäätramm

Kuivastu ja Virtsu vahel kurseerivad praamid Suurupi ja Sõprus. Kui inimesed saavad heal juhul lennukiga või ka jalgsi üle jää mandrilt saarele, siis veoautodele on praam ainuke võimalus jäätunud väina ületamiseks. Kuigi tee pikkus on vaevalt 7 kilomeetrit, kulub raskete jääolude korral praamil selle läbimiseks vahel isegi 10-12 tundi. Kaameramehed teevad kaasa Suurupi reisi üle väina.

Ilmamuutus

Hiiumaa eluolu jälginud filmimeestele annab kohaliku metsamajandi juht Udo Mäll ülevaate maaelu probleemidest, aga põhitähelepanu on pööratud kolmele meistrimehele. Hiiu vähevankrite valmistaja Aaser Erik, Aadu Kõrm, kes hobuseriistad (sedelgad, rangid, rakmed) oma töötoas valmis meisterdab, ja korvipunuja Evald Hanikat - need on mehed, kelle arutlustest kumab kahetsust, et pole enam kedagi, kellele oma oskused ja tööriistad pärandada.

Jaanipäev

Andres Söödi dokumentaalfilm räägib meie ühe tähtsama püha tähistamisest linnatingimustes. Varjatud kaameraga üles võetud kontrastirohke film kujutab ilmekalt jaanipäeva traditsioonilise sisu muutumist ja linlase emotsionaalset vaesumist, näidates linnaelanike käitumist jaanituledel - nende üksindust ja samas alkoholist tingitud ülevoolavat olekut suures rahvahulgas.

Vara küps

Dokumentaalfilm toob esmakordselt kaamera ette metsadebatis osalenud metsatööstuse, Riigimetsa majandamise keskuse ja loodusteadlased, et saada selgust, mis Eesti metsaga on toimunud ning millise pärandi jätame järeltulevastele põlvedele tulevikus. Enam kui 60nes Eesti eri paigas üles võetud loodusfilm avab vaatajale Eesti metsade hetkeseisu ning näitab kuidas poliitilised otsused on meie ühise vara kasutamist mõjutanud. Film pakub lahendusi, et debati ummikseisust välja liikuda ning suunab tähelepanu teravikele, mis metsasõja infomüras on mattunud juhitud kommunikatsiooni sõnumite alla. Aga tõstatab ka küsimuse, kuidas metsasõja algusajast vahetunud üheksa valitsust on jätkuva passiivsusega riigi vara, metsaga, hoolimatult ringi käinud.

Linnaloom

Loom linnas on ja jääb, inimene vajab tükikest elavat loodust enda lähedale ja selleks ei piisa toalilledest – vaja on elavat olendit. Aga kust neid võtta? Muidugi oleks lihtsaim viis minna zookauplusesse ja osta sealt nagu kord ette näeb, kahjuks aga ei leia te sellest poekesest ei koera ega kassi ning oma loomaost tuleb seadusevastaselt toime panna ikkagi turuväravas. Mis aga saab neist loomadest pärast ostutehingut? Kuidas kulgeb koduloomade elu inimese meelevallas?

Trail Baltic. Väljasõit rohelisse

Dokumentaalfilm jälgib ühe naisterahva retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Üritades samal ajal 213 km pikkuselt trassilt otseülekannet teha, kohtab kunstnik Hanna Samoson oma teel inimesi, kelle elu saab olema tulevase raudteega lahutamatult seotud. Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist puudutatud inimesed. Filmi taustana rullub lahti katkematu maastik, mis on kõigi märkide järgi määratud peagi muutuma. Meie lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis. Antud film ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, see on road-movie läbi Eesti võsade, kraavide, rabade ja metsatukkade. See on film, kus kohtumised inimestega on juhuslikud, vahetud ja ausad. Film, mis ei ole Rail Balticu poolt ega vastu, vaid mis näitab arvamuste paljusust, muutustega toimetulemise protsessi ning jäädvustab eluolu ja maastikke ühes kaduvas ajahetkes.

Koduküla

Pildikesi 20. sajandi teise poole eesti külaelust. Aastaaegade vaheldumise taustal näeb maainimesi toimetamas oma taludes. Enamasti on need vanad inimesed. Külad tühjenevad ja vanad talumajad lagunevad.

Suur soo

Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.

Jäägermeister

Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad. Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Janu vee ääres

Esitades näiteid vete reostamisest, käsitleb film publitsistlikult keskkonnakaitsealaseid probleeme. Maastikuvaated: jõed, kosk, järved, saastunud veekogu, Kaarma piiritusevabriku, Jõgeva rajooni Pajusi kolhoosi tärklisetsehhi ja Rakvere rajooni Triigi sovhoosi karjafarmi vaated, bioloogiliste väikepuhastite projekteerimine EKE Projektis.

Lendoravasõda

Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.

Habras maailm

Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu. Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.

Elu lainetel

Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, seega tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. Lühikesel püügihooajal rügavad kalurid päeval ja ööl. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.

Mets ja inimene

Kaua oli mets võimsam kui inimene, sõltumatu ja iseseisev. Täna on suhted muutunud. Filmitegijad jälgivad metsavahti hoole ja armastusega metsas toimetamas. Kaadritaguses dialoogis vastab ta Fred Jüssi küsimustele, arutleb inimese ja keskkonna seoste üle ning räägib inimese vastutusest metsa ees. Mets on suur väärtus ja metsavaht ise peab end üheks lüliks ahelas selle kaitsmisel.