Dokumentaalfilm jälgib ühe naisterahva retke mööda Rail Balticu raudtee tulevast trassikoridori. Üritades samal ajal 213 km pikkuselt trassilt otseülekannet teha, kohtab kunstnik Hanna Samoson oma teel inimesi, kelle elu saab olema tulevase raudteega lahutamatult seotud.
Läbi lootuste, huumori ja kaotusvalu näitab dokumentaalfilm, kuidas tunnevad end suurprojektist puudutatud inimesed. Filmi taustana rullub lahti katkematu maastik, mis on kõigi märkide järgi määratud peagi muutuma.
Meie lugu võiks rääkida ka Nursipalu harjutusväljakust, Saaremaa tuuleparkidest, Emajõe äärsest tselluloositehasest või tuumajaamast, sest kõigi nende näidete puhul põrkuvad suured tehnoloogilised ideed sooviga säilitada midagi, mis on kellelegi meist ülimalt tähtis.
Antud film ei ole traditsioonilise vormiga dokumentaalfilm, see on road-movie läbi Eesti võsade, kraavide, rabade ja metsatukkade. See on film, kus kohtumised inimestega on juhuslikud, vahetud ja ausad. Film, mis ei ole Rail Balticu poolt ega vastu, vaid mis näitab arvamuste paljusust, muutustega toimetulemise protsessi ning jäädvustab eluolu ja maastikke ühes kaduvas ajahetkes.
