back-icon

Kureeritud kogu film

Stsenarist Lennart Meri, operaator Andres Söödi ja režissöör Ülo Tambeki koostöös sündinud omapärane „linnasümfoonia“, eksperimentaalne vaatefilm Tallinna vanalinnast. Kaamera vaatevälja jääb linnamüür, Oleviste kirik, Pühavaimu kirik, Raekoda. Kuid suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast: veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu. Anti Marguste muusika lisab pildile salapära.


1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.


„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.

Filmiliik
Dokumentaalfilm
Kestus
18 min 35 sek
Keel
eesti
Aasta
1967
Värv
Mustvalge
Heli
Helifilm
Režissöör
Ülo Tambek
Produtsent
Lembit Vanaveski
Stsenarist
Lennart Meri
Operaator
Andres Sööt
Helilooja
Anti Marguste
Tootjafirma
Tallinnfilm

Tallinna saladused

1967-01-02 12:00:00

Stsenarist Lennart Meri, operaator Andres Söödi ja režissöör Ülo Tambeki koostöös sündinud omapärane „linnasümfoonia“, eksperimentaalne vaatefilm Tallinna vanalinnast. Kaamera vaatevälja jääb linnamüür, Oleviste kirik, Pühavaimu kirik, Raekoda. Kuid suurema osa filmist moodustavad kaadrid vanalinna perifeeriast: veel varemeis Paks Margareeta, hüljatud Katariina käik, tühi Laboratooriumi tänav ja dominiiklaste kloostri rohtukasvanud õu. Anti Marguste muusika lisab pildile salapära.


1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.


„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.

Tallinna saladused

Filmid