Tallinna vanalinn

Tallinna keskaegne vanalinn mängib Eesti kultuurikontekstis ja ajaloos erilist rolli. Tänapäeval ei sea keegi kahtluse alla, et see UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnaruum on märgiline osa Eesti (ja ka eesti) kultuurist. Kuid veel sadakond aastat tagasi polnud see sugugi nii iseenesest mõistetav ning noores Eesti vabariigis tuli Taani, Saksa ja Rootsi vallutajate ehitatud pärandi kodustamisega näha teadlikku vaeva, nagu näitab nimeka kunstiajaloolase Voldemar Vaga stsenaariumi põhjal vändatud dokumentaalfilm „Rootsiaja mälestisi Tallinnas“ (1937).

Nõukogude okupatsioon lisas identiteetide võitluse tallermaale uue kihistuse. Ühelt poolt püüdis ametlik diskursus painutada kommunistliku ideoloogiaga mitte just eriti hästi sobiva keskkonna tähendusi omale sobivas suunas, nagu võib näha 1950. aastail valminud ringvaatepalades. Ent kui 1963. aastal plaaniti murda läbi vanalinna magistraal Balti jaama ja vastvalminud kaubamaja vahele, hakkas vanalinn aegamööda muutuma nõukogude võimule vastupanu osutamise ja eesti identiteedi säilitamise vahendiks, päädides 1980. aastail laulva revolutsioonini viinud laiapõhjalise muinsuskaitseliikumisega. Seda mälupoliitilist protsessi illustreerivad hästi siinses kogus leiduvad ringvaatepalad ja dokumentaalfilmid, kusjuures võimukriitika ning ametlike mälutekstide ja nõukoguliku ajaloonarratiivi õõnestamine võis avalduda nii sisus kui ka rõhutatult eksperimentaalses vormis, nagu demonstreerivad linnasümfooniate paradigmale toetuvad „Pikk tänav“ (1966) ja „Tallinna saladused“.

Lisaks kollektiivses identiteediloomes osalemisele on vanalinn 20. sajandi jooksul olnud ka oluline turismiatraktsioon. 1960. aastate teisest poolest lülitati Tallinna vanalinn Nõukogude välismajanduse mehhanismidesse turismitootena, mis tõi sisse rahvusvahelises majanduses osalemiseks hädavajalikku välisvaluutat. Turismitööstuse tähtsuse enneolematu tõusu välismaailma ja -külaliste suhtes muidu paranoiliselt ettevaatlikus Nõukogude Liidus tingis üha kasvav valuutavõlg lääne finantsinstitutsioonide ees, mis oli võetud lääne tehnoloogiate sisseostmiseks ning pidi tagasi makstama nende tehnoloogiate baasil saadud toodangu tuludest, mida aga teha ei suudetud. Kõrvuti Kiievi, Lvivi, Riia, Vilniuse, Minski, Taškendi, Alma-Ata, Buhhaara, Samarkandi, Tbilsi, Jerevani jpt linnadega lülitati ka Tallinn nende atraktsioonide ketti, mida riiklik turismiagentuur Inturist välisturistidele turustas. Siin peitub osaliselt ka põhjus, miks leidub Tallinna vanalinnast kui Eesti põhilisest turismiobjektist alates 1960. aastate lõpust nii erakordselt palju kinematograafilist materjali. Turismi edendamise eesmärki teenivad nii spetsiaalselt välismaale levitamiseks mõeldud vaatefilmid kui ka arvukad Tallinna vanalinnas vändatud mängufilmid. Lisaks välisturistidele meelitas Tallinna vanalinn nõukogude perioodil ka teiste liiduvabariikide filmitegijaid, kes otsisid siit läänelikke võttepaiku ajal, mil päriselt läände sõitmine oli enamasti võimatu.

    Filmid

    back-icon

    Kureeritud kogu

    Tallinna vanalinn
    Tallinna vanalinn
    Tallinna keskaegne vanalinn mängib Eesti kultuurikontekstis ja ajaloos erilist rolli. Tänapäeval ei sea keegi kahtluse alla, et see UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnaruum on märgiline osa Eesti (ja ka eesti) kultuurist. Kuid veel sadakond aastat tagasi polnud see sugugi nii iseenesest mõistetav ning noores Eesti vabariigis tuli Taani, Saksa ja Rootsi vallutajate ehitatud pärandi kodustamisega näha teadlikku vaeva, nagu näitab nimeka kunstiajaloolase Voldemar Vaga stsenaariumi põhjal vändatud dokumentaalfilm „Rootsiaja mälestisi Tallinnas“ (1937).

    Nõukogude okupatsioon lisas identiteetide võitluse tallermaale uue kihistuse. Ühelt poolt püüdis ametlik diskursus painutada kommunistliku ideoloogiaga mitte just eriti hästi sobiva keskkonna tähendusi omale sobivas suunas, nagu võib näha 1950. aastail valminud ringvaatepalades. Ent kui 1963. aastal plaaniti murda läbi vanalinna magistraal Balti jaama ja vastvalminud kaubamaja vahele, hakkas vanalinn aegamööda muutuma nõukogude võimule vastupanu osutamise ja eesti identiteedi säilitamise vahendiks, päädides 1980. aastail laulva revolutsioonini viinud laiapõhjalise muinsuskaitseliikumisega. Seda mälupoliitilist protsessi illustreerivad hästi siinses kogus leiduvad ringvaatepalad ja dokumentaalfilmid, kusjuures võimukriitika ning ametlike mälutekstide ja nõukoguliku ajaloonarratiivi õõnestamine võis avalduda nii sisus kui ka rõhutatult eksperimentaalses vormis, nagu demonstreerivad linnasümfooniate paradigmale toetuvad „Pikk tänav“ (1966) ja „Tallinna saladused“.

    Lisaks kollektiivses identiteediloomes osalemisele on vanalinn 20. sajandi jooksul olnud ka oluline turismiatraktsioon. 1960. aastate teisest poolest lülitati Tallinna vanalinn Nõukogude välismajanduse mehhanismidesse turismitootena, mis tõi sisse rahvusvahelises majanduses osalemiseks hädavajalikku välisvaluutat. Turismitööstuse tähtsuse enneolematu tõusu välismaailma ja -külaliste suhtes muidu paranoiliselt ettevaatlikus Nõukogude Liidus tingis üha kasvav valuutavõlg lääne finantsinstitutsioonide ees, mis oli võetud lääne tehnoloogiate sisseostmiseks ning pidi tagasi makstama nende tehnoloogiate baasil saadud toodangu tuludest, mida aga teha ei suudetud. Kõrvuti Kiievi, Lvivi, Riia, Vilniuse, Minski, Taškendi, Alma-Ata, Buhhaara, Samarkandi, Tbilsi, Jerevani jpt linnadega lülitati ka Tallinn nende atraktsioonide ketti, mida riiklik turismiagentuur Inturist välisturistidele turustas. Siin peitub osaliselt ka põhjus, miks leidub Tallinna vanalinnast kui Eesti põhilisest turismiobjektist alates 1960. aastate lõpust nii erakordselt palju kinematograafilist materjali. Turismi edendamise eesmärki teenivad nii spetsiaalselt välismaale levitamiseks mõeldud vaatefilmid kui ka arvukad Tallinna vanalinnas vändatud mängufilmid. Lisaks välisturistidele meelitas Tallinna vanalinn nõukogude perioodil ka teiste liiduvabariikide filmitegijaid, kes otsisid siit läänelikke võttepaiku ajal, mil päriselt läände sõitmine oli enamasti võimatu.

    Rootsiaja mälestisi Tallinnas
    Eesti Kultuurfilmi kroonika nr 131
    Tallinn enne ja nüüd
    Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 79
    Arhitektuuri mälestusmärkide taastamine
    Nõukogude Eesti nr 34
    Arheoloogilised kaevamised Tallinnas
    Nõukogude Eesti nr 20
    Dominiiklaste klooster
    Nõukogude Eesti nr 38
    Tallinna vanalinnas
    Nõukogude Eesti nr 38
    Tallinna heakorrastus
    Nõukogude Eesti nr 21
    Tallinna reklaamsildid
    Nõukogude Eesti nr 24
    "Mäeküla piimamehe" võtetel
    Nõukogude Eesti nr 36
    Tallinn kunstis
    Nõukogude Eesti nr 13
    Tallinna sepised
    Nõukogude Eesti nr 39
    Tallinna vanalinn
    Nõukogude Eesti nr 10
    Pikk tänav
    VGIK diplomitöö: Hans Roosipuu filmioperaatorina.
    Alfred Vart
    Nõukogude Eesti nr 23
    Tallinna saladused
    Üliõpilased Minskist
    Nõukogude Eesti nr 22
    Ajaloomälestised
    Nõukogude Eesti nr 17
    Filmivõtted Tallinnas
    Nõukogude Eesti nr 18
    Tallinn kõverpeeglis
    Nõukogude Eesti nr 15
    Tallinna vanalinna hoovid
    Nõukogude Eesti nr 20
    Vana Tallinn
    Kodulinna head vaimud
    Iidne, kuid püsiv
    Tasuta
    Rootsiaja mälestisi Tallinnas
    1937
    Eesti Kultuurfilmi kroonika nr 131
    Tasuta
    Tallinn enne ja nüüd
    1939
    Filmi režissöör: Vladimir Parvel
    Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr 79
    Tasuta
    Arhitektuuri mälestusmärkide taastamine
    1952
    Filmi režissöör: Vladimir Parvel
    Nõukogude Eesti nr 34
    Tasuta
    Arheoloogilised kaevamised Tallinnas
    1953
    Filmi režissöör: Nikolai Dolinski
    Nõukogude Eesti nr 20
    Tasuta
    Dominiiklaste klooster
    1962
    Filmi režissöör: Vladimir Parvel
    Nõukogude Eesti nr 38
    Tasuta
    Tallinna vanalinnas
    1963
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 38
    Tasuta
    Tallinna heakorrastus
    1964
    Filmi režissöör: Valeria Anderson
    Nõukogude Eesti nr 21
    Tasuta
    Tallinna reklaamsildid
    1964
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 24
    Tasuta
    "Mäeküla piimamehe" võtetel
    1964 / 0 min 48 sek
    Filmi režissöör: Aleksandr Mandrõkin
    Nõukogude Eesti nr 36
    Tasuta
    Tallinn kunstis
    1965
    Filmi režissöör: Valeria Anderson
    Nõukogude Eesti nr 13
    Tasuta
    Tallinna sepised
    1965
    Filmi režissöör: Vitali Gorbunov
    Nõukogude Eesti nr 39
    Tasuta
    Tallinna vanalinn
    1965
    Filmi režissöör: Valeria Anderson
    Nõukogude Eesti nr 10
    Tasuta
    Pikk tänav
    1966 / 9 min 51 sek
    Filmi režissöör: Hans Roosipuu
    VGIK diplomitöö: Hans Roosipuu filmioperaatorina.
    Tasuta
    Alfred Vart
    1966
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 23
    Tasuta
    Tallinna saladused
    1967 / 18 min 35 sek
    Filmi režissöör: Ülo Tambek
    Tasuta
    Üliõpilased Minskist
    1967
    Filmi režissöör: Vitali Gorbunov
    Nõukogude Eesti nr 22
    Tasuta
    Ajaloomälestised
    1970
    Filmi režissöör: Peep Puks
    Nõukogude Eesti nr 17
    Tasuta
    Filmivõtted Tallinnas
    1970
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 18
    Tasuta
    Tallinn kõverpeeglis
    1971
    Filmi režissöör: Reet Kasesalu
    Nõukogude Eesti nr 15
    Tasuta
    Tallinna vanalinna hoovid
    1976
    Filmi režissöör: Ülo Tambek
    Nõukogude Eesti nr 20
    Tasuta
    Vana Tallinn
    1982 / 8 min 8 sek
    Filmi režissöör: Max Reikter
    Tasuta
    Kodulinna head vaimud
    1983 / 27 min 27 sek
    Filmi režissöör: Leida Laius
    Tasuta
    Iidne, kuid püsiv
    1988 / 10 min 58 sek