„… armud vahel päeval, armud ööl,” ütlevad laulusõnad. Ja tõepoolest, armastus ei küsi aega ega kohta. See võib saabuda ootamatult, sõltumata vanusest, meeleseisundist või eluoludest. Mõnikord kasvab tunne aeglaselt ja märkamatult, teinekord lööb see sisse nagu välk selgest taevast. Vahel põleb armastus kiire ja heleda leegiga, vahel hõõgub visalt ka siis, kui kõik näib juba kustunud. Armumine võib tuua kaasa eufooriat, kergust ja õnnetunnet, kuid samavõrd ka segadust, igatsust, pettumust või valu. Just neid erinevaid varjundeid ja armastuse kummalisi radu avab käesolev kogumik – valik filme, mis lähenevad tundele eri ajastutest ja vaatenurkadest ning toovad vaatajani hulga omanäolisi tegelasi oma igatsuste ja valikutega.
Kollektsiooni täispikkade mängufilmide ampluaa ulatub Eesti kino varasemast ajaloost tänapäeva. 1930. aasta Eesti-Saksamaa koostöös valminud suurfilm „Kire lained” (rež Vladimir Gaidarov) põimib salaviinaäri ja kirgliku armuloo. Filmiklassikat esindavad näiteks naisi hullutavast rännumehest kõnelev „Nipernaadi” (1983, rež Kaljo Kiisk), Olav Neulandi psühholoogiline draama “Corrida” (1982), kus rullub lahti tõeline tunnete härjavõitlus, ning Leida Laiuse armastuse eest võitlevate kangelannadega „Ukuaru” (1973) ja „Libahunt” (1968). Nende kõrval kõlavad ka uuemad õrnematest tunnetest jutustavad lood, näiteks noorema põlvkonna maailmapilti ja elukogemust peegeldav „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” (2021). Täiesti omaette, eksootilise mõõtme lisab Marko Raadi poeetiline „Biwa järve 8 nägu” (2024), mis põimib vanad Jaapani armastuslood sümbolite ja kujundite tihedaks tervikuks.
Dokumentaalfilmides „A nagu armastus” (2023, rež Indrek Spungin) ja „Minu kallimad” (2024, rež Eva Kübar) otsitakse armastuse tähendust ning uuritakse läheduse ja seksuaalsuse piire isiklike lugude kaudu. Samuti leidub kogus mitmeid lühifilme, nende seas eksperimentaalne harrastusfilm „Sentimentaalne novell” (1966, rež Kalju Komissarov), mille üheks peaosaliseks on karismaatiline Katrin Karisma, ning valik teoseid „Karikakramängu” lühifilmi kassettidest (1977 ja 2013). Siia kuulub ka Veiko Õunpuu režissööridebüüt „Tühirand” (2006), mis käsitleb läheduse ja võõrandumise hapraid piire.
Ka animatsioon ei jää kõrvale – kõrvuti tunnustatud autoritega nagu Priit Tender („Orpheus”, 2019), Kaspar Jancis (“Piano”, 2015) ning Priit ja Olga Pärn („Luna Rossa”, 2024) on esindatud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna tudengite tööd. Nooruslik vaatenurk toob teemasse nii siirust ja kohmakat ausust kui ka mängulist julgust. Ning loomulikult ei puudu ka huumor, sest armastus vajab, oma kõigis vormides, vahel ka naeratust.
Koostaja: Kati Vuks
