„… armud vahel päeval, armud ööl,” ütlevad laulusõnad. Ja tõepoolest, armastus ei küsi aega ega kohta. See võib saabuda ootamatult, sõltumata vanusest, meeleseisundist või eluoludest. Mõnikord kasvab tunne aeglaselt ja märkamatult, teinekord lööb see sisse nagu välk selgest taevast. Vahel põleb armastus kiire ja heleda leegiga, vahel hõõgub visalt ka siis, kui kõik näib juba kustunud. Armumine võib tuua kaasa eufooriat, kergust ja õnnetunnet, kuid samavõrd ka segadust, igatsust, pettumust või valu. Just neid erinevaid varjundeid ja armastuse kummalisi radu avab käesolev kogumik – valik filme, mis lähenevad tundele eri ajastutest ja vaatenurkadest ning toovad vaatajani hulga omanäolisi tegelasi oma igatsuste ja valikutega.
Kollektsiooni täispikkade mängufilmide ampluaa ulatub Eesti kino varasemast ajaloost tänapäeva. 1930. aasta Eesti-Saksamaa koostöös valminud suurfilm „Kire lained” (rež Vladimir Gaidarov) põimib salaviinaäri ja kirgliku armuloo. Filmiklassikat esindavad näiteks naisi hullutavast rännumehest kõnelev „Nipernaadi” (1983, rež Kaljo Kiisk), Olav Neulandi psühholoogiline draama “Corrida” (1982), kus rullub lahti tõeline tunnete härjavõitlus, ning Leida Laiuse armastuse eest võitlevate kangelannadega „Ukuaru” (1973) ja „Libahunt” (1968). Nende kõrval kõlavad ka uuemad õrnematest tunnetest jutustavad lood, näiteks noorema põlvkonna maailmapilti ja elukogemust peegeldav „Kiik, kirves ja igavese armastuse puu” (2021). Täiesti omaette, eksootilise mõõtme lisab Marko Raadi poeetiline „Biwa järve 8 nägu” (2024), mis põimib vanad Jaapani armastuslood sümbolite ja kujundite tihedaks tervikuks.
Dokumentaalfilmides „A nagu armastus” (2023, rež Indrek Spungin) ja „Minu kallimad” (2024, rež Eva Kübar) otsitakse armastuse tähendust ning uuritakse läheduse ja seksuaalsuse piire isiklike lugude kaudu. Samuti leidub kogus mitmeid lühifilme, nende seas eksperimentaalne harrastusfilm „Sentimentaalne novell” (1966, rež Kalju Komissarov), mille üheks peaosaliseks on karismaatiline Katrin Karisma, ning valik teoseid „Karikakramängu” lühifilmi kassettidest (1977 ja 2013). Siia kuulub ka Veiko Õunpuu režissööridebüüt „Tühirand” (2006), mis käsitleb läheduse ja võõrandumise hapraid piire.
Ka animatsioon ei jää kõrvale – kõrvuti tunnustatud autoritega nagu Priit Tender („Orpheus”, 2019), Kaspar Jancis (“Piano”, 2015) ning Priit ja Olga Pärn („Luna Rossa”, 2024) on esindatud Eesti Kunstiakadeemia animatsiooniosakonna tudengite tööd. Nooruslik vaatenurk toob teemasse nii siirust ja kohmakat ausust kui ka mängulist julgust. Ning loomulikult ei puudu ka huumor, sest armastus vajab, oma kõigis vormides, vahel ka naeratust.
Koostaja: Kati Vuks
Brasiilia kirjanik Rex Ronney imbub Soome lahe lõunakaldal tegutsevasse alkoholi salakaubavedajate jõuku, et leida inspiratsiooni ja ainest oma järgmise romaani jaoks. Seikluste käigus leiab Rex ka armastuse.
1930. aasta südasuvi tõi Eestimaale sõdadevahelise perioodi suurejoonelisima filmiproduktsiooni, mis ühtlasi oli siinmail esimene välismaise partneriga kaastoodetud linateos. Koostöös saksa filmitööstuse kogenud tegijatega vändati juuni lõpus ja juuli esimestel päevadel Tallinnas, Loksal ja Hara saarel filmi „Kire lained“ („Wellen der Leideschaft“) välisvõtteid.
Kõrvuti Ukrainas Poltavas sündinud südametemurdja Vladimir Gaidarovi ning Kesk-Euroopa filmiilmas parasjagu laineid lööva kauni sloveenia filmitähe Ita Rinaga, kes kehastasid selle salaviinaärist ja palavast armastusest kõneleva ekraaniteose peategelasi, said massistseenides osaleda nii Eesti piirivalvurid kui piiritusevedajatena ka Loksa ümbruse elanikud, kellest nii mõnelgi võis ehk olla selle valdkonnaga varasemaid tõsielulisi kokkupuuteid. Kohalikest lavatalentidest astusid filmis üles Hugo Laur, Ants Eskola ja Robert Rood.
Oma näitlejateed Moskva Kunstiteatris alustanud Gaidarov oli Eesti vaatajale toona tuttav lavalaudadelt, olles 1921. aastal siin Paul Pinna kutsel gastroleerinud, veelgi enam aga kinolinalt, mängides Saksamaal, kus ta ajavahemikus 1921–1933 resideerus, niisuguste kuulsate filmilavastajate nagu Friedrich Wilhelm Murnau ja Carl Theodor Dreyeri loodud linalugudes. „Kire lained“ oli Gaidarovi debüüt (ja ka ainus töö) filmirežissööri ja -produtsendina, selle väntamiseks registreeris ta Berliinis omanimelise ettevõtte Wladimir Gaidarow-Film GmbH. Eesti poolelt oli filmi tootjaks A/S Urania, mille asutasid samuti spetsiaalselt „Kire lainete“ tarbeks USA filmifirma Fox Corporation esindaja Eestis Richard Ley, Sigrid Ley ja Roman Birkenberg, kõik Tallinna elanikud ja Eesti kodanikud. Seega võib öelda, et „Kire lained“ oli üks esimesi naisprodutsendi käe all valminud filme Eestis (ehkki mitte päris esimene, sest aasta varem esilinastunud seiklusfilmi „Jüri Rumm“ rahastas Ida Jeršova).
Eestis linastus „Kire lained“ tummfilmina, saateks elav orkestrimuusika, tulles ekraanile korraga kolmes suuremas Tallinna kinos (Bi-Ba-Bo, Kungla ja Rekord) ning püsides kavas terve nädala, mis oli toona võrdlemisi tavatu. Saksamaal, ent näiteks ka Argentinas ja Taanis demonstreeriti seda aga helifilmina, Austria helilooja Bert Reisfeldi kirjutatud ja šellakplaatidele salvestatud originaalpartituuri saatel. Just Taani filmiarhiivist see pikka aega kadunuks peetud salvestis 2022. aastal leitigi – ehkki vaid osaliselt, sest algsest kaheksast plaadist on säilinud neli. Filmi originaalnegatiiv on samuti hävinud, kuid Rahvusarhiivi filmiarhiiv talletab ühte „Kire lainete“ Eestis linastunud 35 mm positiivkoopiat, teadaolevalt ainsat omataolist kogu maailmas.
Rahvusarhiivi filmiarhiivis 2023. aastal 4K resolutsioonis digitaalselt restaureeritud versioonile on lisatud nii säilinud originaalheli kui ka 2023. aastal Cornelius Renzi komponeeritud muusika.
Filmi restaureerimine sai teoks Euroopa filmiarhiivide ühenduse ACE (Association des Cinémathèques Européennes) programmi „A Season of Classic Films“ toel, mis kuulub Euroopa Komisjoni Loov Euroopa MEDIA programmi.
Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.
Töölisneiu Minna valib rikka kosilase asemel pillimees Aksli, kelle ainus vara on lõõts ja armastus Minna vastu. Kehvad olud ja raske töö ei tumesta noore naise elurõõmu ega murra tema meelekindlust. Talle on tähtis rajada oma kodu, kus jookseksid lapsed ja mängiks lõõts. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid, kuid ühte ta ei suuda - hoida suure maailma hullust ohutus kauguses.
Krutskimees Joosep Toots ja hädavares Jorh Adniel Kiir püüavad võita Raja Teele südant ja kätt, ent tujukas peretütar hoiab ise oma saatuse ohje. Armsaks saanud tegelaste rollides on taas „Kevade“ osatäitjad. „Suves“ kangastub humoorikas võtmes möödunud sajandi alguskümnendite elu ja olu, lüürilise alatooni annab kaunis loodus ja "Kevadest" tuttav muusika.
Kui Katrinale tuleb ehitud paadiga järele mees mere tagant, keda ta vaevu tunneb, läheb tal endas selgusele jõudmiseks natuke aega. Kuid veel enne päikeseloojangut asuvad nad koos teele Matt Ruhve kodusaarele, kus kehtivad omad seadused, kus võõrad pole oodatud ja kus isegi armastusel on meresoolane maik.
Vananev kirjandusteadlane Osvald Rass otsustab pühkida linnatolmu jalgadelt ja kolida oma noore naise Ragnega üksikule saarele, lootuses leida seal inspiratsiooni ja harmooniat. Punulaiu suveidülli aga katkestavad kutsumata külalised. Kõigepealt astub veest välja fotograaf Tarmo, Ragne kunagine boyfriend, siis asub kolmikut piirama pahaendeline pull ja tema järel terve härjakari. Algab corrida, kus selgub, milleks on üks mees valmis oma armastatu nimel.
Toomas Nipernaadil ei ole põhjamaises suves rännates sihti, ta läheb, kuhu tee viib. Kõik teed viivad teda inimeste juurde, kellele tundub, et nende elu on ette määratud ja et seda tuleb võtta kui paratamatust - kuni kohtavad Nipernaadit, seda luiskelugude jutustajat ja inimeste hullutajat. Ta lubab igaühele õnne, armastust ja iseennast, ja ainus, mida keegi ei saa, on just tema ise, Nipernaadi.
Hellitatud ja isekas kuningatütar Karoliine satub rännuteel kokku sookollide ja unehaldjatega, näki ja libahundiga ning röövlikamp tassib ta oma koopasse. Tal on küll osav ja abivalmis kaaslane Kaspar, kuid eelkõige peab ta vabanema isepäisusest ja hoolimatusest. Tasapisi kogub neiu vaprust ja südametarkust, mis seiklusrikka teekonna lõpul viib ta selguse ja armastuseni.
Ebatavaline armastuslugu portreteerib ühe pere ja väikese külakogukonna varjatud suhteid. Tasase loomuga 30-aastane Kertu elu on kulgenud isa hirmuvalitsuse all. Noor naine teeb argliku katse oma elus midagi muuta ja saadab postkaardi Villule, kena välimusega allakäinud külajoodikule. Peale jaaniõhtut Kertu kaob. Perekond satub paanikasse, sest Kertut peetakse kinnise loomuse tõttu ullikeseks. Lõpuks leitakse ta Villu kodust voodi all hirmunult värisemas. Eelarvamuste küüsis külarahvas süüdistab Villut naise ärakasutamises. Mis toimus sel öösel aga tegelikult? Tasapisi lahtirulluv tõde on jahmatavam, kui keegi arvata oskab.
Baltisaksa paruni kirgliku loomuga tütre Helmi ja teda vaikselt, kuid ustavalt armastava kinomehaaniku Juliuse saatus kulgeb läbi 20. sajandi ühes Tallinna vanalinna majas, mis muutub ja kohaneb vastavalt sellele, mida vahel rahutu, vahel õnnelik aeg endaga kaasa toob.
17-aastane väikelinna tüdruk Laura ei leia elus asu: ema käib närvidele, omavanused kutid on nõmedad ja kõik meelelahutused tunduvad lapsikud. Ühel päeval tirib energiline sõbranna neiu kaasa rabamatkale, mida korraldab keskealine loodusehunt Joosep. Algus pole paljutõotav: kinnise loomuga tüdrukule ei meeldi kompleksivabalt käituv Joosep, kuid matka edenedes avastab Laura eneselegi ootamatult, et Joosepi karune sarm paneb tal vere kiiremini pulbitsema. Rännak tüürib aga vääramatult lõpu poole ja Laural tuleb otsustada, kas suhe endast vanema mehega on vaid vahepala naiseks kujunemise kurvilisel teel või on tegemist elu esimese päris armastusega.
Keskkooli lõpetav Mattias unistab fotograafiaõpingutest Berliini kunstiakadeemias. Tema plaanid seab ohtu armumine hulljulgesse bipolaarsesse Hannasse, kes tõmbab Mattiase kaasa sündmustekeerisesse, mis viib poisi seadusega pahuksisse. Päästes Hannat tema enese küüsist, paneb Mattias toime kuriteo, mis ähvardab ta aastateks trellide taha viia. Karistusest pääsemiseks on ainult üks viis – lasta end süüdimatuks tunnistada. Selleks aga tuleb Mattiasel teeselda ainsat psüühikahäiret, mida ta tunneb – bipolaarsust.
Elu hammasrataste vahele jäänud noor automehaanik Kiik saab ühel päeval teada, et tema tüdruksõbra süda on uue noormehe poolt võidetud. Hingevalust vabanemiseks otsustab Kiik koos filmitegijast parima sõbraga sõita riigi teise otsa, et maha raiuda igavese armastuse puu. Teekond müstilise puuni kujuneb aga okkaliseks, endassevaatavaks ja kriminaalseks.
Olles töölähetusel apokalüptilisel – inimestest ja seadustest hüljatud Siinail, röövitakse lääne naisajakirjanik Ingrid (Frida Westerdahl) rühma Palestiina meeste poolt ja peidetakse kõrbesse. Peagi leiab Ingrid end aga armumas röövlitest kõige sümpaatsemasse - Ali'sse (Ali Suliman). Ali ülemus Moussa (Firas Taybeh) kahtlustab, et midagi on teoksil ning muutub üha ohtlikumaks ja vägivaldsemaks.
Linateos tõlgib vanad Jaapani armastuslood Peipsi külakogukonna igatsuste ja ihade keelde. Filmi peategelaste hingeseisundit vaadatakse läbi kaheksa idamaise poeetilise motiivi: koju pöörduvad purjekad, ehapuna, esimene lumi, öine vihm, sügisene täiskuu, templikell, ootamatu tuuleiil, metshanede äralend.
Antti J. Jokineni mängufilm “Helene” räägib Soome kõige kuulsamast naiskunstnikust Helene Schjerfbeckist (1862–1948), kes pälvis ka rahvusvahelist tunnustust. Filmi fookuses on kunstniku armastuslugu Soome kirjaniku, kriitiku ja kunstniku Einar Reuteriga.
Usujuhi tütar Aurora sõidab oma abikaasa Joonasega oma vanemate juurde pulma-aastapäeva tähistama. Samal ajal üritab naisega ühendust saada tema endine salaarmuke Lenny. Abikaasale ei jää see märkamatuks. Aastapäeva tähistamisest kujuneb välja pereväärtusi ülistav vaatemäng, millega Aurora isa Valdek tahab järgijaile luua pilti ideaalsest peremudelist. Paralleelselt käivitub teine ajatasand - aasta tagasi toimunud Aurora ja Lenny armulugu, mille käigus Lenny tõmbab Aurora oma pöörasesse maailma.
Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud justkui armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja nelja lapse isa, kõik tundub ilus, kuid ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul varsti kriips peal. Indrek on segaduses. Ta võtab sõbra Taavi kaameraga kaasa ja läheb Eestimaa peale uurima erineva sotsiaalse taustaga eestimaalastelt, mis asi on armastus ja abielu. Teemat laiendavad kolm isikliku puudutusega peategelast: Jarmo, kes on just armunud ja kolinud pruudiga kokku, Sveta, kes on hiljuti lõpetanud suhte ja eelistab elada üksi ning Alan, transsooline fotograaf, kes põleb ihast saada naiseks.
Polüamoorsete suhete tagant paistab egoism, seksuaaliha ja ebakindlus.
Hääl kaamera taga küsib: „Millal keegi sulle viimati ütles, et ta sind armastab?“
Kolm paari Eestist ja Saksamaalt uudistavad vabaarmastuse kaardistamata alasid ning astuvad suhetesse uute partneritega eelmistest lahku minemata. Oma teekonnal otsivad nad suhteprobleemidele lahendust mentorite, psühholoogide, šamaanide, tantsu- ja meditatsiooniekspertide abiga. Filmitegija Eva Kübar jälgib mitme aasta jooksul karakterite seksuaalset intiimsust, soove ja ebakindlusi nende valikutele hinnanguid andmata.
Riita ja Taavi nõustuvad pärast kümme aastat kestnud suhet hakata kohtuma uute inimestega, kellega võib ka piiranguteta seksida. Nad katsetavad kättevõidetud vabadusi tantralaagris, kus mitmesuguste praktikate abil seksuaalsuse piire nihutatakse. Samal ajal püüavad Marianne ja Sven lagunevat abielu laste nimel uuesti üles ehitada. Marianne lubab Svenile, et ta ei kohtu enam oma armukese Kayga, kes tekitab temas tõelist elurõõmu, samas kui Kay naine Beate võtab Marianne ilmumist nende ellu pigem väljakutse ja õppimiskohana.
Noormees ja neiu on armunud tudengid. Esialgu polegi neil peale teineteise midagi muud vaja. Nad veedavad koos oma päevi muretult, stipipäevast järgmiseni. Kõik näib ääretult lihtsana ning maailmamured noori ei morjenda. Aga siis miski muutub. Neiu ei ole enam rahul tavalise lambi ega lihtsa mantliga. Ta pilk himustab aina uusi ja ilusamaid asju. Noormees püüab neiu soovidega sammu pidada. Kas ilusad asjad teevad inimese päriselt õnnelikuks? Kas tärlav armastus peab tekiivatele pingetele vastu?
„Sentimentaalne novell“ on Kalju Komissarovi lavastatud, Peeter Toominga filmitud ja Enn Säde helikujundusega tarbimiskultuuri kritiseeriv eksperimentaalne armastusfilm aastast 1966. Film on üles võetud 16 mm filmilindile ning selle peaosades on Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri III lennu tudengid Katrin Karisma ja Andres Ots. Lisaks on filmis näha Peeter Jakobit, Mari Lille, Jaan Toomingat, Kalju Komissarovit ja Raivo Trassi.
Noor intellektuaal Mati mahhineerib end olukorda, kus tal tuleb veeta nädalavahetus koos oma naise ja tema armukesega. Kolmik sõidab armukese suvekoju. Mati on otsustanud oma naise tagasi võita, olgu põhjuseks armukadedus või uhkus. Mis on armastus? Kes seda suudab uskuda? Mida on üldse võimalik uskuda? Noor mees otsib vastuseid, abiks liitrite kaupa viina, hüsteeriat, idamaiseid võitluskunste ja imekaunis kunstitudeng Marina.
Lähenemas on Helle ja Olevi hõbepulmapäev, mida paar kavatseb tingimata tähistada. Pidu peab olema ideaalne: pruudikimbu viskamise, perekonnavalsi ja rosoljega. Tundub, et kõik sujub ladusalt, aga peo käigus hakkab ideaalne fassaad tasapisi laiali pudenema ja paljastuvad aastaid allasurutud pinged, hirmud ja kompleksid.
Nooruke Margus armub mustlasneiu Zoritsasse ja on oma tunnete kinnituseks valmis kõigeks. Kui tüdruk kaebab naistekütist meieri peale, läheb ta tollele kätte maksma ja saab haledalt kolki. Marguse isa, kohalik konstaabel, paneb poisi ahelasse, kuid vang murrab end vabadusse, kaasas püss. Zoritsa väikevend leiab ta meieri akna taga varitsemas ja jagab talle elutarkusi, mis muudavad noormehe meelt.
Majanduslikes raskustes neiu on avaldanud ajalehes tutvumiskuulutuse ning vahetanud kirju Hans-Eerikuga. Nende pulmapäevani on jäänud nädal ning neiu ootab esimest kohtumist peigmehega. Kuid ootamatult on ukse taga tüdruku kooliaegne sõber, kes palub teda endale naiseks.
Kaks noort armunut, Kadri ja Ivan sõidavad maale, et tähistada jaanipäeva ja kohtuda Kadri vanematega. Vene rahvusest Ivanil ei laabu asjad nii nagu loodetud. Täiuslik suvepäev võtab ootamatu pöörde, kui Ivan leiab end vastuseisus Kadri lähedaste ja iseeendaga. Ta satub konflikti Kadri isa ja hiljem ka kogu külarahvaga. Lõpuks muutub jaaniõhtu Ivani jaoks tõeliseks luupainajaks, mis seab tule alla ka Kadri ja Ivani suhte.
Ühes ja samas paneelmajas elavad kaks vanapaari avastavad, et neil on ühiseid saladusi.
Naine soovib tantsida, aga muusikat ei ole. Tema abikaasa saadetakse kodust ära. Raadiot omav naaber tuleb külla. Armukolmnurk on sündinud.
Marta tassib klaverit kasutatud muusikariistade ärist koju. See peaaegu et õnnestub. Albert üritab juba kolmekümnendat aastat Paulale armastust avaldada. See peaaegu et õnnestub. Paula tahab Albertile samaga vastata. See peaaegu et õnnestub. Politseikomissar Kits on elu aeg unistanud langevarjuhüppest. See peaaegu et õnnestub. Mirjam tahab saada tsirkuseartistiks. Peaaegu et õnnestub. Mesilane üritab suletud aknast välja saada. Peaaegu õnnestub.
Apelsinipoiss Maroc, Põhja-Aafrikast pärit paadipõgenik, jõuab pärast tormi Sitsiilia rannikule. Lootus leida vabas maailmas hea elu puruneb, kui ta satub tomatiistandusse orjatööle. Kaunis sidrunineiu Lisa Limone, ketšupitöösturi tütar elab muretut elu, kuid tal on üks suur soov – leida tõeline armastus. Ühel päeval avastab ta rannast merekarbi, mis laulab talle Marocist. Kas põgenikust apelsinipoiss võib täita tema unistuse?
Mees ja naine on juba aastaid abielus olnud. Kõik on talumatult tavaline ja lämmatavalt rutiinne nende armastuse katedraalis.
Midagi peab muutuma.
Kahe inimese vaheline ja nende sees olev valulik tühjus tuleb täita armastusega, sest teisiti on võimatu edasi elada.
Kas nad tunnevad ära, et nende kooselu ei ole juhus, vaid jumala plaan?
Orpheuse muusikast joobuvad kõik - isegi loomad ja taimed. Tema laul suudab ka oma kadunud kallima, Euredike, allilmast tagasi tuua. Ainsaks tingimuseks on, et Orpheus ei tohi enne elavate maale jõudmist tagasi vaadata, et näha kas tema armastatu talle ikka järgneb.
Filmi peategelane paan on kentsakas romantik kes proovib agaralt oma armastust jagada. Paraku on tema väljendusmeetodid häirivalt toored. Vaatamata pidevalt korvi saamisele saab ta lõpuks oma tahtmise, kuid viisil millest ta poleks osanud unistada.
Tema on jälgija. Temake mängib mängu. Miks? Kas veel on õhus ammuse armastuse hõngu? Ja Kuu? Kuu on vaid tumm tunnistaja. Seni veel kahvatu.
