Toimub Eduard Vilde romaani "Mäeküla piimamees" ekraniseerimine. Filmivõtted tsaariaegsest linnaturust toimuvad Tallinnas Raekoja platsil. Venekeelsed poesildid, suurrättides talunaised hobuvankrites, rahulikult heinu söövad hobused - kõik loob mängufilmile sobiva ajastuomase miljöö. Näitleja Jüri Järvetile tehakse grimmi ning režissöör Leida Laius ja operaator Mihhail Dorovatovski on tööhoos. Näidatakse Tõnu Prillupit kehastavat Jüri Järvetit piimamehena turulistele oma kaupa pakkumas.
ETV noortesaadete algatusel tekkis Eestimaa ellu 1975. aasta oktoobris nähtus Kodulinn. Kümneid, sadu ja tuhandeid koolipoisse ja tüdrukuid tuli pühapäeviti Tallinna vanalinna, et siin mõned tunnid jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada, üksteist ja iseennast paremini tundma õppida. Leida Laius uurib, kuidas läheb Kodulinna noortel ja liikumise eestvedajal Tiina Mägil nüüd, 80ndate alguses. Kodulinna tegevusest räägivad Tiina Mägi, Raivo. E Tamm, Hannes Astok, Epp Alatalu, Ulvi Pihel, Madis Jürgen, Mart Kalm jt.
Siia maailma tulek on oluline sündmus inimese elus, võib-olla kõige olulisem. Puhtalt ja siiralt fikseerib ekraaniteos sünnihetki, pieteeditunde ja armastusega loovad autorid neist suursündmuse. 70ndatel oli harukordne, et filmitegijad pääsesid filmima sünnitusmajja. Režissöör Leida Laiusel ja operaator Arvo Ihol see õnnestus. Enamgi veel, otsekui varjatud kaameraga filmitud kaadrid on ehedad, soojad ja inimlikult ausad.
Kui Mäeküla vana mõisnik parun von Kremer heidab silma Tõnu Prillupi nägusale noorikule Marile, ei taha Prillup sellest esiotsa midagi kuulda. Ent parun pakub välja ahvatleva tehingu. Kehvast Prillupist saab mõisa piimarentnik tingimusel, et noorik tuleb mõisa, kui härra kutsub. Prillupi õnnelootused aga ei täitu. Uue Mäeküla piimamehe äri ei õitse ja naise jagamine mõisnikuga on talle üha enam vastumeelt. Mari peaks tema meelest oma kaksikelu põlgama, kuid naine, kes on alistunud meeste tehingule, ei võta selle häbi oma hinge peale.
Tammaru talus kasvab üles kolm last – perepoeg Margus ja kaks orbu, Mari ja Tiina. Tiina on erk ja väle nagu tulesäde ning Margusele ütlemata armas. Isa ja ema tahavad, et ta võtaks naiseks Mari, sest too on nende hõimust, Tiina aga võõrast verd. Tema ema hukati nõiana häbipostis. Mari meelest on Tiina Marguse ära teinud. Tema süda ei luba poissi nõia tütre saagiks jätta, ja nii süüdistab ta kasuõde terve küla ees libahundiks käimises.
Leida Laiuse lühimängufilmi tegevus toimub Teise maailmasõja ajal sakslaste poolt okupeeritud Eesti väikelinnas ajal, mil vene sõjaväelastele abi osutamist karistati surmanuhtlusega. Noor pereema leiab laudas heinte seest saksa vangilaagrist põgenenud punaarmeelase. Hirmunud naine näitab üles tõelist mehisust, käitumaks ekstreemses olukorras inimlikult.
Mari ema on surnud ja isa joob. Elu lastekodus tundub talle võimatu, kuid minna pole kuhugi. Tal tuleb harjuda elama kodusoojuseta, jõhkravõitu kaaskasvandike seas. Õnneks on seal Tauri, kes käitub hästi, kuid keda miskipärast eriti ei armastata. Robi, kes rikub reegleid, on seevastu kõigi lemmik, kuigi Mari meelest peaks teda vihkama. Õppetund sellest, kuidas näha enda ümber teisi inimesi ja kuidas näha nende välise koore alla, on tütarlapsele peaaegu talumatu, kuid sellest sõltub tema saatus.
Valentina vabaneb vanglast, sõidab tagasi Eestisse ja hakkab otsima oma poega Jürit. Ta on temast aastaid tagasi loobunud ja poiss on lapsendatud. Naine aga usub kindlalt, et koos pojaga muutuks tema elu täielikult. Ta ise on kasvanud lastekodus ega tea oma vanematest midagi. Oma saatuse keerdkäigud paneb ta selle arvele ja pojale, keda südamest armastab, soovib paremat. Kui ta poja lõpuks Tartust, heal järjel ja kultuursest eesti kasuperest leiab, kerkib ta ette aga küsimus, mida ta ei osanud oodata.
"Varastatud kohtumine" restaureerimine sai teoks Euroopa filmiarhiivide ühenduse ACE (Association des Cinémathèques Européennes) programmi “A Season of Classic Films” toel, mis kuulub Euroopa Komisjoni Loov Euroopa MEDIA programmi.
Töölisneiu Minna valib rikka kosilase asemel pillimees Aksli, kelle ainus vara on lõõts ja armastus Minna vastu. Kehvad olud ja raske töö ei tumesta noore naise elurõõmu ega murra tema meelekindlust. Talle on tähtis rajada oma kodu, kus jookseksid lapsed ja mängiks lõõts. Armastus saadab kauges metsatalus korda imesid, kuid ühte ta ei suuda - hoida suure maailma hullust ohutus kauguses.
Kõrboja peretütar Anna kuuleb oma vanalt isalt, et kui tema kodutalu endale ei võta, läheb see võõrastele. Kuid perenaisest üksi on vähe, talu vajab ka peremeest, seda enam, et Anna on aastaid linnas elanud. Siin saab ta uuesti kokku Katku Villuga. Nende teed on omal ajal lahku läinud siis, kui lapsemängud otsa said. Villu on endiselt äkilise loomuga ja Anna endiselt isepäine. Kuid nüüd on nad täiskasvanud, ja mida enam võõristab neid külarahvas, seda enam tõmbab neid teineteise poole.
Mõtlik ja nukker film väikelastest, kes veedavad oma päevi või isegi nädalaid emast ja kodust eemal, olgu siis päevases lastesõimes või ööpäevarühmas. Kaamera jälgib väikeste ilmakodanike suurt kurbust ja alateadlikku püüdu võõra olukorraga kohaneda. Režissöör Leida Laius vestleb lastepäevakodu juhataja ja öökasvatajaga, kes leiavad, et päeva- ja ööhoiud ei asenda ema. Lapsed ise tunnistavad režissöörile, et nende kõige suurem unistus on pääseda koju. Film pandi algul riiulile, sest näitas kriitiliselt nõukogude süsteemi üht külge — perekonna lõhkumist.
Ants Jõgi (1892–1983) on väärikas härrasmees, kelle põhitegevus elus on olnud näitlejaamet. Samuti elab temas kunstniku ja käsitöölise hing. Üksikuks jäänud vanahärral tuleb 85-aastasena minna vanadekodusse. Leida Laiuse jutustus vana näitleja elust ja loometööst, aga ka filosoofiline mõtisklus elu tegelikest väärtustest, vana inimese seostest oleviku ja tulevikuga. Elutarga mehe arutlused on võluvad oma lihtsuses ja soojuses.
XIX Alma-Ata üleliidulisel filmifestivalil filmiga “Naerata ometi” peaauhinna võitnud Leida Laiuse ja Arvo Iho vastuvõtt Tallinna lennujaamas. Intervjuu Leida Laiuse ja Arvo Ihoga.
Portreepala Tallinnfilm rezissöörist Leida Laiusest. Kino Kosmose suures saalis toimub nõukogude kinematograafia 60. aastapäevale pühendatud aktus, kus Leida Laiusele omistatakse Eesti NSV teenelise kunstitegelase aunimetus, kunstnik Rein Raamat on nüüd ENSV teeneline kunstnik. Leida Laius ja tema filmimeeskond ühispildistamisel. Leida Laius on oma filmi "Kõrboja peremees" võtteplatsil. Leida selgitab mõtteid Kõrboja Annat kehastavale Kaie Mihkelsonile.
