Dokumentaalfilmid

Videoessee "Tinglikkuse piirid"

Eesti filmiajaloos enim filme teinud režissööri Kaljo Kiisa „Hullumeelsus“ (1968) märgib modernismi jõudmist Eesti filmi. Kui kirjandusse ja muusikasse pääses avangard kergemini tsensuuri alt läbi, siis film maadles sel ajal endiselt sotsiaalrealismi raske taagaga. „Hullumeelsusest“ kujunes tsensuuri mõistes tõeline paradoks: rünnates otseselt autoritaarse režiimi repressiooniaparaati, ei oleks film ilma tsensuurita mõeldav, ent pärast esilinastust 1969. aastal saadeti see aga peaaegu kahekümneks aastaks riiulile. Videoessees „Tinglikkuse piirid“ uurib filmitegija ja -kriitik Silver Õun „Hullumeelsuse“ seoseid Bertold Brechti eepilise teatri tehnikatega ning heidab valgust vormivõtetele, mis Eesti üheks parimaks filmiks nimetatud linateosele saatuslikuks võisid saada.

Kunst ja külm sõda

Lugu sõltumatu nõukogude kunsti ja Lääne suhetest, ajast, mil kunst oli suurem ja tähtsam kui elu ise. Ka ajast, millesugust pole eesti kunstis enne olnud ja ilmselt enam ka ei tule. Ühel pool on sõltumatud nõukogude kunstnikud, kellel napib nii väljundit, kui ka materiaalseid võimalusi oma tööde realiseerimiseks. Teisel pool on ahvatlev lääs, mille (sõna otseses mõttes) saadikud tunnevad aktiivset huvi nõukogude underground'i kunstituru vastu. Oma teoste müük läände on komplitseeritud äri sest kahe teineteisest huvitatud leeri vahel seisab omakorda kõikvõimas KGB. Ometigi õnnestub peamiselt eesti ja Moskva päritolu kunstnikel müüa ja lasta piiri taha viia hämmastav kogus kujutavat kunsti. See saab võimalikuks peamises osas tänu lääne diplomaatidele, kelle koordineeritud tegevuse tagant paistavad ei kellegi muu kui CIA kõrvad.

Vseviov

Elen Lotmani portreefilm David Vseviovist, ühest tuntuimast raadiohäälest, kes on suutnud rahvale kultuuriloo põnevaks rääkida. Film avab inimese, kes on müütilise raadiohääle taga. Teeb seda läbi isikliku sündmuse, sünnipäevapeo meeleolu ja külaliste.

2 tundi õnneni

Rohkem kui 70 000 eestlast elab või töötab Soomes, samal ajal kui nende pere - vanemad, lapsed ja kodu on Eestis. Dokumentaalfilm räägib võõrsil elades uute oludega kohanemisest, oma juurte hoidmisest ja kaotamisest, igatsusest ja õnne otsimisest. Humoorikalt ja natuke nukralt jälgitakse erinevaid peresid Lapimaa lumistel väljadel, Vantaa korterites, ostukeskuse treppidel, ehitusplatsil, hotelli fuajees, ja lapselapsi kaugelt koju ootava Eestimaa vanaema elutoas.

Siit ta tuleb, Roosi

Eneseleidmise lugu kliimakatastroofi taustal. Roosi on 16-aastane eneseteadlik tüdruk, kes on lõhestatud soovist korraga päästa maailma ja leida end läbi tantsu ning nautida nooruse muretut ekstaasi.

Fred Jüssi. Olemise ilu

Fred Jüssi on loodusfilosoof, kes seistes looduse ja kultuuri ristteel on sügavalt läbi tunnetanud inimeseks olemise põhiküsimused. Praeguses maailmas räägitakse nii palju edukusest ja töörabamisest. See film on viljakast mittemidagitegemisest. Laiskuse ja jõudeelu kiituseks. Hümn aeglasele elule. Kulgedes mööda looduse salaradu, vaadates tundide kaupa rändavaid pilvi ja vajudes lõkkesuitsu magusasse embusse, jäävad meist kaugele maha linnakära ja majanduskasv. Nagu mõtiskleb loodusfilosoof Fred Jüssi: vahel peab olema laisk ja patune, olles iseendaga.

Ringrada

Portreefilm Enn Griffelist. Vormelisõitja Enn Griffel (1935–2007) hakkas autosporti harrastama 1960. aastal. Ta tuli 1963 vormel Juniori klassis ning 1968–69, 1971–72 ja 1975 vormel 3 klassis ringrajasõidus Nõukogude Liidu meistriks, võitis Juniori klassis 1967 hõbeda, vormel 3 klassis 1974 ja 1976 hõbeda ning 1960 pronksi. Tulnud neli korda vormelite ringrajasõidus Eesti meistriks: 1963 vormel 1 ning 1971–72 ja 1975 vormel 3 klassis. Osalenud Estonia võidusõiduautode väljatöötamises ja katsetamises. Enn Griffel sõidurajal, Estonia võidusõiduautode väljatöötamisel ja katsetamisel ning rääkimas oma sporditeest.

Tuhamäed

Alates Nõukogude Liidu lagunemisest on Tuhamägede elanikkond vähenenud enam kui poole võrra ning kasvu või leevendust ei ole kusagilt paista. Koht, mida tunti kunagi proletariaadi Eldoraado nime all, on saanud surma ja laostumise sünonüümiks. Ent siiski, legendid püsivad: päkapikkudest poolkoksimägede otsas, pagulastest maapõues andestust otsimas, öös luusivatest Mercedese-Kauboidest ja imelinnust, kes peab ära põlema, et uuesti tõusta.

Vaatamise kunst

Teleskoopidega astronoomid ja mikroskoopidega limaseente teadlased näitavad kumbki omal moel, kui ilus on uudishimu.

Kosmos 68 - Legendid vol 1

See oli aeg, mil joodi Žiguli õlut ja läbi segajate kuulati Ameerika Häält ning muusikat Radio Luxembourgist. Kohale jõudsid hullutavad hitid biitlitelt ja rollingutelt, mida jäljendades tekkis uusi eriilmelisi bände. Toimus esimene rokkfestival kinos Kosmos, Prahas lõid korda nõukogude tankid, kuskil Ameerikas tõstsid hipid armastuse ja rahu oma lipukirjaks. Nõukogude Liidus sulas ja läänes kääris. Ajastu vaim peegeldub ka praeguste rääkijate Ivo Linna, Jüri Lina, Aleksander Mülleri ja teiste jutus. Peeter Brambati filmjutustus neist, kes esindasid tollast kontrakultuuri. Põimuvad katked tolle aja amatöörfilmidest, vanad fotod ja helisalvestused.

Savvusanna sõsarad

Kaasaegne film naistest, kes suitsusauna kaitsvas pimeduses kokku tulevad, oma sügavamaid saladusi jagavad ning kehasse kogunenud häbi ja valu maha pesevad. Film tutvustab ka Vana-Võromaa suitsusauna kombestikku ("savvusanna kombõ"), mis on kantud UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi esindusnimekirja.

Moekoer

Sülekoerte glamuurses maailmas pole Nufi ja Višenka koerad, vaid staarid. Nende perenaised Nele ja Marina on sajaprotsendiliselt pühendunud oma lemmikute staatusekohasele elule kõigi selle rõõmude ja raskustega, olgu siis edukas esinemine moešõul või sobiva peigmehe valimine. Omapärasel ja ootamatul moel räägib see film eelkõige armastusest ja sõprusest.

Elu õpetaja

Annika Koppeli dokumentaalfilm “Elu õpetaja” on pianistist ja õpetajast Helju Taugist. Film portreteerib pianisti ja unustamatut õpetajat ning annab põneva ülevaate ühest ajastust Eesti ajaloos ja muusikaelus.

Luulur

Luuluri kunstivorm, häälutamine – mõiste, mille tõi kasutusele Ilmar Laaban – on seotud dadaismi ja sürrealismiga. Malin mõtiskleb oma monoloogis isa, kunstnik Ilmar Malini, ning luuletaja Ilmar Laabani mõju üle, uurides nendega seotud ootusi ja pingeid. Filmis on vaatluse all Luuluri elulugu, tema esinemised rahvusvahelistel eksperimentaalsetel luuleüritustel ning tuntud autorite intervjuud, mis arutlevad "tähendusetu" kunsti üle. Seda teemat peegeldab ka Malini väljamõeldud keeles kirjutatud romaan “Maa ja ilm”.

Kelomees uurib oma filmis, kuidas Luulur läheb oma eeskujudest kaugemale, luues dialooge teiste kunstnike, nagu Roomet Jakapi, Ivi Rausi ja Tobias Kunzega. "Hullunud Tartu" festivali kureerimine ja häälutamise praktika avavad eesti sürrealismi ning Luuluri väljendusrikka loomingu, mis paneb küsima: kas kunst peab alati omama selget tähendust?

Lahemaa Rahvuspark

Peeter Toominga dokumentaalfilmis tutvustatakse põhjalikult nõukogudemaa esimest rahvusparki - Lahemaa Rahvusparki.

Jäädvustatud on Eestile iseloomulikku - looduslikke pinnavorme, taimestikku. Filmi eesmärgiks on rõhutada looduse ja inimtegevuse optimaalse vahekorra olulisust unikaalse looduskeskkonna säilitamise nimel.

Minu kallimad

Polüamoorsete suhete tagant paistab egoism, seksuaaliha ja ebakindlus.

Hääl kaamera taga küsib: „Millal keegi sulle viimati ütles, et ta sind armastab?“

Kolm paari Eestist ja Saksamaalt uudistavad vabaarmastuse kaardistamata alasid ning astuvad suhetesse uute partneritega eelmistest lahku minemata. Oma teekonnal otsivad nad suhteprobleemidele lahendust mentorite, psühholoogide, šamaanide, tantsu- ja meditatsiooniekspertide abiga. Filmitegija Eva Kübar jälgib mitme aasta jooksul karakterite seksuaalset intiimsust, soove ja ebakindlusi nende valikutele hinnanguid andmata.

Riita ja Taavi nõustuvad pärast kümme aastat kestnud suhet hakata kohtuma uute inimestega, kellega võib ka piiranguteta seksida. Nad katsetavad kättevõidetud vabadusi tantralaagris, kus mitmesuguste praktikate abil seksuaalsuse piire nihutatakse. Samal ajal püüavad Marianne ja Sven lagunevat abielu laste nimel uuesti üles ehitada. Marianne lubab Svenile, et ta ei kohtu enam oma armukese Kayga, kes tekitab temas tõelist elurõõmu, samas kui Kay naine Beate võtab Marianne ilmumist nende ellu pigem väljakutse ja õppimiskohana.

Cecilia

Kuidas sünnib helilooming? Dorian Supini heidab valgust muusikasõpradele suhteliselt varjatuks jäänud poolele loomeprotsessis, näidates harukordseid kaadreid helilooja Arvo Pärdist tema teose esituse viimistlemisel koos dirigent Myung-Whun Chungi ja Santa Cecilia Rahvusakadeemia muusikutega. Peenetundeline sissevaade muusikute tööprotsessi ja heliloome detailidesse, helilooja ja interpreedi omavahelisse suhtlemisse, mis samas aitab tabatud ilmete, kehakeele ja emotsioonide kaudu avada ka asjaosaliste isiksusjooni. Arvo Pärdi uudisteose „Cecilia, vergine romana“ esiettekanne Roomas 19. novembril 2000.

Arvo Pärt - Isegi kui ma kõik kaotan

Režissöör Dorian Supini film on intiimne ja tundlik portreefilm helilooja Arvo Pärdist, mis avab maestro elufilosoofiat, loometausta ning näitab lihtsaid hetki pere ja lähedastega. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ on Arvo Pärt oma töövihikusse kirjutanud. Meie õnneks on Arvo Pärt palju aastaid päevikut pidanud. Seda päevikut nimetab ta töövihikuteks. Nendesse vihikutesse on ta kõrvuti tööga muusikaliste tekstide kallal kümnete aastate vältel üles kirjutanud oma mõtisklusi, kurvastusi, rõõme, leide, avastusi, muresid, üleelamisi – kõike seda, mida võib nimetada kunstniku siseeluks. Meie filmis tõlgitseb Arvo Pärt koos Immo Mihkelsoniga neid vihikumärkmeid lahti. See on kütkestav ja huvitav tegevus. Igast märkmest saab ajend mõtisklusteks, meenutusteks, avastusteks. Näeme inimest, kes oma teed otsib. Ja me mõistame, et see tee on ahtake. Filmis on kasutatud palju niinimetatud koduvideoid. Arvo Pärt on heasüdamlik ja töökas, heatujuline ja hooliv inimene, helilooja, abikaasa, isa, vanaisa. „Isegi kui ma kõik kaotan…,“ kirjutas Arvo Pärt ühte oma vihikutest. Millest ta räägib? Kas see tähendab, et sellel „kõigel“ pole tema jaoks enam mingit väärtust? Kas see tähendab, et leidub midagi hoopis muud, mingi aare, mille eest võib selle „kõige“ ära anda? Mis aare see niisugune on? Sellest film räägibki.

Orient Occident

Arvo Pärdi teos "Orient & Occident" telliti Berliini pidunädalate puhuks ja selle maailma esiettekanne toimus 30. septembril 2000 Berliinis. Dorian Supini film jäädvustab hetki helitöö proovidelt Tallinnas Estonia kontserdisaalis koos helilooja Arvo Pärdiga enne esiettekannet Eestis 7. aprillil 2001. Teose esitab Tallinna kammerorkester dirigent Tõnu Kaljuste juhatusel.

Arvo Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale

Portreefilm helilooja Arvo Pärdist sisaldab hetki tema elust ja loomingust, mis filmiprelüüdidena moodustavad koos heliseva maestro-nimelise fuuga. Huvitava kompositsiooniga filmimosaiigis näeb heliloojat tema teoste proovides, interpreetidega suhtlemas, esiettekannetel, seminaridel ja kohtumistel ning kuuleb tema mõtteid muusikast, mälestusi, paeluvaid lugusid lapsepõlvest ja teoste katkendeid. Paatosevaba film avab nüüdisaja ühe hingeliselt intensiivsema helilooja siseilma ja muusikalist mõtlemist, kutsudes vaatajat tunnetama seda maailma, milles elab ja loob Arvo Pärt.

Sinu nimi

Arvo Pärdi kooriteos „...which was the son of...“ telliti spetsiaalselt Euroopa kultuuripealinnade kontserditurneeks 2000. aastal. Dorian Supini film jäädvustab kirkaid hetki teose proovidest Islandil Euroopa kultuuripealinnade noortekoori Voices of Europe ja heliloojaga ning teose esiettekandest Reykjavikis 26. augustil 2000. Noortekoori koosseisu kuulus 90 lauljat vanuses 16 – 23 kaheksast riigist, dirigeeris Thorgerdur Ingólfsdóttir.

Kikilipsuga mässaja

Dokumentalist, kes teeb viis aastat filmi Uue maailma hipidest, satub tööle presidendi kantseleisse. Mõne aja pärast hakkab dokumentalisti veri ikkagi vemmeldama ja teda tabab sisemine sund ja äratundmine: on sobiv hetk hakata tegema filmi presidendi elust. Ilmselgelt võimatu missioon, sest nende seinte vahel ei tohi ju filmida! Samuti ei oska filmi peategelane, president Ilves aimata, et lähikuudel ootab teda ees tema elu üks raskemaid perioode.

Jaan Tootseni film jälgib president Toomas Hendrik Ilvest tema ametiaja viimasel pooleteisel aastal - paralleelselt keerulise situatsiooniga maailmapoliitikas tuleb presidendil rinda pista probleemidega eraelus. Intellektuaal, kes loeb kilomeetrite viisi raamatuid, kohtub selle maailma vägevaimatega, kuid tunneb end siiski kõige mõnusamalt DJ-na ööklubis plaate keerutades. Kuidas lepitada nooruslik ja kohati taltsutamatu riigipea ühiskondlike ootustega? Kuidas hakkama saada olukorras, kui su eraelu on rahval hambus?

Eesti rula lugu

Rulatamine on elustiil, isiklik väljendumisviis, loovus ja mässumeelsus, millest on Eestis saanud palju enamat kui lihtsalt trikkide tegemine. Rulatajad kordavad üheskoos: „Rulatamine on andnud mulle kõik.“ Rulatamine on elu. Rulatamine on vabadus. See on viis aastakümmet kestnud skeene lugu Eestis, alates 1980ndatel Võrus saviratastega tehtud ruladest kuni tänaste noorteni, kelle jaoks on kogu maailm valla.

Laulev Nadežda

Lugu Venemaalt Eestisse elama tulnud Nadeždast, kellel on kõige tähtsamad teda armastav mees ja üheksa last ning nendes ja ka kõiges muus ennast ilmutav Jumal. Laste isa Rustam on väga usklik inimene. Praegu pere tööl ei käi, nad tegelevad oma lastega. Naine, kelle laulud on äärmiselt südamlikud ja tulvil armastust Jumala vastu, teenib laule esitades Viru keskuse tunnelis lisaraha. Nadežda laulab oma lastest ja Eestimaast, armastusest ja Jumalast.

Ära mind lahti lase

Film jälgib Euroopa Eestlaste Koori teekonda 2019. aasta juulis toimuvale XXVII Üldlaulupeole läbi kahe inspireeriva peategelase silmade. Bonnis toimuvas koorilaagris on dirigent Elo Tammsalu-Schmitz silmitsi raske ülesandega - uus repertuaar tuleb selgeks teha koorile, mis kohtub ainult paar korda aastas ja kus käivad koos väga erineva laulmisoskusega inimesed. Kooris laulab ka Elo abikaasa - sakslane Hartmut Schmitz, kes on armastuse pärast ära õppinud eesti keele ja kelle suureks sooviks on minna laulupeole. Nende ponnistused jätkuvad nende kodus Aachenis. Hartmut peab palju vaeva nägema, et laule ära õppida ja Elo töö ei lõpe ka siis kui ta kodus on. Kas see kõik on seda väärt, selgub laulupeol.

Hingemaa

Unustatud maanurgas, Chicagost kuue sõidutunni kaugusel on umbtänav Estonian Church Road, mille lõpus seisab väike, lagunev ja viltu vajunud torniga 100-aastane puukirik, mis ootab oma päästjaid... Kohalike eestlaste ja vabatahtlike abiga otsustatakse taastada vanim eesti kirik Ameerikas, et luua sellest mälestuspaik 19. sajandi lõpul saabunud immigrantide asundusele Gleasonis. Taastustööde põhitegijad on puhtas eesti keeles kõnelevad uue laine sisserändajad Jaan ja Peeter Karukäpp. Jaan korraldab kiriku toetuskontserdi, kuhu kutsub esinema Tõnis Mäe ja Kärt Johansoni. Pühapaiga taasäratamise üritusel annetatakse 16 000 dollarit ja renoveerimistööd saavad jätkuda.

Kahe maailma vahel

Mida üks inimene tegelikult vajab? Juba aastaid on verise kodusõja eest naaberriiki Jordaaniasse pagenud üle poole miljoni süürlase. Kristi on araabia juurtega Eesti moslem, kes töötab humanitaartöötajana sealses ühes suuremas süürlaste pagulaslaagris. Tema ülesandeks on koostada raport kohalike õpetajate olukorrast ja vahendada abi. Kodust ja lähedastest ilma jäänud inimeste olukord paneb Kristit mõistma ka oma elu haprust ja selle põhiväärtusi. Samal ajal kui maailmapäästmine hakkab üle pea kasvama, tiksub elu paralleelses Eesti argipäevas omasoodu edasi. Inimeseks olemine esitab seal hoopis teistsuguseid väljakutseid.

Täideviija

Portreefilm Eesti Vabariigi kohtutäiturist Risto Sepast. See on lugu meie praeguse ühiskonna ühest vihatuimast ametist ning inimesest, kes pealtnäha karmi fassaadi varjus teeb oma tööd suure südamega ning täidab ülesandeid, mis talle avaliku võimu esindajana on pandud. Mis imeloom see kohtutäitur küll on ja miks me teda üleüldse ei salli?

Õllerevolutsioon

Käsitööõlu, microbrewery, väikepruulikoda, IPA, IBU, mustlaspruul, pinna- ja järelkääritus – see on vaid väike valik märksõnasid, mida viimase paari aasta jooksul tõsisemate õllehuviliste hulgas üha sagedamini kuulda võib. Täna veel alla paari protsendi koguturust hõlmavad uued väikepruulikojad ning nendega seonduv on huviliste keelel ning ka laiemas meedias sedavõrd sagedased teemad, et tekib õigustatud küsimus: millega on tegemist? „Õllerevolutsioon“ ei anna küll otseseid vastused, ent pakub kaleidoskoopilist ülevaadet käsitööõlle tootjatest, müüjatest ja tarbijatest Eestis aastal 2015.

Üksikud

2015. aasta riigikogu valimistel osalesid ka sõltumatud üksikkandidaadid. Tõeliste eluekspertidena avastavad nad, et sotsiaalne ebaõiglus ja poliitiline ebavõrdsus on liiga kaugele arenenud ning poliitmaastiku künkad tuleb ümber jagada.

Islam Eesti südames

Sügavate Eesti juurtega noormehest kujunes Allahi ustav teener, kes annab suuresti ateistlikus Eestis edasi koraani õpetusi. Kui raske on paljuski islamofoobses Eestis võõraste traditsioonidega hakkama saada?

Surmatants

Ilmalikus kultuuris kipub surm olema tabuteema ja sellest rääkimist välditakse. Olenemata, et surm on üks elu osa, on inimestel tekkinud sellega seoses liigsed hirmud. Ameerikast Eestisse kolinud kultuuriloolane ja antropoloog Paul Firnhaber arvab, et üheks põhjuseks võib olla teadmatus - me ei tea lõpuni, mis surm on. Erinevate maade matmisrituaalne ja surmakultuuri uurinud teadlane arutleb oma Viljandi kodugaleriis surmahirmu üle ning valgustab meid, millest on surma kujutamine kujutavas kunstis välja kasvanud, milline on inimkonna pärand ühiskonnale üldisemalt ning mis teda köidab väikeses Viljandis, kuhu ta on tulnud oma vanaduspõlve veetma.

Juhtmevaba elu

Paljud tahavad tarbimisühiskonnast välja rabeleda, kuid vähesed teevad seda nii radikaalselt kui Maarja ja Jim, kes rajavad Lahemaale väikesele metsakohale oma juhtmevaba ökoelamist, kasutades ära kõike, mida nad kätte saavad: tööstusjääke, vanu autokumme, põhku, savi. Mustlaslaagrit meenutava tööplatsi keskele kerkib kummalise kuju ja tegumoega struktuure. Film jälgib noorte olelusvõitlust sügisest kevadeni. Kas jalgrattageneraator hakkab tööle ja savisaun peab sooja? Kumb on tugevam, kas noorte ideaalid või Eestimaa talv? Suuremaks küsimuseks jääb aga see, mida juhtme seinast välja tõmbamine inimesele annab? Kas jätkusuutlik elu on seda väärt?

Gerassimovi naised

Eri Venemaa otstest Narva elama sattunud prouad kohtuvad iga päev Gerassimovi pargis. Park asub aga hoopis teises riigis ja režiimis kui see, mida nad kogu pika elu on tundnud ja ehitanud. Vaatamata kõrgele eale eeldab uus olukord naistelt kohanemist, ja seda on elu neile õpetanud. Lisaks on abiks hea seltskond, eluterve huumor ja Jumal taevas. Üheskoos piirilinna voolus ja pargipingil asju arutades seguneb minevik ja olevik, asine ja vaimne, kaks riiki ja režiimi fluidumiks nimega elu.

Kerro 40

Dokumentaalfilm jutustab Käru vallas asuvast eeldatavalt vanimast tegutsevast eesti pereklubist, mis tähistab 2017. a. oma 40. sünnipäeva. Pereklubi on koht, kus viiakse läbi erinevad pidusid, kus enamasti saavad kokku lihtsad maainimesed. Klubis on hetkel viis laudkonda, kes järgemööda valmistavad ette ja viivad läbi Kerro pereklubi üritusi. Traditsiooniliselt koosnevad laudkonnad peredest ja peale kasvavatest põlvkondadest. Pereklubi tegevus peegeldab kaasaegset maaelu, selle rõõme ja ohte, argi- ning pidupäevi, suhteid erinevate vanusegruppide, vanemate ning nende laste ja lastelaste vahel. Filmis tutvume põhjalikumalt kolme peategelasega, kes esindavad erinevaid põlvkondi. Kuulame nende lugusid ja jälgime nende tegemisi pidude ajal. Läbi Kerro klubi kroonika näeme, milline on maaelu täna ning kuidas see on viimaste 40 aasta jooksul muutunud. Peategelased on karismaatilised ning samal ajal väga tüüpilised maakoha inimesed: vana puumeister, noor vabatahtlik päästja ja loomapidaja ning keskealine naine, kes olude sunnil töötab kokana Eesti Rootsi laeval. Nende silmade kaudu näeme ka Eesti ühiskonda. Kerro klubi on prisma, mille kaudu heidame pilgu tänapäeva ühiskonnale.

Lasnamäe kõplajad

Anton, Maria, Liina ja Liis rajasid Lasnamäe elamurajooni õitsva kogukonnaaia. Üheskoos kasvatavad paneelmajade elanikud omale maitsetaimi, köögivilju ja rohelist mõtteviisi. Kapsas, peet ja kõrvits on see, mis lähendab ning toidab inimesi.

Vennad karuputked

Pärnumaalt, Läti piiri lähedasest Jäärja külast pärit vennad Mihkel ja Madis osalevad juba kuuendat aastat eurorahade toel toimuva „Karuputke võõrliikide ohjamiskava“ hangetel ja teevad järjest suuremates piirkondades ohtliku karuputke tõrjet. 2014. aasta jooksul jälgitakse loodusliku võõrliigi tõrjumisega elatist teenivate vendade tegemisi. Fookuses on peategelaste värvikad karakterid ja omavahelised suhted. Ühe putkehooaja vältel, kevadest sügiseni, teevad vennad äärmiselt rasket ja spetsiifilist tööd. Lugu meestest ja taimedest, tööst ja armastusest.

Viimane lend

Väike Kristo õpib Kasari algkooli esimeses klassis. Nädala sees elab ta sealses juba koduseks saanud õpilaskodus koos kahe õe ja vennaga. Laste ja õpetajate-kasvatajate vahel on tekkinud soojad suhted. Koolis õpib ainult üheksa last, seepärast on otsustatud kevadeks see Lihula vallas asuv väike kool ja õpilaskodu sulgeda.

Uue ajastu kunstnik Edith Karlson

Portreelugu Eesti tippskulptorist. Edith elab suviti Hiiumaal, sealt alustamegi temaga tutvumist. Ta töötab väga palju ja selle tõttu ka jõuab palju. Filmis näeme kaht erinevat maailma, kunstniku kinnist ja isegi üksildast elu, kunsti loomise protsessi, ja siis selle kunsti publikule tutvustamist maailma kunstipealinnas (Art Baselil Šveitsis), suuri näitusi, nende festivalide avamisi, kuhu skulptori teosed jõuavad. Edith on väikse poisi ema, indie-muusika skeenes legendaarse Raul Saaremetsa elukaaslane. Edith on Eesti publikule juba päris tuntud ja praegu on käes hetk, mil ta teeb esimesed iseseisvad sammud rahvusvahelisel areenil, seda strateegiliselt parimates kohtades. Mis on kunstniku vastutus? Kas kunst saab elu muuta?

Poissmees ja Volga

Miša on 32 aastat vana ja elab Narvas. Miša on sündinud koomik, välimuselt veidi paksuke ja kohmakas, aga väga tark ja vaimukas. Ta on kooliõpetaja, mudelautode kollektsionäär ja rokkmuusika fänn. Mehel on üks kirg: Miša unistab Volga ostmisest. Aga hetkel otsib ta endale naist. Kohtumised kohvikutes toimuvad erinevat tüüpi ja iseloomuga neidudega. Mees tahab väga oma perekonda, kuid teisest küljest on ta väga kriitiline kõige suhtes, mis tema ümber toimub. Poissmehe sõber annab talle lõbusaid nõuandeid. Aljona Suržikova dokumentaalse komöödia lõpus selgub, kas Miša leidis endale armastuse ja ostis ka Volga. Kas kõik unistused täituvad, kui seda tõesti tahta?

Pets ja Berliin

Peeter ja Berliin on üksteist toetavad partnerid. Peeter ütleb, et Berliinis on väga palju temasuguseid: Berliin ei tee sulle etteheiteid sellepärast, kes sa oled. Berliin aktsepteerib sind sellisena nagu sa oled. Ilma kahtlusteta on Berliin Peetri kodu ja Peeter on osa Berliinist. Peeter teeb ka ikka veel bändi. Ta käib aegajalt Eestis, et salvestada oma muusikat sõpradega legendaarsest punkbändist Nyrok City. Vanadel semudel juttu jätkub, kuna urbankameeleonil ja linnamüstikul Peetril on ohtralt lugusid, mida vesta. See on lugu ühe mehe ellujäämisest suures linnas, lugu üksildusest, võitlusest ja vabadusest. Poeem Petsist ja Berliinist.

Andrus

Tippsportlased elavad elu laineharjal surfates kadestamisväärselt: nad on rikkad, ilusad, terved ja neid imetletakse. Ometi peavad kõik pärast sporditee lõppu alustama puhtalt lehelt. See on uus elu, millele tuleb julgelt vastu minna. Pea 10 aastat tagasi tingimisi vangi mõistetud kunagine maailmameister Andrus Värnik elab emaga oma lapsepõlvekodus Antslas. Tal täitus oktoobris 7 aastat viimasest pitsist.

Vulkaanide ja geisrite maal

Kuna Kamtšatka paikneb tulerõngas – Vaikset ookeani ääristavas seismiliselt aktiivses vööndis –, on sellel 30 tegutsevat vulkaani. Selline piirkond annab teadlastele küllaga uurimismaterjali. Ekspeditsiooni juht on kirjanik Lennart Meri, rühma kuulusid geoloogid Kaarel Orviku ja Anto Raukas, klimatoloog Ants Raik, bioloogid Hans Trass ja Erast Parmasto ja teised. Ekspeditsiooni liikmed Kamtšatka rannikul, Kljutši vulkanoloogiajaamas, tõus Euraasia suurima tegevvulkaani Klutševskaja tippu. Teadlased Kamtšatka metsas ja Geisrite orus.

Töölise portree

Suures tehases töötavad koos eestlased, venelased, ukrainlased ja hiinlased. Eri rahvustest ja erineva kultuurilise taustaga inimesed on töökeskkonnas sarnased, ometi on neist igaühel oma lugu. Ka Viktor Bazarov ja Pjotr Mjagkov on sattunud töökoha otsingutel Eestisse, aga mõlema mehe hing igatseb kodumaale tagasi.

Seto saadik

Viiendat põlve seto laulik Valli on elanud juba üle 40 aasta Tallinnas. Oma igapäevase kontoritöö kõrvalt jätkab naine esivanemate traditsiooni - ta laulab ja mängib pilli edasi. Valli tajub teatavat identiteedikriisi, sest pealinnas on setu kultuuriga tegelemine suuresti kunstlik ja forsseeritud. Naise unistuseks on kutsuda Petserimaal asuvasse lapsepõlvekoju oma vanavanaema, tuntud setu lauliku Martina Iro kogu suguvõsa. Ta tahab korraldada ühe õige mälestusürituse, kus vanad setu kombed taas kord ausse tõsta.

Sitta kanti

Fekaalivedaja Erkki, välikäimlate rentija Toomas ja reoveejaama ekspert Andra on tegusad ja rõõmsad Eesti inimesed, kes on valinud endale elukutse, mida peetakse tavaliselt räpaseks, häbiväärseks ja millest keegi meist lapsepõlves ei unista. Samas on moodsal ajal just nende inimeste tööd vaja absoluutselt kõigil inimestel. Koht, kus ka kuningas jala käib, ehk peldik, tualett või kemmerg on aga siiani tabuteema ja inimesed tunnevad piinlikkust ja valehäbi oma loomulike vajaduste rahuldamisest isegi rääkides. Ja loomulikult ei soovi keegi teada, mis saab saavutatud tulemusest pärast seda, kui vetsupotile kaas peale pannakse. Eestlaste peldikukultuur on tegelikult üsna noor ja alles 100 aastat tagasi oli Eestis veel kohti, kus väljakäiku ei tuntud ja asjal käidi ka kartulivagude vahel. Film võtab luubi alla eestlaste suhte oma väljaheidetega ja jälgib, kuidas Erkki, Toomas ja Andra on teinud fekaalitööst enda äri, leivanumbri ja elukutse, ning filmi lõpuks selgub kuidas sitta kanti sitta kanti sitta kanti ja mis sellest sai.

Kiri Ruhnust

Väikesele, suletud kogukonnaga Ruhnu saarele asub tööle noor õpetaja Kadri. Tema peamiseks ülesandeks saab õpetada kõige pisemaid lapsi 1. ja 2. klassis, mõlemas käib üks õpilane. Samal ajal püüab Kadri sisse elada saare ellu ja mõista isolatsioonis elavate külaelanike kummalisi kombeid ning väikesi veidrusi.

Pagulasega elutoas

Pagulaskeskus väikeses Vao külas. Keskuse juht, kohalik elanik Jana on kaksikrollis. Ta on äsja saabunud võõrkeelse pere vastuvõtja ja samas külaline nende ajutises kodus. Kui Eesti linnade väljakutel väljendavad sisserände vastased oma protesti immigrantide vastu, siis ühises eluruumis pagulaskeskuses on raske eristada eraelu avalikust ja isiklikku elu ametlikust. Rõõmude, murede ja kultuuriliste ebakõladega täidetud keskuse argipäevas hägustuvad piirid Jana ametlike ja isiklike, solidaarsusest kantud südamlike tegude vahel.

Normaalne inimene

Akadeemilise karjääriga Kaie jõuab läbi kriisi tervises ja isiklikus elus tõdemuseni, et rollid ja staatus, mida ta edule suunatud tarbimisühiskonnas kandis, ei rahulda teda enam. Kolme töökoha ja välise tunnustuse hinnaks on sisemine rahulolematus – kas see ongi normaalne? Kaie otsustab oravarattast välja astuda, et leida ennast ja oma kutsumus. Tuge leiab ta Lilleoru ökokogukonnast ja sealselt joogaõpetajalt Ingvar Villidolt. Praktiseerides krija joogat, püüab Kaie oma sisemaailma korrastada ja teadlikult ümber kujundada. Kaie loodab saada normaalseks, loomulikuks inimeseks, et olla ja elada iseendana.

Suhkur

Lühidokumentaal keskendub seksitööstusele Eestis ning avab teemat erinevatest külgedest: film toob esile mitmeid isiklikke lugusid ning peegeldab ühiskondlikke hoiakuid, andes võimaluse mõista, kuidas inimesed seda valdkonda kogevad ning kuidas isiklikud valikud, majanduslikud vajadused ja ühiskonna suhtumine mõjutavad seksitööst elatuvaid inimesi. See on üleskutse vaadata kaugemale eelarvamustest ning mõista teema keerukust meie igapäevaelu kontekstis.

Camino paradoks

Rakkus jalad, päikesepõletus ja pidev eneseületus vaheldumas klišeelikult kaunite päikeseloojangute ja inspireerivate kohtumistega - see on ühe palveränduri argipäev. Rännakufilmis asub peategelane Keiu Virro teele kuuendat ja viimast korda. Oleme tunnistajaks sellele, mis juhtub ühe usuleige eestlasega ajaloolisel patukahetsuse teel.

Põlvkond piiri taga

Filmi keskmes on põlvkond, kes astus ellu pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga ning otsustas minna välismaale tööle, õppima või maailma avastama. Ent aastaid hiljem pole pöördumine tagasi Eestisse sageli sama lihtne. Tihti terendavad uues elukohas atraktiivsed karjääriperspektiivid ja paremad elutingimused ning tekkinud on olulised lähedased suhted. Inimesed armuvad ja abielluvad, leiavad uusi mugavustsoone ning viise, kuidas neist jälle välja astuda. Film toob vaatajani loo värvikate elusaatustega maailma eri paigus elavatest eestlastest, kes ausalt ja avatult jagavad oma isiklikke lugusid, mõtteid ja tundeid seoses rände, kuuluvuse ja juurtega.

Vete piiril

Ulvi on peaaegu terve oma elu elanud Soomaa rahvuspargis keset sügavat metsa ja ürgset loodust. Ehkki jõgi tema maja kõrval tuleb kalda vajumise tõttu iga aastaga majale järjest lähemale ning kodused olmetingimused lähevad järjest keerulisemaks, ei kavatse Ulvi oma lapsepõlvekodust kuhugi lahkuda. Teda hoiavad siin kinni Tori hobused, keda ta aastakümneid kasvatanud on ja eluviis, mis naise jaoks ainuvõimalik tundub.

Põrgu Indias

Ema ootab koju poega. Poega, kellelt võeti segastel põhjustel vabadus India ookeani vetes ja kes ootab juba mitmendat aastat kohaliku kohtu otsust Lõuna-India vanglas, saatusekaaslasteks brittidest, ukrainlastest, hindudest ja kaasmaalastest laeva meeskonnaliikmed. Kui pikaks kujuneb elu põrgulikuim võitlus mehel, keda Eesti kaitsevägi on autasustanud riigi kõrgeima teenetemärgiga lahinguliste teenete eest kaugetel maadel? Kas on kõik juhus või kellegi korraldatud? Uurime seda, rännates aja teel läbi India. Pužalist Paldiskisse.

Sääskedest ja inimestest

Mõnedest selle planeedi saladustest oleme aru saanud. See täidab meid suure uhkuse ja rahulolutundega. Ent kas me ikka oleme maailma ära seletajad, kui meil on endastki raske aru saada, rääkimata sääsest? Madis Ligema dokumentaalfilm on mõtterännak eesti loodusest ja selle niiskest pinnast sündinud väikeste ja suurte isendite maailma. Sääsk on positsioneerinud ennast kõige väiksemate elusolendite etaloniks, inimene aga kõige olulisemaks. Film vaatleb sääskede ja inimeste vahelist sümbioosi, arutledes meie rolli üle siin planeedil.

Mõjutajad

Elu teispool ekraani ehk sisuloojate filosoofiast – pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Kas keegi veel mäletab elu ilma sotsiaalmeediata? Olgu see siis uudised, kommunikatsioon, mõne toote või teenuse reklaam - ühismeedia ehk sotsiaalmeedia on muutnud, kuidas ühiskond toimib. Madis Ligema dokumentaalfilm on pilguheit digitaalse maailma arvamusliidrite argipäeva. Milline on elu teispool ekraani? Oma mõtteid ühismeedia olemuse kohta jagavad sisulooja Juhani Särglep, personaaltreener Erna Husko ja kirjasaatja ning tervitaja Hillar Kohv.

Piimariik

Eesti praegune piimatootmine triivib suurkarjade ja robotlautade poole. Rein Külama on truuks jäänud arhailisele väikepiimatalule. Koos naisega talitavad nad oma lehmad ise ja müüvad piima käest kätte. Juba kakskümmend aastat on Reinul rituaal – kaks korda nädalas sõidab ta läbi Maardu kivilinna ja endiste suvitusrajoonide piimaringi. Hoolimata sellest, et kaubanduskeskustesse ilmuvad toorpiima automaadid, jääb piimaringile tema võlu ja seega ka klientuur.

Kahe tule vahel

Endise krossimehe Aivar Korjuse ja tema poja Kevini ühine unistus on jõuda Vormel 1 rooli. Aivar oli pühendanud oma senise elu ja tegemised pojale. Nüüd, mil 18-aastane Kevin on jõudnud suurde sporti, kus isa enam aidata ei saa, on isa ja poja teed läinud lahku. Tühjaks jäänud koha on võtnud endale noorem poeg, 11-aastane Kaspar, kes unistab vennast kaugemalegi jõuda. Aivar jätkab oma unistuste teekonda. Tema unistus on viia ellu unistusi.

Heldur

Portreefilm Pallase koolkonda kuuluvast Heldur Viiresest jälgib vanamoelist kunstnikku toimetamas oma Tartu ateljees ja koos õpilastega vabariigi aastapäeva tähistamas, nii ateljees kui ka Võrumaa looduses maaliõpilasi juhendamas ning galeriis näitust avamas. Filmi täidavad kunstniku ja tema kaaslaste meenutused oma eluteest, vangistamisest ja armastusloo algusest, pallaslastest ja vabaateljee taasavamisest. Vanameister avaldab ka mõtteid kunsti loomisest ja oma kunstnikupositsioonist ühiskonnas. Lugu õpetajast, õpilastest ja neid ühendavast kunstiarmastusest.

Lõuendilinn

Tartu on eriline linn, mille tänavaseinad, elektrikapid ja sillaalused on kaetud erksavärviliste joonistuste ja sõnumitega. Linn, kus igaüks võib joonistada, mida iganes soovib. Linn, kus ametlik linnavõim tolereerib tänavakunsti. Linn, kus korraldatakse tänavakunsti ekskursioone ja toimub Eesti ainuke tänavakunstifestival. Ent kes on need salapärased pihustipurkidega öö varjus liikuvad kunstnikud ja miks nad seda teevad? Film heidab pilgu Tartu tänavakunstile läbi kunstnike MinaJaLydia ja Edward von Lõnguse.

Minut ja lammas

Eesti ainsad elukutselised lambapügajad Mehis ja Raivo võrdlevad oma elustiili Soomes ehitustöödel käijatega, pügamistööd viivad neid tihti pikaks ajaks kodust eemale. Füüsikatudeng Aadama jaoks on lammaste pügamine hästitasuv rahateenimisvõimalus, mis võimaldab teha suhteliselt vähe tööd ja keskenduda õpingutele ülikoolis. 2013. aasta suvel otsustavad Mehis, Raivo ja Aadam sõita Šotimaale, et võtta osa Euroopa meistrivõistlustest lambapügamises.

Armastus käib kõhu kaudu

Pererestoran ettevõttena on Eestis tasapisi arenemas. Tippkokk Roman Zaštšerinski koos abikaasa Jana ja tädipoeg Igoriga on Tallinnas avanud juba kaks söögikohta: kohviku Moon ja restorani Kolm Sibulat, kuhu sööma pääsemiseks tuleb koht aegsasti kinni panna – Eesti restoranimaailmas on see harv nähtus. Roman hindab kõrgelt loomingulisust, täpsust, sõbralikkust ja meeskonnatööd. Köök on söögikoha süda ja hea restorani saladus on hästi toimiv meeskond. Roman oskab olla nii looja, õpetaja, hooliv kolleeg kui ka kindlakäeline omanik. Roman tahab oma restorani külastajatele pakkuda parimat – head kõutäit koos hõrkude maitseelamustega.

Kliimapagulased

Meie Küla Eitede pildisari on Ave Nahkurist teinud kindlasti ühe tuntuma naivistliku kunstniku kodumaal. Ta on aastaid pidanud koos elukaaslase Imrega kunstikohvikut Raudoja kõrtis, tegelenud seal turismi ja loominguga. Elava ja otsekohese ütlemisega Ave ei salli aga külma ja pimedat talve ning sellega kaasnevat masendust. Ühel hetkel läks olukord aga nii kaugele, et ta otsustas elus kannapöörde teha ning koos perega Kanaaridel paiknevasse La Gomera mägikülla elama kolida. Uue kodu rajamine on pannud Ave silmad särama ja tegutsema tõeliselt uues elujõus. Film uurib, kuidas tema tegemised kulgevad, kas uued argimured troopilisel saarel seda suurt indu kärbivad ja kas kolimine on muutnud teda õnnelikumaks.

Mängur

Maarjamaa tuntuim youtuber on HDTanel, kelle videopostitusi ootavad kümned tuhanded Eesti noored. Milline on Eesti youtuber’i elu, millised on tema unistused ja miks on 30-aastane noormees endale valinud sellise ameti? Kas ta on eluaegne laps või on ta hakkama saanud tõelise julgustükiga, millest paljud mõeldagi ei oska: teha oma unistuste tööd? HDTanel (Tanel Lepp) on tuntuim youtuber ehk elukutseline Youtube'i videote postitaja Eestis.

Lokaalsed linlased

Kas linna planeeritakse autodele või inimestele? See küsimus kerkib aina teravamalt. Sõnades luuakse küll helget tulevikku, kuid teod ja investeeringud räägivad tihti vastupidisest. Maria Uppini dokumentaalfilm uurib, kui keeruline on ellu viia suuremat visiooni, mis nüüdisajastaks linnaruumi Eestis. Vastandliku loojapaari loo kaudu näeme laiemalt võitlust ja muret elukeskkonna ja selle kvaliteedi pärast.

Aja puudutus

Dokumentaalfilm viib uute kunstiavastuste kannule. Sajandite tolm pühitakse maalingult, mille olemasolust polnud kellelgi siiani aimu. Professori ja kunstiakadeemia dekaani Hilkka Hiiopi jälil asutakse lummavat aaret puhastama, uurima ning autorit otsima. Kõige selle käigus muutub aeg käega kastutavaks, seigeldakse tundmatutel ja seni läbi uurimata ajalooradadel.

Leelo: Ükskord me naerame niikuinii

Kolm talve

Tormipüha

Sülita mulle näkku

Esimene kapitalist

A nagu armastus

Filmi autor Indrek Spungin on jõudnud justkui armastuse rahu sadamasse, ta on abielus ja nelja lapse isa, kõik tundub ilus, kuid ühel päeval ütleb talle naine, et kui midagi ei muutu, siis on armastusel ja abielul varsti kriips peal. Indrek on segaduses. Ta võtab sõbra Taavi kaameraga kaasa ja läheb Eestimaa peale uurima erineva sotsiaalse taustaga eestimaalastelt, mis asi on armastus ja abielu. Teemat laiendavad kolm isikliku puudutusega peategelast: Jarmo, kes on just armunud ja kolinud pruudiga kokku, Sveta, kes on hiljuti lõpetanud suhte ja eelistab elada üksi ning Alan, transsooline fotograaf, kes põleb ihast saada naiseks.

Su(u)ndorienteerumine

Maailmaparandajad

PMR

Täna mängime sõda

Suur õde

Vello Salo. Igapäevaelu müstika

See on film vanaks saamise ilust. Lugu ühest vanast ja targast mehest, kes teeb ettevalmistusi sellest maailmast lahkumiseks. Palju väga isiklikke ja tundlikke küsimusi – kuidas viimsel tunnil mitte kaotada oma usku. Miks just kõige suuremaid pannakse vaimses maailmas nõnda raskelt proovile? Vello Salo on inimlik vaimulik. Mees, kellel on omad kiiksud ja vigurid, elukogemust ja avarat vaimu, tarkust, mida ta on kogunud ja hoidnud, meie aega välja vedanud. Peale Eestist lahkumist 1944. aastal läbi terve maailma: oli sõdurina Soomes ja aednikuna Roomas, õppis Šveitsis ja Hollandis matemaatikat ja füüsikat ning Itaalias teoloogiat, Saksamaal pühitseti aga preestriks. Nii on ta õpetanud ja töötanud Itaalias, Iisraelis, Iraagis, Jordaanias, Kanadas, Rootsis ja mujalgi. Alates 1993. aastast on Salo tagasi Eestis, katoliku preestriks Pirita kloostris. Inimese vaimuelu tippvorm saabub ikka alles vanemas eas. Nii mõnedki olulised küsimused saavad selgeks, läbi valu ja vaeva, alles päris viimases peatükis. Olgu see rõõmuks ja lohutuseks meile kõigile.

Videoessee "Lendav Sarnet"

Sellest saab meie suvi

Kuidas tuli "Kevade"

Laudalüürika ehk minu 142 lehma ja 38 kassi

Djatlovi surmamatka mõistatuse jälil

Häädemeeste UFO

Väliseesti

Marju. Südame kutse

Õmblusmasin

Film Petseri linnast ja sealsetest inimestest jutustatuna läbi minu vana-vanaema elusaatuse. Vana-vanaema isa, kes oli Petseri aselinnapea, tapeti bolševike poolt, kuna ta oli keeldunud revolutsionääridele andmast linnas asuva kloostri võtmeid. Eesti Vabadussõja soomusrongid jõuavad paar kuud hiljem Petserisse ja linn vabastatakse. Ühel soomusrongi sõduril, Taani vabatahtlikul, on kaasas filmikaamera ning ta jäädvustab vanimad filmikaadrid Petserist. Kuskil seal hüpleval filmilindil on ka minu vana-vanaema.

Rändajad

See on lugu kolmest erinevast põlvkonnast Siberi eesti naisest, kelle esivanemad saadeti 19. sajandil kurjategijatena Eestist välja. Vangla asemel satuti aga paradiisi – viljakale maale, kus inimesed ehitasid kiiresti oma elu üles. 170 aastat hiljem on olukord pöördunud: kes on juba “siinse eluga ära harjunud”, kelle jaoks on aga sõja-eelõhtu viimane aeg pöörduda ringiga tagasi paradiisi, mis sedapuhku on Eesti.

Mõõna aegu

Laulev revolutsioon

40+2 nädalat

Surmaretk

Siim, Samuli ja Dolce vita

Lugu kahest vennast, 9-aastasest Samulist ja 5-aastasest Siimust ning 21 745 mesilasest. Mesilastest vaimustunud Samulil tekib mõte hakata maal vanavanemate juures mesilasi pidama. Kevadeks on linnapoiss raamatutest ja internetist piisavalt teadmisi kogunud ning kahe taru omanikuks saanud. Suvevaheajal vanavanemate juures algab tõsine mesinikuelu. Onu Helmuti abiga saadakse tarudesse mesilased ja suvelõpul kätte ka esimene oma mesi. Samuli asjatundlike toimetuste ja väikevenna mõtiskluste vahele näeb suvist loodust, kus loomulikult on peategelasteks õielt õiele lendavad töökad mesilased.

Pastacas

Pastacas alias Ramo Teder on müstiline poiss, kes teeb ilusat ja veidrat folktroonilist muusikat ning joonistab oma maalide peale pastakaga. Tema muusika on tuntuks saanud Helsingist Tokioni. Ta on pärit Mulgimaa metsadest. Praegu elab ta väikeses Edela-Soome külas koos oma soomlasest naise Piia ja 7-aastase tütre Pihlaga. Pastacas paneb oma muusika kokku miniatuursetest osadest, mis moodustavad lüürilis-kummastava terviku. Ramo on rännumees ja muusik, eesti kunstnik välismaal.

Isa, Poeg ja Teatri Vaim

Alar Sudak, kunstnikunimega Elaan on Eesti teatri igavesse üksildusse määratud don Quijote. Sudaku unistus saada näitlejana ametlikult tunnustatud pole määratud täituma. Mees on neli korda lavakunstikooli ja ka mujale tulutult sisseastumiskatseid teinud. Vanatestamentlik lugu hea südamega saatanast, veesõjast, vastamata teatriarmastusest, kohtuõigusest ja kogukonna kättemaksust, mis kestab üle põlvkondade ja erinevate riigikordade. Saatus, millest Elaan ei suuda ka ise lahti lasta, kuna selles on nii palju draamat, milleta tema näitlejahing elada ei saa.

Tõrjutud mälestused

Beebilõust

Andrus Elbing ehk BeebiLõust on 28-aastane Saaremaalt pärit luuletaja, räppar, hiphoppar ja endine vang. Läbi meenutuste ja luuletuste jutustab ta oma kujunemisloo riskilapsest kuritegelikuks noorukiks ning vangist poeediks ja muusikuks. Oma kunstis otsib ta väljapääsu „enese vangistusest“, kuid sisemise vangla lukud ja riivid on rasked avanema. Film jälgib, kuidas Andrus oma taasleitud vabaduses kohaneb, kas sellisest minevikust on võimalik puhta nahaga välja tulla, kas tema sisemine lõke põleb vabaduses ikka sama eredalt kui askeetlikus vangikambris.

Kajaka teoreem

Peipsi

Ruhno

Viljandi

Laul lühikesest jõest

Mida kõike saab teha Narva jõel? Seda teavad nii Narva pioneeride palee laevamudelite ringi liikmed, kalamehed kui ka hüdroelektrijaama töötajad.

Meie läänerannik ja saared

Sõda igavatele seintele

Väike Tartu idufirma rakendab tehnoloogiat, et võita tagasi reklaami poolt reostatud linnaruum. SprayPrinter pole tavaline start-up, pigem meenutab see kirju seltskond metsikut rock-n-roll bändi. Nad ei järgi reegleid ja siiani on see toonud neile tähelepanu ja edu nii Eestis kui Räniorus. Kuid elu kahel kontinendil pole lihtne ja peagi põrkuvad nende suured unistused ja ambitsioonid vastu argielu reaalsust.

Muusika, mida ma veel ei tea

Vinüülplaadi pöörlemises ja nõelaraginas on salapärast võlu ning nostalgiat kadunud aegade järele. Tänapäeva maailmas, kus pealtnäha kõik on juba avastatud ja läbi uuritud, kõnnib Tartu melomaan Ahto mööda unustatud radu ning täidab valgeid laike raudse eesriide taguse vinüülimuusika ajaloos.

Jaanipäev

“Oh, keeruta-lennuta linalakk neidu…” Eesti inimene peab Jaanipäevaks Saaremaale sõitma! Jaanipäevale vahetult eelnevatel päevadel ootavad kümned tuhanded inimesed Virtsus kilomeetrite pikkuses järjekorras tunde ja tunde, et pääseda Saaremaa praamile. Nii moodustavad need täiesti võõrad inimesed ühise hiigelsaba.

Meie filmi tegelasteks on nii jaanipäevaks Saaremaale ruttajad kui põlised virtsulased, kes ei kujuta ette elu ilma praamisabata. Sellega koos on kasvatud üles, sellega on teenitud varandusi ja see pakub ka praegu pinget. Ainuke huvitav asi Virtsus, kus rahvast liigub! Kõik on ju siin! Kogu rahvas korraks koos. Et järgmisel hetkel purjetada laiali erinevatesse Saarema otstesse erinevate jaanitulede juurde. Tegelikult on Saaremaa praamijärjekord kui üks suur organism, mille soontes tuksub Eesti veri.

Kui seda parki ees ei oleks

Dramaatiline saaga Tartu suurest võitlusest tänapäeva kõige vastuolulisemal teemal - loodus või kultuur? Sõda linna keskpargi ümber on kliimakriisi kontekstis omandanud globaalsed mõõtmed. Nii linnaplaneerijate kui ka keskkonnakaitsjate missioon on päästa maailm ja luua Tartusse parim elukeskkond. Kuid paraku ei ole ühiskondlikes otsustes ühte tõde.

Mets ja inimene

Prazdnik

Maetud Euroopas

Impeeriumi jäljed. Paldiski 1994

Impeeriumi jäljed. Keemiline reostus

Impeeriumi jäljed. Mehaaniline reostus

Impeeriumi jäljed. Radioaktiivne reostus

Fast Eddy vanad uudised

Kuressaares sündinud sõjapõgenik Edgar Väär, vabakutseline operaator, sai hüüdnime Fast Eddy kuna jõudis sündmuskohale enne politseid. Sajad tunnid filmilinti, mida tal telekanalitele maha müüa ei õnnestunud, on hunnikutes Eddy Toronto kesklinna penthausi tubades ja keldris.

Kas vanu uudiseid saab müüa? Mida mäletab Ed veel ise ja mida räägivad ta vanad filmirullid sellest, mis teda huvitas? Millal lõppevad inimese enese juhitavad surma ettevalmistused ja millal muutud sa eestkostetavaks lapseks, lilleks, mööbliks?

Saarte värvid

Vaikuse kutse

Yoyogi haiku

Hipodroom

Otsides valgust

Sipelgapesa

Arizona unelmad

Tukdam: maailmade vahel

Meeskond

Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?

Naine pildil

Mäed, mida polnud

Südamering

Matusepäevikud

Kadunud isa

Universitas Tartuensis 375

Jätkusõja viimased sõdurid

Masingu maastikud: Surm on öömaja põllul

Masingu maastikud: Inimesepoeg valgel laeval

Masingu maastikud: Kitsas rada keset metsi

Pigilinnud

Tantsud Linnuteele. Pildistusi Lennart Meri filmirännakutelt

Neidsaare hoo peal

Üht kaotust igavesti kandsin

Päikeseaeg

Ilvesmees

Süda Sõrve sääres

Süda Sõrve sääres on poeetiline dokumentaalfilm meestest, kellede hinged on täis ilu, tuld ja elujõudu aga ka ääretut üksindust. Need mehed elasid Sõrve sääres Põdra külas, kus nende ainukene mängukaaslane oli ei keegi muu, kui kaval viinakurat. Villi jutustab loo sellest, kuidas viinakurat tema sõbrad trikkidega ära meelitas. Aga kuidas siis Villi ikka veel elus on?

Lembri Uudu

Kuni Eesti Vabariigi taasiseseisvumiseni 1991. aastal tegutses Pähkla külas Saaremaal kolhoos, mis andis tööd pea kõigile külaelanikele. Kolhoosis töötas traktoristina ka Lembri Uudu. Pärast kolhoosi lagunemist kaotas suurem osa külaelanikest oma töö ja Uudu suri. Vahel aga juhtub nii, et inimese tegelik elujõud tuleb välja alles pärast tema surma. Lembri Uudu suri ära nii õigel ajal, et temast sai kangelane, kes hoiab siiani külaelul hinge sees ja kolhoosi koos.

Parem homne

Ajal, mil kümned tuhanded eestlased Soomes parema elu nimel tööd teevad, elavad paljud neist pidevas ooteseisundis. Alati pakitud kott, voodi kuskil anonüümses toas, köök, mida kasutab loendamatu arv inimesi - oma elu omas kodus saab elada vaid loetud tunde.

Film räägib loo ühest majast Helsingi lähedal, mille allkorrusel elavad 10 eestlast ja ülakorrusel soomlane Tomi, kes neile tööd pakub. Estofiilist ülemus tunneb muret, miks eestlased oma vaba ajaga midagi ette ei võta. Eestlastel on aga hoopis teised mured.

Kartuli Wabariik

Kunstnik ja üritustekorraldaja Tarmo Ladva on võtnud eesmärgiks rajada Eesti äärealale Taheva valda Laanemetsa külla Kartuli Wabariigi, muuseumi kartuli kui eesti toidu sümboli tutvustamiseks ja ajaloo mäletamiseks. Lennukad ideed, nagu vannikino ja pärimusteater, takerduvad aga rahanappuse ja üleüldise skeptitsisimi taha. Entusiast ei taha alla anda, vaid üritab edasi.

Helene elukool

Ideaalne õpetaja on süsteemne, omab autoriteeti, valdab ja õpetab õpilastele ainet aursaadavalt, vaimustunult ja kirglikult, tekitab õpilastes huvi aine vastu ning muudab tunnid sisukaks ja huvitavaks, on erapooletu, tolerantne, sõbralik ja suhtub toetavalt erinevate võimetega õpilastesse, tegeleb pidevalt enesetäiendusega, teeb koostööd kolleegidega ning jälgib euroopalike kultuuritavade põhimõtteid. Nii seisab ühe eliitkooli füüsikaõpetaja konkrusi kuulutusel.

Aga kui sa oled 22-aastane ja seisad esimest korda ühe maakooli klassi ees? Kust pihta hakata? Mille vahel tuleb valida, et saada heaks õpetajaks?

Vara küps

Welcome to Estonia

Aasta täis draamat

Šamaan

Veelinnurahvas

Peldik

Disko ja tuumasõda

Vetelkõndija

Neeme Järvi. Muusika üle kõige

Põrgu katlakütja

Varesesaare venelased

Jonathan Austraaliast

Suur soo

Vello läks 30 aasta eest elama Emajõe-Suursoo kõige kaugemale soosaarele. Jättis senise tööelu ja linnamelu, et elada kooskõlas emakese loodusega. Emajõe-Suursoos on veel sellist loodust, mis hakkab muust maailmast otsa saama. Üüratu deltasoostik laseb liikidel elada omaette, ilma inimese suurema sekkumiseta, kuigi ka inimene on selles soos varjupaika ja toidulisa otsinud juba aastatuhandeid. Vello elatab end mesindusest ja jahipidamisest, tema elu kulgeb loodus rütmis.

Lutsepa lugu

Savikodu

Looduslaps

Kõik eluks vajaliku saab Mari otse loodusest. Õietolm ja kastepiisad on alati Mari menüüsse kuulunud, ehkki tütarlapse sõnul võib ka suur sõõm kopsudesse tõmmatud lillelõhna tema jaoks olla toitvam kui mistahes söök. Juba kolm suvekuud pole Mari tahket toitu puudutanud. Tema menüüsse kuuluvad vaid mahlad. Suvel magab Mari lageda taeva all. Oma päevi sisustab ta ravimtaimi ja metsaande korjates, neid kuivatades ja ravivaid tinktuure valmistades. Kes oskaks arvata, et kunagi oli see tütarlaps Playboy kaanemodell.

Täkutallinn

Müümise kunst

Vali kord

Uus Maailm

Ühe revolutsiooni anatoomia: lugu inimestest, suhetest ja suurest muutumisest. Tallinnas Uue Maailma linnaosas tegutseb grupp noori, keda mõned peavad lärmakateks rahurikkujateks, teised süüdimatuks hipikambaks, kolmandad kangelasteks. Nad alustasid kui anarhistlikud linnageriljad, kes võtsid enda missiooniks võidelda puhtama ja autovabama elukeskkonna eest, valmistades sellega politseile ja valvsatele linnakodanikele peavalu. Aga ühel päeval tuli tunnustus, tähelepanu ja rahastus. Mis jääb järele hullusest, kui see on vaja ühel hetkel projekti pakendada? Kuidas hoida aastate jooksul elus loovat kaost? Mida teha inimsuhetega, mis ei allu projektiloogikale?

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Kuku: Mina jään ellu

Suled või glamuur

2020. aasta kevadel tabas Eestit kanabuum – apokalüptilised meeleolud ajasid sadu linnainimesi tagaaeda kodulinde soetama. Film portreteerib kolme perekonna juures resideeruvaid linnakanu, uurides, kuidas varasemast munakesksest maalinnust urbanistlik lemmikloom sai.

Inimesega nokk noka kõrval koos elades on kanad muutunud eneseteadlikumaks, individualistlikumaks ja igas mõttes rohkem inimese sarnaseks. Lindude ellu on siginenud veidrad aksessuaarid, kummalised glamuuriüritused ning ebatraditsiooniliselt head elutingimused. Mõned kanad on õppinud koguni kõnelema. Kas saame neid emantsipeerunud linde vaadates üldse kasutada enam terminit “kodukana”? Mida arvab sellest kõigest kana ise ning kas ta jaksab oma väikestel jalgadel sibades taolise tempoga sammu pidada?

Suleliste Udu, Triinu, Piuksu ja mitmete teiste kanade elu aitavad linnas kursil hoida koreograaf ja Kopli kanaaktivist Veronika, antropoloog Tanel ning noor ornitoloogiahuviline Mindi.

Radikaal

Viirusekandur

Vanad kalad

Tahtejõulised ja vitaalsed veteranujujad ei soovi vanadust veeta kiiktoolis "tiksudes" ning seebikaid vaadates. Nad rokivad mööda maailma ringi ja võidavad medaleid, näevad nooruslikud välja ning nende hoiakud on elujaatavad. Üksteisele ollakse toeks mitte ainult treeningutel, vaid ka igapäevaelus. Kuigi enda sõnutsi jäädakse kogu eluks sportlasteks, ei spordita vaid medalite pärast. Sport on eelkõige elukvaliteedi kasvatamise ja elu pikendamise vahend.

Kuulugu

Kullaketrajad

Nõukogude hipid

Rodeo

u.Q.

Ahto. Unistuste jaht

Onu Arvo

Kes ütles, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta? Lugu Eesti vanimast Youtuberist, influencerist ja staarkokast, Onu Arvost. Lugu toidust ja elunäljast.

DeStudio. Pohmelus

Trail Baltic. Väljasõit rohelisse

Vigala Sass - viimased lindid

19. augustil 2015. aastal läks meie hulgast ära ravitseja ja šamaan Vigala Sass, päris nimega Aleksander Heintalu. Olles ligi pool sajandit aidanud oma teadmistega ravimtaimedest ja meditsiinist tuhandeid inimesi, kirjutanud hulga raamatuid ning andnud sadu pikki intervjuusid, jäi tema päris olemus ometi pea kõigi eest varjatuks. Pärast 11 aasta pikkust võitlust vähiga ehk aasta enne surma otsustas ta kaamera ees ära rääkida kõik selle, mis tal seni ütlemata jäänud. Teise inimese elu saladuseni ei jõua kunagi, kuid iga katse on tegemist väärt.

Vaino Vahingu päevaraamat

Tõnu Kõrvits. Lageda laulud

Machina Faust

Eestlased Ameerika katusel

1997. aastal lehvis sini-must-valge kahel korral Ameerika kontinendi kõrgeimal tipul Aconcagual. Täpselt 100 aastat pärast mäe vallutamist kordasid sama teekonda kaks alpinistide rühma Eestis lumeleopardide Tõivo Sarmeti ja Jaan Künnapi juhtimisel. Eestlased Ameerika katusel on meeleolukas lugu Künnapi rühma läbielamistest.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Piisa torn

Majakavaht Avo Piisk on kümme aastat Vilsandi saare tuletornis leiba teeninud. 2004. aasta suvel Avo koondatakse, sest tuletorni hakkab hooldama arvutiprogramm. Kuigi Piisk on end viimased aastad lahkumismõttega harjutanud, ei taha ta majakat jätta. Ta on kindel, et ilma temata Vilsandi majakas hävib, esmalt turistide rohkuse, seejärel tormide ja vihmade tõttu.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Cho-Oyu

1998. aasta sügisel toimus Eesti esimene Himaalaja Ekspeditsioon maailma kõrguselt kuuenda mäe Cho-Oyu (8201 m) tippu. Esmakordselt alistus eestlastele 8000 meetri piir. Võit ei tulnud siiski esimesel katsel, loodus pani mägironijad proovile. Rünnak Cho-Oyule võeti ette Tiibeti poolelt, see andis võimaluse pisut tutvuda ka tiibetlaste elukommetega. Riho Västriku filmirännaku kangelasteks on eelkõige 10 Eesti alpinisti, kes osalesid ekspeditsioonis, kuid oma osa on ka tiibetlastel ja nende põhilistel kaaslastel jakkidel. Ja muidugi – mägede ilu.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Suur jõgi, 1: Retk Leena lättele

Leena jõgi, mis voolab risti läbi Venemaa, on tõeline elu allikas kõigile, kes elavad jõe kallastel. Keskjooksul on Leena kohati kuni 30 km laiune, enne suubumist Põhja-Jäämerre aga hargneb 150 km läbimõõduga deltaks. Kuid see hiiglane algab nagu iga teine jõgi nirena Baikali aheliku veerult. Esimesed kilomeetrid voolab jõgi läbi inimasustuseta taiga, mida peetakse pruunkaru kuningriigiks. Siia Siberi mändide vahele tegid ekspeditsiooni filmimehed Vassili Sarana ja Riho Västrik, kes varem on Venemaa avarusi ühiselt uurinud dokumentaalfilmides “Middendorffi jälgedes” ja “Muskusveise tagasitulek”.

Õrnad sõdalased

Sõjapealik

Üks võimalus eestluse juurte otsimiseks on minna sajanditetagusesse aega ja samastuda muistsete esivanematega. Peategelane Lennart Mänd, 37-aastane Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti osakonna dotsent on edukas kahel rindel: oma töös ja võitluses muinaseestlaste laagris. 1990. aastate lõpul sai Männist muinasaegse sõjasalga vanem. Oma kahestumist 21. ja 11. sajandi vahel põhjendab mees identiteediotsingutega. Käsitledes ajastukohaseid relvi, tööriistu, kandes vanu rõivaid ja ehteid, aduvad Võitlusklubi Reas liikmed tuhande aasta taguste esivanemate elu ja olemust.

Jäägermeister

Mati Hõbemägi oli sotsialistliku suurmajandi juht Järvamaal Imaveres. Pärast nõukogude korra kokkuvarisemist otsustas Mati teha kannapöörde. Tosina aastaga on mees koos mõttekaaslastega muutnud ümbruskonna metsad tuntuks üle Euroopa. Jahimehed viivad igal aastal metsa umbes 200 tonni vilja, rajavad hektarite viisi söödapõldusid ja jälgivad kiivalt, et kõik, mis metsas toimub, oleks ranges vastavuses seaduse ja eetikakoodeksiga. Ometi satub ka sellise tiheda sõela vahelt metsa aeg-ajalt neid, kes hoolimatu suhtumisega loodusele korvamatut kahju teevad.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Kaali saladus

Mõne tuhande aasta eest kukkus Saaremaale suur raudmeteoriit, mis oli atmosfääris tükkideks lagunenud ja maapinnaga kokkupõrkel tekitasid tükid Kaali kraatrivälja. Erinevad meetodid annavad kraatrite vanuseks 7000 – 2400 aastat. Teadlased püüavad Kaali meteoriidikraatri saladust lahendada nii geoloogilisest, etnomütoloogilisest kui ka populistlik-hoiatavast küljest.

Karula rahvuspark

Päris Eesti lõunapiiril, eemal suurtest linnadest, asub Karula rahvuspark. Valga- ja Võrumaa piiril Antsla, Karula, Mõniste ja Varstu valla maadel 1979. aastal asutatud maastikukaitseala sai rahvuspargiks 1993. Ümmarguselt 12 000 hektaril kaitstakse seal nii ürgloodust kui ka pärandmaastikke. Üks reljeefikompleks, üks metsamassiiv, üks kihelkond – üks väike maailm. Ehkki elamiseks karune ja karm kant, on inimene siia paigale jäänud ja maastikku kujundanud ammustest aegadest. Ülevaade rahvuspargi loodusest, lindudest, loomadest ja inimestest.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Mees torukübaraga

Portreefilm Valeri Kirsist – missi-issist, jonnakast mehest, kes 1988. aastal taastas Eesti Wabariigi ajal katkenud missivõistluste traditsiooni ja 1992. aastast alates pidas ligi 10 aastat vastu konkureeriva missivõistluse survele. Kaamera jälgib entusiastlikku ja hüperaktiivset Kirssi tema kuulsuse tipus, ajal mil eestlased teadsid une pealt öelda valitseva Miss Estonia nime. Tosin aastat riiulis seisnud materjal on ajaga omandanud mitu lisatärni, olles nüüd nii värvikas persoonilugu kui ka lõbus tagasivaade sajandivahetuse Eesti seltskonnaellu. Film jälgib Kirsi tegemisi aastal 2000, kui Miss Estonia Evelyn Mikomägi jõudis Miss Universumil kümne parema hulka.

Pildi kvaliteet vastavalt ajastu vaimule, loodud SD-s.

Tallinna Sümfoonia

Iga suurlinn on nagu sümfooniaorkester, mis esineb partituurita. Ometi võib sellest pealtnäha isevoolavast kaosest leida lummava teose, tuleb ainult osata näha ja kuulda. “Tallinna sümfoonia” on eksperimentaalne dokumentaalfilm Eesti Vabariigi pealinnast anno 2010. Vaatajale luuakse ettekujutus selle kompleksse organismi toimimisest, mis balansseerib reaalsuse ja sürrealismi piiril. Kuigi vaadeldav kui kunstiteos, fikseerib film ühe linna lugu käesoleval ajahetkel, olles seega ka kroonika.

Suur jõgi, 2: Delta

Filmi-matkameeste Riho Västriku ja Vassili Sarana retk Leena jõe deltasse. Leena lõikab Euraasia mandri põhja-lõuna suunal 4000 km ulatuses pooleks ja suubub Sahha poolsaarel Põhja-Jäämerre 150-harulise võrgustikuna, mis oma pindalalt on pisut väiksem Eestist. Tuhanded saared deltas pakuvad turvalisi pesitsusvõimalusi miljonitele lindudele, kes ei pea paljuks rännakut siia maailma äärele. Igikelts, tundra, jõgi ja meri moodustavad ainulaadse kombinatsiooni, mis sobib elupaigaks mitmele haruldusele. Vassili ja Riho satuvad Leena deltasse esmakordselt, nende jaoks on kõik uus. Vaataja saab osa nii delta loodusest kui ka jõeretke raskustest. Järg filmile “Retk Leena lättele”.

Eesti loodus: Alam-Pedja

Alam-Pedja on üks Eesti suurimaid looduskaitsealasid, kus voolavate jõgede kallastel on avarad luhad, haruldased lammimetsad ning jõgede vahel asuvad sood. Siinne loodus käib ürgses rütmis nagu ta on seda teinud viimastel aastatuhandetel ning inimmõju on selles ürglooduses just nii palju kui vaja, et säilitada suuri inimese kaasabil tekkinud kooslusi, lamminiite. Ometi asub läheduses Eesti suuruselt teine linn, kust üha rohkem ja rohkem inimesi liigub paatidega mööda jõgesid Alam-Pedjale ning ala piiravad ka suured maanteed, kus autode vool ei peatu iial. Alam-Pedja näol on tegu millegi ürgse ja puutumatuga, mis meenutab meile, kust me oleme tulnud ja milline on keskkond, kuhu me kuulume.

Emajõe veemaailm

Suur-Emajõgi moodustab võimsa veemaailma, mis varjab endas ürgset elu. Väike Aleksander Remek avastab koos filmimehest isaga selle lummava maailma saladusi. Vaataja saab isa ja poja vahendusel osa kotkaste ja kobraste, saarmaste ja siidisabade, rohunepi ja ronkade varjatud elust.

Majavalvur

Portreefilm kahest tegelasest – Tallinna Linnahallist ja selle valvurist Peetrist.

Kunagi Tallinna uhkuseks olnud Linnahall on trööstitus seisus, kuid tal on omad truud poolehoidjad. Peeter tuleb iga kolme päeva tagant 24-tunnisesse vahetusse valvama mahajäetud Linnahalli. 1980. aasta suveolümpiamängudeks ehitatud suurejooneline kultuuri- ja spordipalee mõjub kui tondiloss. Peeter armastab nukrat maja, mille suurejoonelisus meenutab veel praegugi hoone hiilgeaegu. Majavalvur teab, kui maja jääb hingeta, siis see hävib nagu hingeta inimenegi. Praegu on eraklik Peeter üksindusse jäetud maja hing.

Lumeleopard

Lumeleopard on Nõukogude Liidus kasutusel olnud aunimetus alpinistile, kes on roninud kõigile NLi 7000 m kõrgustele mägedele. Selle aunimetuse on pälvinud Eesti tippalpinist ja fotograaf Jaan Künnap. Mitmekülgse järgusportlasena keskendus Künnap 1970ndatel alpinismile. Fotograafina on Künnap rahvusvahelist tunnustust võitnud eelkõige fotodega mägedest. Mägede kõrval on fotograaf Künnapi nõrkus naise keha. Film keskendub kolmele Künnapi elu sambale: foto, mäed ja naised. Aga just alpinism avab veel ühe tahu Künnapis - Lumeleopard on noortejuht. Künnap jõuab filmi tegemise ajal (1998-1999) arusaamisele, et tuleb asutada alpinismikool.

Bonus Track

Sven Grünberg on helilooja, muusik, budistlik mõtleja, Dalai-laama maaletooja, isa – kui nimetada mõnd rolli tema elus. Muidugi on ta ka poeg, abikaasa, vend, õppejõud, inimene. Ta on isiksus, oma väljakujunenud maailmavaatega. Vaatamata kokkupuudetele budismiga on ta karmi ütlemisega mees, kes samas on oma seisukoha või hinnangu eest valmis ka vastutama.

Mõne aasta eest elas Grünberg üle raske südameoperatsiooni ja hakkas elule teise pilguga vaatama. „Bonus track” portreteerib Sven Grünbergi operatsioonijärgsel ajal, mil ta jätkuvalt loob uut muusikat, hoolitseb, et varasem looming saaks veatult talletatud, kasvatab oma eelkooliealist tütart ja korraldab juba kolmandat korda Tema Pühaduse XIV Dalai-laama vastuvõttu.

Maastiku mustrid

Loodusfilmi kaamera liigub Eestis läbi nelja aastaaja ja nelja võtmemaastiku: soo, metsa, ranniku ja puisniidu. Kõik, mis kaamera objektiivi ette jääb, muutub osaks maastiku mustrist – ka inimesed. Eesti aladel on inimesed elanud üle 10 tuhande aasta. Mandrijää taganemine tekitas elupaiga, mida tuhandete aastate jooksul on oma vajadustele kohandatud. Rajatud on põlde, karja- ja heinamaid. Raadatud ja istutatud metsa. Välditud tarbetut omakasu. Nii on Eestile iseloomulik maastike mosaiiksus, kus omavahel vahelduvad kultuur-, poollooduslikud ja looduslikud kooslused.

Elu lainetel

Rannakalurite räimepüügihooaeg kestab kõigest ühe kuu. Lubatud püügikogused on eraldatud kaluritele ühiskasutuseks, seega tähendab iga mahamagatud tund kokkuvõttes väiksemat sissetulekut. Ise võrdlevad kalurid seda olümpiajooksuga: kui stardipauk on kõlanud, ei ole halastust enne, kui finišijoon on ületatud. Lühikesel püügihooajal rügavad kalurid päeval ja ööl. Kui siis lõpuks saabub telefonikõne, mis ütleb, et kvoot on täis ja rohkem püüda ei tohi, ei teagi, kas nutta või naerda.

Ajasillad

Rauaniit

„Rauaniit” on vaatlev dokumentaalfilm endise tekstiilivabriku ümberehitamisest Kunstiakadeemiaks. Hoone muundumise protsess sünnib ehitusmeeste isetu ja raske kehalise töö tulemusena. Värskelt valminud kaasaegses majas toimub glamuurne avapidu, ruumid täituvad uutmoodi rahvaga, ehitusmehi nende hulgas enam näha ei ole ‒ kas nad tunneksid end sinna enam sobivat?

Patarei

Eksperimentaalne dokumentaalfilm viib vaataja ajarännakule Patarei merekindlusse Tallinnas, mis 20. sajandil oli kasutusel vanglana. Filmi kontseptsioon põhineb fantaasiamängul – kui need seinad räägiksid. Film suhtleb vaatajaga eelkõige meelte, vähem faktilise informatsiooni abil. Jutustajaks on fiktsionaalne kinnipeetu, kes justkui oleks unustatud terveks sajandiks Patareisse. Jutustaja tekst põhineb erinevate reaalsete inimeste kaasustel.

Rahva teadvuses Patareina kinnistunud hoonetekompleks Tallinna Kalaranna kaldal oli ligi 100 aastat kodubaasiks sõjaväele ja järgmised peaaegu 100 aastat vangla kurjategijate ja poliitiliste vastaste kinnipidamiseks. Murrangulistel aegadel 20. sajandi keskel oli Patarei vahepeatus Siberi ja Saksa vangi/koonduslaagritesse saadetutele ja surmamõistetutele. Film käsitleb Patarei vanglaajastut.

Surematu

Venemaa Kaug-Põhja tööstuslinnas filmitud “Surematu” püüab mõista, mis ahvatleb inimesi vabatahtlikult maha salgama oma isiksust ja muutuma riiklikuks ressursiks.

Kas inimene saab üldse olla vaba totalitaarses ühiskonnas, kus keerukad ja hämarad struktuurid kontrollivad nende mõttemaailma juba varasest lapsepõlvest? Film vaatleb vene kodanike vormimist värske pilguga. Režissööri vaevu hoomatav, kuid väga nõudlik pilk paljastab “süsteemi” toimimist kõige süütumana tunduvates situatsioonides, igapäevaelu erinevatel hetkedel.

Vanamees ja põder

Harri Põldsam (77) on vana jahimees ja loodusesõber, kes on üle 30 aasta uurinud põtru ja nende hingeelu. Käia koos põtradega luhal ringi ja nendega “põdrakeeles” vestelda on Harri jaoks omamoodi rituaal. Kõrvaltvaatajale võib tunduda üsna jabur, kui mees “teeb loomale kõrvu” ja matkib ohkivat häält, kuid Harrile on see tema elu muinasjutt, unistus ümber kehastuda põdraks. Indiaanlased usuvad, et põdrad on head luhavaimud. Kõik loomad, keda on filmitud, on olnud täiesti vabad tulema ja minema, millal tahavad ja kuhu tahavad. Metsaveeres luusiv hundikari kaamera ees on suur haruldus, nii nagu ka põtrade paaritumine, mille vahetuks tunnistajaks sattus Harri esimest korda elus.

Habras maailm

Eesti looduse üks erilisemaid tunnusjooni on soomaastik. Sooalad on justkui filtrid, mis imavad endasse heitgaase ja puhastavad inimestele hingamiseks tarvilikku õhku. Sood on ka head põhjavee hoidjad. Ometi ei ole nende loodusmaastike tulevik sugugi pilvitu.

Film toob vaatajani kaks eri maailma, mis nii sisult kui vormilt on vastandid. Evolutsiooni käigus kujunenud korrapäratud loodusmaastikud koos seal toimetavate elusolenditega vastanduvad inimeste loodud korrapäraga, perfektselt sirgete kaevandamisväljadega.

Lendoravasõda

Looduskaitsjate plaan laiendada väljasuremisohus lendorava kaitsepiirkonda on kaitsealuste maade omanikud endast välja ajanud. Omanikelt võetakse võimalus metsa abil raha teenida, sealjuures väärilist kompensatsiooni pakkumata. Mõnekümnel Virumaa perekonnal tuleb „kogu Eestimaa“ looduskaitse kohustus enda peale võtta. Mõistagi ei ole nad nii suure au kandmisest huvitatud ja astuvad oma õiguste eest lahingusse. Käivituvad kired, mida on raske kontrollida. Film vaatleb protsessi ühe aasta jooksul „kaeviku“ mõlemalt poolelt.

Tühi aeg

Talwe

Pingeväljade aednik

Gorikaturist

Tuulte tahutud maa

"Tuulte tahutud maa" on eepiline loodusfilm Eestimaa metsikust loodusest, kus vaataja ees rulluvad lahti meie kodumaa eriilmelised maastikud koos metsloomade ja tuhandete läbirändavate linnuparvedega. Filmi peategelane on meie metsade suurim imetaja ja põliselanik põder. Läbi looduse avanevad meie mineviku püüdlused ja vajadused ning meie iseloom, mida maastikud on tuhandete aastate jooksul hoidnud ja kinnitanud.

14 käänet

Viimane reliikvia

Matz

Film jälgib 21-aastase puudega ujuja Matz Topkini teekonda läbi uskumatute pingutuste Tokio paraolümpiale. Kas ta osutub valituks või tema jaoks on olulisem leida õige tee tulevikku?

Ivanna elu

Tuult püüdes

Sõda ja puuhobune

Kolm kevadet

Killuke kodumaad

Eesti põhjapoolseimal Vaindloo saarel Soome lahes elab kaks majakavahtide abielupaari lastega, kokku kuus hinge. Filmitegijad jälgivad saareelanike igapäevaelu, nende töid ja tegemisi.

Eduard Vilde

Kivid ja leib

Kivine hällilaul

Kunstiline dokumentaalfilm raudbetoonplaatide tootmisest Tallinna tehases.

Janu vee ääres

Juured

Eesti nafta

Ema ja tütar otsivad koos vastust küsimusele, mis võiks olla Eesti nafta. Üks neist kasvatab nõgeseid, teine on tuntud youtuber.

Kilpkonn ja jänes

Miks ma siis ei lähe?

Kati, Triin ja Siiri kolisid Londonisse, et paar aastat keelt õppida ja kogemusi omandada. On möödunud juba üle kümne aasta, loodud pere ja sündinud lapsed ning tundub, et tulevik on nüüd seotud välismaaga. Igatsus kodumaa järele on jäänud, kuid tagasipöördumine hirmutab. Miks on kojutulek järsku nii keeruline?

Ajaloolised mälestused Eestimaa minevikust

Aegumatu

Kümme isamaa kõnet

Aeg armastada

Kuju

Õrn on öö

Marju Lepajõe. Päevade sõnad

Sõda

Heino Eller. Quinta Essentia

Puhkus Siberis

Siberis, oma vanemate kodukülas Ülem-Suetukis perega puhkust veetes tunneb noor eestlanna Anne endas ära midagi, mida ta ei oodanud – oma juured. Mida teha, kui süda on siin, elu aga Eestis?

Sõelaga vett. Merle Karusoo

… ja naised

Probleemfilm nõukogude naise olukorrast ja lootustest paremale tulevikule. Meeskineastide Heini Drui ja Edvard Oja poolt naiste suhtes mõistvust näidata püüdev eksperimentaalhõnguline dokfilm sellest, kuidas töötaval ja tublil nõukogude naisel võivad saavutamata jääda nii-öelda boonuspunktid suguelus.

Sündis inimene

Jäljed lumel

Homme saabub paradiis

Maailm vaevleb prügiuputuse käes. Et päästa keskkonda ja oma laste tulevikku, on noored emad otsustanud peredele toitu hankida kaubanduskeskuste prügikastidest.

Suurem kui sport

Paarile andekale tüdrukule toetudes asub kunagine Epp Mäe treener ja olümpiasportlane Arvi Aavik looma Eesti esimest maadlusnaiskonda, kus sportlased ja ka treenerid töötavad tema kujundatud treeningkava järgi. „Hulluks treeneriks“ kutsutud kompromissitu ja kirglik Aavik ei piirdu aga ainult spordiga, ta tahab luua midagi, mis on suurem kui sport. Ta tahab kaotada piiri treeneri ja sportlase vahel, et kokku võiksid saada inimene ja inimene.

Pärand. Anu Raud

Randvere Leonardo

Endel Saarepuu on kunstnikuks sündinud. Ükski teine roll, mis elul on Endlile varuks olnud, pole lõplikult pidama jäänud. Maja, kuhu kunagi pidi elama tulema tema perekond, on nüüd koduks sadadele puuskulptuuridele, vitraažidele ja joonistustele. Mida vanemaks kunstnik saab, seda vabamaks ta muutub, seda lihtsamaks muutub ta elu ja kõnekamaks tema looming.

Paberile visandatud kavand või tellija soov on vaid impulss, lõpliku tulemuse dikteerib materjal ja tööprotsess. Loodusnähtused räsivad puuskulptuure ja inimeste mõtted muudavad loodud vormide tähendust. Kõik, mis tekib, on mõne aja pärast juba midagi muud.

Kukerpillide rapsoodia

Õiglased

Filmi peategelasteks on „ekstrad“ ehk väiksemate episoodiliste rollide tegijad filmi- ja ka seriaali- või reklaamimaailmas. Tüübid, kes on alati kohal, kui toimub järjekordne näitlejate valimine mõne taustarolli või massistseeni jaoks. Töökohustused ja eraelu ei tohi saada taklistuseks osalemaks võttel! See on püha kohustus saada valituks ja olla kohal. Nad moodustavad omaette „vennaskonna“, olles juba mõnda aega tuttavad nii omavahel kui filmitegijatega, vaat et kuuludeski juba sellesse salapärasesse „filmitsunfti“. Filmi peategelased Toomas, Andres, Jürjo, Taavo ja Maarja on kõik kohalikud tunnustatud harrastusnäitlejad. Kõik tahavad hirmsasti näidelda. Mis vägi ajab inimest näitlema?

Jälgime meie peategelasi professionaalsetel võtteplatsidel. Saame aimu veidi filmi-reklaami-saate tegemiste telgitagustest. Tutvustame peategelasi lühidalt läbi nende igapäevatöö. Peagelased ostustavad teha oma filmi. Jälgime protsessi ideest esilinastuseni. Millised raskused ja/või kergused neid seda filmi tehes saadavad, kuidas nad avanevad inimestena, mida see neile pakub?

Kasuemad

Metsloomad on hädas. Aladel, kus on alati olnud mets, laiuvad nüüd uued elamurajoonid, lõputud magistraalid ja lagedad polügoonid. Inimtegevuse tagajärjel satuvad loomad üha sagedamini õnnetustesse. Vigastatud ja orvuks jäänud metsaelanikel on veel lootust, sest vabatahtlikud Metsloomaühingust võtavad nad oma hoole alla, ravivad terveks ning lasevad tagasi loodusesse.

Hobujõud

Hobujõud on ajale jalgu jäänud mõõtühik. Niisamuti on ajale jalgu jäämas fossiilkütustel liikuvad masinad ja isegi inimsuhted, vähemalt selliselt nagu vanem generatsioon neid tajub. 1920ndatel alustasid bensiinimootoritega masinad hobuste üle massilist võidukäiku. Kõigest sada aastat hiljem on virtuaalreaalsus oma võidukaare alguses, nagu ka sellega kaasnev füüsiline üksindus.

Risto Kappet on e-sportlane, kelle tööpäevad mööduvad toanurgas simulaatoril autorooli keerates. Ta on selle alaga tegelenud juba üle 12 aasta. Kui varem oli arvuti taga autorooli keeramine talle hobiks, siis juba viimased kaks aastat teenib ta Eesti keskmist palka profisportlasena, võisteldes virtuaalsetel ringradadel maailma parimatega.

Lil Eesti

Sound­Cloudi ja raadio DJ Siim Nestori mahitusel on toimumas Eesti muusikas midagi sellist, mida ammu pole nähtud, ammugi mitte kuuldud. Uus laine. Uued karakterid. Uus Eesti. Lil Eesti!

The Best of Salieri ehk Mina, Eesti režissöör

Elagu skandaalid ja kollased sandaalid

Kirjanikuga voodis

Emumäe Eedi ja Lobi küla Kristjan

Punane varietee

Sea aasta

Luikedeta järv ehk piknik raudteejaamas

Tsirkuselaps

Ideaalide tund

Riigivargad

Baskin

Mephistopheles

Peep Puksi lugu

Portreefim vanast filmitegijast, kes vaatab tagasi kadunud ajale, filmidele, mis teda saatnud, ja kaaslastele, kelleta poleks seda kõike olnud. See on üks tahk Eesti esimese sõjajärgse põlvkonna loost ja omapärase eesti dokumentaalfilmi sünnilugu. Film elust, mälust ja kultuuri katkematusest. Peep Puks on teinud režissöörina 61 tõsielufilmi ja autorina ligi 40 telesaadet. "Vaadates tema filme 1969. aastast peale, mõistan korraga, miks Eesti saavutas taas iseseisvuse ja nii loomulikult," kirjutas filmikriitik Jaan Ruus temast. "Sest uurides rahva elamise jõu allikat, on Puksil õnnestunud seda eestluse elujõudu oma filmides peegeldada. Otsides enda jaoks elamise jõudu, on ta leidnud üles rahva elujõu allikad."

Enam kui elu

Annika Laats. Risti aarded

Risti kirikuõpetaja Annika Laats ei karda võitlusi, olgu nende vallandajaks kultuuriväärtused, koguduse hoole alla võetud pagulased või dogmaatilised arusaamad usust ja inimesest.

Jagatud valgus

Keelemässaja. Mati Hint

Aeg on siin

Moest väljas

Tartu Vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aasta juubelipidu

Estonia rahvateater ja kontserdimaja Tallinnas

Valgelillepäev Tartus

Suur lumetuisk Baltimaal jõulukuul

Vaatepilte Võrumaalt

Retk läbi Setumaa

Tartu linn ja ümbrus

Valimised

Leib

Töö

Leelo

Meeskoorid laulavad Mart Saare laulu Leelo, juhatab Gustav Ernesaks. Laulupeotule süütamine Tartus ja selle teekond läbi suvise Eestimaa Tallinnasse. Laulupeorongkäik ja tule süütamine Tallinnas. Esinevad ühendkoorid ja naiskoorid. Ekraanil Gustav Ernesaks, Arvo Ratassepp, Heino Kaljuste. Vaateid Lydia Koidula, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi, Carl Robert Jakobsoni, Miina Härma jt mälestussammastele. Laulupeo üldjuhtide austamine.

Tegemist on tsenseeritud negatiivilt 2019. aastal digiteeritud versiooniga.

Enderby valge maa

Antarktika-filmi tegemisel käisid režissöör Andres Sööt ja operaator Mati Kask Antarktise kõrgplatool, kõige külmemas punktis maakeral. Nad viibisid seal lõunapoolkera suvel detsembrist veebruarini 1968–1969. Neutraalsed, pealtnäha olustikulised kaadrid polaaruurijate elust ja hingematvad loodusvaated annavad edasi valge lumepõrgu mõõtmatut ükskõiksust. Inimese kasvavat ängi külmal ja elutul jäämandril aitab leevendada teine elusolend, olgu inimene või loom. Inimene tavapäratutes tingimustes, üksildus, inimliku läheduse vajadus ja mõistmine, taustaks igipõline loodus. Filmi muusikaline kujundus helilooja Arvo Pärdilt.

Juhan Liivi lugu

Voldemar Vaga

Lapsepõlv

Valge palavik

Linnutee tuuled

Kultuurantropoloogiline dokumentaalfilm soome-ugri rahvaste etnograafiast ja etnogeneesist on järg Lennart Meri filmile „Veelinnurahvas“ (1970). Meri interpreteerib soome-ugri hõimurahvaste sugulus-, keele- ning kultuurisuhteid. Soomlased, vepslased, vadjalased, setud, ersamordvalased, mansid, ungarlased, saamid, nganassaanid ja eestlased on üles võetud 1977. aastal Põhja-Soomes, Lapimaal, Vepsamaal, Vadjamaal, Mordvas, Handi-Mansimaal, Ungaris, Taimõri poolsaarel, Setumaal, Saare-ja Muhumaal ning 1970. aastal Neenetsi ringkonnas. Koostöös Soome Mainos TV ja Ungari Televisiooniga toodetud film oli esimene Tallinnfilmi rahvusvaheline koostööprojekt.

Kuku sa, kägu…

Teadus ja praktika

ENSV põllumajandusministeeriumi tellimusel valminud film sordiaretusest ja seemnekasvatusest. Tutvustatakse Jõgeva Sordiaretusjaama ja Saku Maaviljeluse Instituudi teadlaste tegemisi katsepõldudel ja laboratooriumis. Tähelepanu all on vilja- ja kartuliaretus.

Tuld kuningale

Vabastuse tund

Orel

Inimeste maja

Aastatega läbi Toompea lossi

Hea saak?…

Nende vastus

Hetked

Adra järel

Ma kardan kõrgust...

Ketrajad

Missioon

Konsultant

Episood

Paljakäsi

Tänav 79

Pildikesi linnamelust ja inimestest seal sees. Varjatud kaamera jälgib suvist linnaelu ja -melu ning inimesi linnakeskkonnas.

Sinu nimi…

Maaparandus kuppelaladel

Teine leib

Elamise lugu

Raske sügis

Kutsumus

Kinomehaanik Jaan Vihm on Puka kandis lugupeetud mees. Ta on ENSV teeneline kultuuritegelane, Tööpunalipu ordeni kavaler ja rahvasaadik. Jaan on sealkandi rahvale kino näidanud 28 aastat ja on valmis seda tegema veel teist samapalju.

Allika poole mineja

Tallinn 80

Pulmapildid

Filmitegijad jälgivad kaht pulmamelu, milles segunevad rahvalikud tantsud ja 1970ndate popp diskomuusika, nõukogulik abieluregistreerimine, kohustuslik viinavõtt ja pulmaisa ponnistused vanu pulmatavasid elus hoida. Uue põlvkonna pulmajuhi formaalne lõbustamisviis, aga ka südamega tööd tegeva pulmaisa peokorraldus sulavad kokku absurdihõnguliseks ajastuportreeks, millelt on raske ära tunda kunagisi eestlasi pulmapiltidelt, mis üles võetud pool sajandit tagasi.

Lihtsalt kindral

Eluvanne

Poeetiline portreefilm eesti kirjanikust Anton Hansen Tammsaarest. Režissöör Peep Puks jutustab kirjaniku lugu. Kaadri taga kõlavaid eluloolisi saatetekste ja tsitaate kirjaniku loomingust ilmestab rikas ja kujundlik pildikeel. Kasutatud on ka arhiivikaadreid ja -fotosid.

Passioon

Arnold Matteus

Paljassaarelt Piritale

Tõravere

Ärge tapke vihmaussi

Fotorondo

Roheline pomm

Piima tööstuslik tootmine Eesti NSV-s

Kellamäng

Sekretärid

X koolimaailmas

Ma tahaksin kodus olla

Magnet? Maagia?

Hoovad

Teel

Anna Aaveri argipäev

Jaan Oad

Jälle kevad

Künnimehe väsimus

Ruja

Tõnu Kaljuste täna, 1982

Kassilaane

Tee

Põhjavaim

Üks aasta kolmesaja viiekümnest

Tartu Ülikool XIX sajandil

Karjapoiss on kuningas

… ja supp on valmis õigel ajal

Aeg

Minu raamat

Kodulinna head vaimud

ETV noortesaadete algatusel tekkis Eestimaa ellu 1975. aasta oktoobris nähtus Kodulinn. Kümneid, sadu ja tuhandeid koolipoisse ja tüdrukuid tuli pühapäeviti Tallinna vanalinna, et siin mõned tunnid jõukohast tööd teha, vanalinna imesid uurida, oma lehte toimetada, kohtumisi, ekskursioone jpm korraldada, üksteist ja iseennast paremini tundma õppida. Leida Laius uurib, kuidas läheb Kodulinna noortel ja liikumise eestvedajal Tiina Mägil nüüd, 80ndate alguses. Kodulinna tegevusest räägivad Tiina Mägi, Raivo. E Tamm, Hannes Astok, Epp Alatalu, Ulvi Pihel, Madis Jürgen, Mart Kalm jt.

Elutöö

Mängutoos Manilaiul

Mälu

Mehed

Lõikus

Mäletate?

Rahvamaja

Lasnamäe

Põllul pole lage

Jõuproov

Helin

Eesti NSV Ministrite Nõukogu tellitud dokumentaalfilm Eesti NSV 45. ja Suure Isamaasõja võidu 40. aastapäevale pühendatud XX üldlaulu- ja tantsupeost. Emotsionaalsed hetked laulupeo ettevalmistustest üle kogu maa, värvikast rongkäigust ja peost endast, koori-ja tantsujuhtide austamistseremooniast jpm. Ekraanil mõtiskleb maestro Gustav Ernesaks meie laulupeo fenomenist.

Emissarid

Pentathlon moderne

Mere kutse

Naine täna

Fueteed Suures Teatris

Väljak

Agrotööstuskoondis

Maestro

Kammerlikus portreevisandis saadab kaamera heliloojat ja dirigenti Gustav Ernesaksa XX üldlaulupeo lõppkontserdi eel ja finaalis. Ernesaks ja tema abikaasa teevad ettevalmistusi kontserdile minekuks. Taustal kõlavad Ernesaksa koorilaulud.

Viru kolhoosi kogemustest

Maraton

Gonorröa iseravimise ohtlikkus

Kihnu mees

Partii

Ühepuulootsik

Ilmamuutus

A. H. Tammsaare III

Leivavilja heaks

NSV liidu rahvaõpetaja Kalju Teras

Patent 28073

Exegi monumentum

Elu ilma...

Võitluse ja töö lipu all

Meenutus

Halloo, Minsk... Halloo, Zagreb!

Miks kukuvad tähed

Kogu öö käib sõda…

Juhan Smuul

Ees on järgmine etendus

Johannes Lauristin 1899-1941

Talu

A. H. Tammsaare II

Minu kodu on minu kindlus

Aidake meil elada

Ajaloo eksam

Möödunud päevade kaja

Läbi aastate ja kauguste

Piirivalvurid

Eestimaa paas

Johannes Hindist

Episoode Tartu kunstnike ja kunsti elust

Ükskord algab aega

Miss Saaremaa

Koduküla

Järgmine loosimine

Reporter

Mitut värvi haldjad

Linnaloom

Sireen

Internatsionalismi lühikursus

30 aastat hiljem

Eesti siseveed

Cogito, ergo sum

Kodupinnale tulek. Kalju Lepik 70

Kangelastegu on vene keeles Podvig

Tormi poeg

Ja eestlased said rõõmsaks

Läbinähtud nähtamatud

Georg Otsa muusikapäevad 1990

Lõhestatud taevas

Piima tööstusliku tootmise tehnoloogia

Kaalukas panus

Riigivanem II

Eldoraado

Riigivanem I

A. H. Tammsaare I

Saa vabaks, Eesti meri

Villu

Eesti kaitse

Willa Terezy Skupién

Laulutaadi lahkumine

Aleksei Müürisepp. In memoriam

Miks?

Äraneetud linn

Partei liige

Suur kontsert

Sõpruslinnad Tallinn -Kotka

Täiskäik edasi

Esimesed viisnurgad

Elasime Eestile

Jääriik

Antarktika joonistub filmis välja kui esteetiline fenomen — igavese vaikuse ja tardumuse maa ja selle mandriosa lühike suvi, mil suletud manner paljastab oma kaunimad aarded. Pikad kaadrid muinasjutulistest jäädüünidest, imepeened valguspeegeldused ning lustlikult kihav looduskeskkond loovad nauditava loodusfilmi, mis vaba liigsest populaarteaduslikust ballastist. Film on üles võetud XIII Nõukogude Antarktika ekspeditsiooni ajal 1968. aasta novembrist kuni 1969. aasta mais.

Et tuleks välja…

Ülekanne 56:13

Möödunud sajandi Eestist

Vabariigi sünd

Üksinda kiigel

Eduard Viiralt

Eelkäija

Konrad Mägi

Vendluspäevad

Üksinda ja koos

Läänemeri rahumereks!

Neljakümnes sõda

Tallinna saladused

1920. aastaist pärit linnasümfoonia žanr (nt Dziga Vertovi “Filmikaameraga inimene” ja Walther Ruttmanni “Berliin. Suurlinna sümfoonia”) kerkis Eesti dokumentalistikas põgusalt esile 1960. aastate teisel poolel ning vastandus klassikalistele, otseselt ja üheselt turismiturustust teenivatele vanalinna kujutavatele vaatefilmidele. Kõrvuti „Pika tänava“ (1966) ja „Tallinna mosaiigiga“ (1967) läheneb „Tallinna saladused“ vanalinnale kogemuslikult sootuks erineval tasandil. Kõiki kolme iseloomustab väljapaistvalt isikupärane filmikeel. Vastupidiselt klassikalistele vaatefilmidele väljendavad need ühel või teisel moel ajaloo kummastav-häirivat sekkumist olevikku, osutades nii vanalinnaga seotud tähenduslikele dissonantsidele ning täites selle kujundistu hulga vastamata küsimuste ning krüptiliste mõistukõnedega. Märkimisväärne on ka see, et need filmid valmisid Tallinnfilmi algatusel ning osaliselt stuudio vahendeist finantseerituna, erinevalt enamikust turistlikest vaatefilmidest, mille tellijaiks ja rahastajaiks olid valdavalt turismindusega seotud institutsioonid.

„Tallinna saladused“ läheneb harjumuspärastele objektidele ebatavaliste võttenurkade ja innovaatilise kaameratööga. Mustvalge ja diktoritekstita film asetab vanalinna kummalisse kõverpeeglisse, mis loob tuttavaist elementidest rahutukstegevalt veidraid kooslusi ja peegeldab mitmekihilist, ühtaegu määratlematut ja abstraheeritud aegruumi. Selles küll leidub viited teatud “keskaegusele”, kuid need ei konkretiseeru turismimaiguliseks väljapanekuks. Pikad panoraamid, mis sageli moodustuvad keerukalt sinusoidsetest ja ringlevatest trajektooridest, vahelduvad lühikeste, täpselt kadreeritud staatiliste võtetega; rohkelt on kasutatud hüplikku ja subjektiivset käsikaamerat, domineerivad suured ja keskplaanid. Montaaž püüab sageli lõikekohti varjata ning pikki panoraame veelgi ulatuslikumatena näidata või mängib kaasa heli ja pildi rütmidele. Noote pikalt hoidev muusika järgib pikkade panoraamide mustreid; üksikud tabavalt valitud heliefektid (sammud, ukseprõmm, lennukimürin) loovad ühes subjektiivse kaameraga etüüdilikke narratiivikatkeid.

Memento

Reportaaž kuritööst

Viiuli ja relvaga

Pikk tänav

„Pika tänava“ struktuur ning pildikeel on nn vanalinnafilmide kohta ebatavalised, koguni sedavõrd, et vaatefilmiks seda nimetada ei passikski. Et selle haare katab üksnes ühe – tõsi, küll üsna pika – tänava, siis puudub tõtt-öelda ka suur(ejoonelis)ust sugereeriv sümfooniline mõõde; pigem sobiks sellest kõnelda kui etüüdist või improvisatsioonist. Linnasümfooniatega ühendab seda siiski ajastruktuur (hommikust õhtuni) ning liikumise ja liikluse tuiksoonte esiletõstmine. Ent “ühe tänava ühe päeva” sisse on peidetud ka abstraktsemaid üldistusi tänapäeva ja mineviku aineil ning liiklusteemat läbib reeglite ning nende rikkumise konfliktist tõusev ühiskondliku kriitika kaastähendus.

Ajapikku unustatakse meie nimi

Kiri Ameerikasse

Uus tehnika Eesti NSV-s Tootsi Turbatööstuses

NSV Liidu 1954.aasta esivõistlused mootorispordis

Külakauplus

Vagu vao kõrvale

Uus aeg

Jäätramm

Ruhnu

Sõprusvisiit

Visa töö vili

Tere, tüdrukud!

Suure labida mehed

Kivi tee ääres

Inimesed eesliinilt

Argipäev

Kalevi-Liiva süüdistab!

Kohtumised tänaval

Uued sõbrad

Seda ei saa andestada!

Oma silmaga

Uus tehnika Tootsis

Väikesed kompleksbrigaadid

Igal oma leib

Lehekülgi võitlusest

Tallinna spordimängud

Teatrikevad Tallinnas

Reis mööda Rootsit

Hobuse aasta

Jaanipäev

Draakoni aasta

511 paremat fotot Marsist