Vaata filme üksikult või hoolikalt koostatud kogudes ja seikle filmikaardil.
Praegusel ajal räägitakse palju “kogukondadest” ja “kogukonnatundest”. Aga mida üldse tähendab kogukond? On see inimrühm, kelle liikmed tegutsevad ühise eesmärgi nimel? On need sarnase mõttemaailma, ühiste hobide ja elustiiliga isikud? Või on see hoopis midagi muud? Miks ja kuidas kogukonnad moodustuvad?
2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telelavastaja ning pedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Kromanov kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel Eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.
„… armud vahel päeval, armud ööl,” ütlevad laulusõnad. Ja tõepoolest, armastus ei küsi aega ega kohta. See võib saabuda ootamatult, sõltumata vanusest, meeleseisundist või eluoludest. Mõnikord kasvab tunne aeglaselt ja märkamatult, teinekord lööb see sisse nagu välk selgest taevast. Vahel põleb armastus kiire ja heleda leegiga, vahel hõõgub visalt ka siis, kui kõik näib juba kustunud. Armumine võib tuua kaasa eufooriat, kergust ja õnnetunnet, kuid samavõrd ka segadust, igatsust, pettumust või valu. Just neid erinevaid varjundeid ja armastuse kummalisi radu avab käesolev kogumik – valik filme, mis lähenevad tundele eri ajastutest ja vaatenurkadest ning toovad vaatajani hulga omanäolisi tegelasi oma igatsuste ja valikutega.
Mark Soosaar tähistab 2026. aasta jaanuaris 80. juubelit. Arkaader pühitseb tuntud mitmekülgse dokumentalisti, kunstimuuseumi ja filmifestivali eestvedaja ning õppejõu tähtpäeva temaatilise koguga, mis käsitleb tema loomingut 1980. ja 1990. aastatel, mil Soosaare autorikäekiri oli juba välja kujunenud ning tema roll Eesti dokumentalistikas keskseks muutunud.
Arkaadri videoesseede sarja jätkab filmitegija ja -kriitik Silver Õun analüüsiga eesti filmiklassikasse kuuluva filmi "Hullumeelsus" kohta.
Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. 2023. aasta 26. märtsil oleks ta tähistanud oma 100. sünnipäeva. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming.
2025. aastal tähistame ühe Eesti filmikunsti suurkuju – režissööri, näitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Kiisa loominguline pärand on Eesti kultuuris väga mitmekülgne: ta alustas oma loomingulist teed teatris näitleja ja lavastajana, kasvas seejärel tunnustatud filmirežissööriks ning kujunes kümnendite jooksul üheks Eesti audiovisuaalse kultuuri nähtavamaks ja mõjukamaks kujuks.
Naistepäeva puhul tõstame esile ja tunnustame Eesti naisdokumentaliste, kes kujundasid filmikunsti arengut 1960 - 80ndatel aastatel – ajajärgul, mida võib pidada omamoodi ärkamisajaks Eesti dokumentalistikas. See oli loominguline ja katsetustele avatud periood, mis eelnes perestroikale ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Just selleks ajaks olid paljud tulevased filmitegijad omandanud hariduse Moskvas, Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK), sealhulgas Valeria Anderson, Reet Kasesalu, Leida Laius, Julia Guteva-Sillart, Heli Speek ja Elo Tust. Kuigi enamik neist õppis mängufilmide režissööriks, pääses toonasel valdavalt maskuliinsel filmimaastikul täispikkade mängufilmide režissöörina tegutsema vaid Leida Laius. Teised leidsid oma väljundi kinokroonikate ja dokumentaalfilmide loomises, tuues ekraanile olulisi teemasid ja pakkudes ühiskonnale värskeid ning süvitsi minevaid vaatenurki, täiendades ja uuendades ka dokumentaalfilmi vormi.
Interaktiivne kaart, kuhu on märgitud nii ajaloolised kroonikakaadrid (filmitud vahemikus 1922-1992) kui ka uute filmide võttepaigad...
Ajajoon pakub ülevaadet Eesti filmide arengust ajas ning aitab orienteeruda Eesti filmipärandis, filtreerides filme žanri, liigi ning keele või subtiitrite keele järgi...
