Vaata filme üksikult või hoolikalt koostatud kogudes ja seikle filmikaardil.
Praegusel ajal räägitakse palju “kogukondadest” ja “kogukonnatundest”. Aga mida üldse tähendab kogukond? On see inimrühm, kelle liikmed tegutsevad ühise eesmärgi nimel? On need sarnase mõttemaailma, ühiste hobide ja elustiiliga isikud? Või on see hoopis midagi muud? Miks ja kuidas kogukonnad moodustuvad?
Käesoleval, 2026. aastal tähistame Eesti filmikunsti ühe rajaja, Konstantin Märska (1896–1951) ümmargust sünniaastapäeva. Operaatori, režissööri ja filmiettevõtjana aitas ta kujundada Eesti filmi esimesi aastakümneid ajal, mil siinset filmitootmist alles üles ehitati. Märska tegevus ulatus mängufilmidest dokumentalistika ja ringvaadeteni ning tema looming mängis olulist rolli Eesti varase filmi kujunemisel.
Käesolev kogu võtab fookusesse Filmiarhiivi ühe vastuolulisema allikakorpuse. Need on filmi-, foto- ja helimaterjalid, mis loodi ja koguti seoses 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel
korraldatud näidiskohtuprotsessidega Saksa okupatsiooni aegsete koonduslaagrite valvurite üle. Siin kohtuvad ühelt poolt Nõukogude võimu külma sõja propaganda ja võitlus Eesti pagulusaktivismiga ning teiselt poolt reaalse Saksa okupatsiooni aegne massivägivald nõukogude võimuga koostöös süüdistatud inimeste ja kohalike juutide, romade ja mujalt Euroopast toodud juudi sunnitööliste vastu.
Filmivalikust leiame mitu propagandistlikku dokumentaalfilmi, nagu “Seda ei saa andestada” (1959) ja “Kalevi-Liiva süüdistab!” (1961). Oleme lisanud ka ringvaatelõigud “Kalevi-Liiva süüdistab” (Nõukogude Eesti nr. 39, 1960), “Kalevi-Liival avati mälestuskivi” (Nõukogude Eesti nr. 46, 1960), “Kohus timukate üle” (Nõukogude Eesti nr 8, 1961), “Kohus timukate üle” (Nõukogude Eesti nr. 3, 1962). Filmimaterjal näitlikustab neid retoorilisi viise, millega Nõukogude võim pööras selle vägivalla enda kasuks. Samas näeme ka säilinud filmikaadreid hukkamispaikadest, kohtuprotsessidest ning napilt intervjuusid reaalsete ohvritega.
Olgugi et Nõukogude võim rõhutas ohvrite kannatusi, pidas ta vajalikuks nende tunnistusi jõuliselt tsenseerida. Seetõttu täiendame filmimaterjali kolme näitega Tartu sõjakurjategijate protsessi haruldastest lõikamata helisalvestistest. Siin kuuleme märksa vahetumaidhetki – emotsioonidest tulvil tunnistusi, mis laiema avalikkuseni ei jõudnud. Kommunistlik aktivist Pulheria Tsakuhhina jutustab Tartu koonduslaagris toimunud seksuaalsest vägivallast. Tsakuhhina vaidlus kohtualusega viib planeerimata vastasseisuni, kus naine ei suuda end kontrollida ja väljub ametliku sangar-kannataja rollist. Endine vangivalvur Karl Mart Elk jutustab kummalisel moel Tartu portselanipoe omaniku Adolf Mirwitza naise Emilie Mirwitza ning nende kolme lapse hukkamisteekonnast. Tegu pole üksnes vahetu kirjeldusega holokaustist, vaid avab meile ka laiema tausta vägivalla kogukondlikust iseloomust. Viimasest annab aimu ka vangivalvur Hans Laats. Mees jutustab kommunistide püüdmisest 1941. aasta suvel, mil nende vastu pöördus terve Tartu linn, “[m]eie oma kodulinna Tartu rahvas”. Prokurör kutsub Laatsi kohe korrale. Selline tunnistus võimudele ei sobinud: Nõukogude võimu vastu said olla vaid üksikud “fašistlikud bandiidid”!
Filmi, heli ja pildimaterjali sünteesib Kevin Loigu videoessee “Protsess ja arhiiv”. Essee analüüsib laiemalt Saksa okupatsiooni aegse massivägivalla ajaloolist reaalsust ja selle ideoloogilist raamistamist, küsides: kas propagandistlikul eesmärgil loodud arhiivid saavad olla väärtuslikud allikad tänapäeval? Essees esinevad ajaloolane Kristo Nurmis ning mälu-uurijad Eneken Laanes ja Hanna Maria Aunin.
Saksa okupatsiooni ajal hukkasid Saksa julgeolekuüksused ja kohalikud politseinikud ning Omakaitse liikmed Eestis ligi 6000–7800 Eesti kodanikku ja umbes 10 000 siia toodud inimest. See genotsiid ja kättemaksuvägivald on jäänud tänase Eesti mälukultuuris suuresti tahaplaanile. Seda väärtuslikumad on Filmiarhiivis säilinud audiovisuaalsed minevikujäljed, mis on huvitavad just allikakriitilisest vaatenurgast. Neid saab edukalt kasutada gümnaasiumiastme õppetöös, et rääkida kohalike allikate najal natsionaalsotsialistlikust vägivallast ja kohalike koostööst autoritaarsete režiimidega.
Kogu ja filmiessee on valminud Kultuuriministeeriumi grandi “Mineviku (audio)visuaalsed jäljed Eesti filmiarhiivis 1940–1965” (KUM-TA88) toel.
2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telelavastaja ning pedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Kromanov kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel Eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.
„… armud vahel päeval, armud ööl,” ütlevad laulusõnad. Ja tõepoolest, armastus ei küsi aega ega kohta. See võib saabuda ootamatult, sõltumata vanusest, meeleseisundist või eluoludest. Mõnikord kasvab tunne aeglaselt ja märkamatult, teinekord lööb see sisse nagu välk selgest taevast. Vahel põleb armastus kiire ja heleda leegiga, vahel hõõgub visalt ka siis, kui kõik näib juba kustunud. Armumine võib tuua kaasa eufooriat, kergust ja õnnetunnet, kuid samavõrd ka segadust, igatsust, pettumust või valu. Just neid erinevaid varjundeid ja armastuse kummalisi radu avab käesolev kogumik – valik filme, mis lähenevad tundele eri ajastutest ja vaatenurkadest ning toovad vaatajani hulga omanäolisi tegelasi oma igatsuste ja valikutega.
Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. 2023. aasta 26. märtsil oleks ta tähistanud oma 100. sünnipäeva. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming.
2025. aastal tähistame ühe Eesti filmikunsti suurkuju – režissööri, näitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Kiisa loominguline pärand on Eesti kultuuris väga mitmekülgne: ta alustas oma loomingulist teed teatris näitleja ja lavastajana, kasvas seejärel tunnustatud filmirežissööriks ning kujunes kümnendite jooksul üheks Eesti audiovisuaalse kultuuri nähtavamaks ja mõjukamaks kujuks.
Naistepäeva puhul tõstame esile ja tunnustame Eesti naisdokumentaliste, kes kujundasid filmikunsti arengut 1960 - 80ndatel aastatel – ajajärgul, mida võib pidada omamoodi ärkamisajaks Eesti dokumentalistikas. See oli loominguline ja katsetustele avatud periood, mis eelnes perestroikale ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Just selleks ajaks olid paljud tulevased filmitegijad omandanud hariduse Moskvas, Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK), sealhulgas Valeria Anderson, Reet Kasesalu, Leida Laius, Julia Guteva-Sillart, Heli Speek ja Elo Tust. Kuigi enamik neist õppis mängufilmide režissööriks, pääses toonasel valdavalt maskuliinsel filmimaastikul täispikkade mängufilmide režissöörina tegutsema vaid Leida Laius. Teised leidsid oma väljundi kinokroonikate ja dokumentaalfilmide loomises, tuues ekraanile olulisi teemasid ja pakkudes ühiskonnale värskeid ning süvitsi minevaid vaatenurki, täiendades ja uuendades ka dokumentaalfilmi vormi.
Interaktiivne kaart, kuhu on märgitud nii ajaloolised kroonikakaadrid (filmitud vahemikus 1922-1992) kui ka uute filmide võttepaigad...
Ajajoon pakub ülevaadet Eesti filmide arengust ajas ning aitab orienteeruda Eesti filmipärandis, filtreerides filme žanri, liigi ning keele või subtiitrite keele järgi...
