Kureeritud kogud

1-minutifilmid aastal 2026

Käesoleval, 2026. aastal tähistame Eesti filmikunsti ühe rajaja, Konstantin Märska (1896–1951) ümmargust sünniaastapäeva. Operaatori, režissööri ja filmiettevõtjana aitas ta kujundada Eesti filmi esimesi aastakümneid ajal, mil siinset filmitootmist alles üles ehitati. Märska tegevus ulatus mängufilmidest dokumentalistika ja ringvaadeteni ning tema looming mängis olulist rolli Eesti varase filmi kujunemisel.

Käesolev kogu võtab fookusesse Filmiarhiivi ühe vastuolulisema allikakorpuse. Need on filmi-, foto- ja helimaterjalid, mis loodi ja koguti seoses 1950. aastate lõpus ja 1960. aastatel korraldatud näidiskohtuprotsessidega Saksa okupatsiooni aegsete koonduslaagrite valvurite üle. Siin kohtuvad ühelt poolt Nõukogude võimu külma sõja propaganda ja võitlus Eesti pagulusaktivismiga ning teiselt poolt reaalse Saksa okupatsiooni aegne massivägivald nõukogude võimuga koostöös süüdistatud inimeste ja kohalike juutide, romade ja mujalt Euroopast toodud juudi sunnitööliste vastu.

2026. aasta 8. märtsil täitub 100 aastat Grigori “Griša” Kromanovi sünnist. Ta oli filmi-, teatri- ja telelavastaja ning pedagoog, kes on jätnud Eesti filmikunsti väga olulise jälje. Kromanov kuulus nende filmitegijate hulka, kes kujundasid 1960.–1970. aastatel Eesti mängufilmi kunstilist taset ja aitasid sellel jõuda laiemasse kultuuriruumi. Samuti oli tal oluline roll õppejõuna veel kujunevate näitlejate juhendamisel. Arkaader tähistab Grigori Kromanovi ümmargust juubelit kollektsiooniga tema mängufilmidest.

„… armud vahel päeval, armud ööl,” ütlevad laulusõnad. Ja tõepoolest, armastus ei küsi aega ega kohta. See võib saabuda ootamatult, sõltumata vanusest, meeleseisundist või eluoludest. Mõnikord kasvab tunne aeglaselt ja märkamatult, teinekord lööb see sisse nagu välk selgest taevast. Vahel põleb armastus kiire ja heleda leegiga, vahel hõõgub visalt ka siis, kui kõik näib juba kustunud. Armumine võib tuua kaasa eufooriat, kergust ja õnnetunnet, kuid samavõrd ka segadust, igatsust, pettumust või valu. Just neid erinevaid varjundeid ja armastuse kummalisi radu avab käesolev kogumik – valik filme, mis lähenevad tundele eri ajastutest ja vaatenurkadest ning toovad vaatajani hulga omanäolisi tegelasi oma igatsuste ja valikutega.

Mark Soosaar tähistab 2026. aasta jaanuaris 80. juubelit. Arkaader pühitseb tuntud mitmekülgse dokumentalisti, kunstimuuseumi ja filmifestivali eestvedaja ning õppejõu tähtpäeva temaatilise koguga, mis käsitleb tema loomingut 1980. ja 1990. aastatel, mil Soosaare autorikäekiri oli juba välja kujunenud ning tema roll Eesti dokumentalistikas keskseks muutunud.

Arkaadri videoesseede sarja jätkab filmitegija ja -kriitik Silver Õun analüüsiga eesti filmiklassikasse kuuluva filmi "Hullumeelsus" kohta. 

2025. aastal tähistame ühe Eesti filmikunsti suurkuju – režissööri, näitleja ja ühiskonnategelase Kaljo Kiisa 100. sünniaastapäeva. Kiisa loominguline pärand on Eesti kultuuris väga mitmekülgne: ta alustas oma loomingulist teed teatris näitleja ja lavastajana, kasvas seejärel tunnustatud filmirežissööriks ning kujunes kümnendite jooksul üheks Eesti audiovisuaalse kultuuri nähtavamaks ja mõjukamaks kujuks.

13. oktoobril möödub sada aastat Eesti animafilmi suurmeistri Heino Parsi (1925–2014) sünnist – loojast, kelle nimi on lahutamatult seotud Eesti nukufilmi kujunemise ja küpsemisega. Pars oli nukufilmirežissöör ja -operaator, kes rajas koos Elbert Tuganoviga Tallinna Kinostuudios 1950-1960ndatel aastatel uue ja omanäolise filmikunsti haru, Eesti nukufilmi traditsiooni, mida iseloomustavad poeetiline kujundikeel, detailitäpsus ja soe huumor.

Arvo Pärt (sündinud 11. septembril 1935 Paides) on Eesti ja maailma üks tuntumaid heliloojaid, kelle looming ulatub varastest neoklassikalistest ja avangardsetest katsetustest tema kuulsaks saanud minimalistliku tintinnabuli-stiilini. Käesoleval, 2025. aastal tähistab Pärt oma 90. juubelit ning selle tähtsa sündmuse puhul oleme kokku pannud kollektsiooni tema ainulaadse helikeelega rikastatud kodumaistest filmidest.

Sügis on aeg, mil loodus annab oma viimase ja küllusliku saagi. Põllud ja aiad on täis valminud köögivilju ja marju. Kevadel alustatud töö jõuab nüüd lõpliku tulemuseni. Selle rikkuse teekond viib meid turule - paika, kus põllumehed ja aednikud saavad oma töö ja vaeva vilju otse inimestele pakkuda. Turg ei ole ainult kaupade vahetamise koht, vaid ka elav kohtumispaik, kus põimuvad erinevad lood, traditsioonid ja inimeste igapäevased vajadused ning ärkavad ellu sügise värvid, lõhnad ja maitsed. Käesolevasse kollektsiooni oleme kogunud ringvaatepalasid ja dokumentaalfilme, mis kajastava Eesti turuelu ning selle muutumist alates 20. sajandi algusest kuni 1960ndate aastateni. 

Tänavu, 4. augustil 2025. aastal tähistab tunnustatud dokumentalist ja õppejõud Riho Västrik oma 60. juubelit. Olulise verstaposti puhul toome vaatajateni temaatilise kogu, mis hõlmab dokumentaalfilme tema filmitegija teekonna algusest kuni tänase päevani.

Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal, kui Tartus toimus esimene pidu rahva oma laulu ja vaimu tähistamiseks. Esimese laulupeo eestvedajaks oli rahvusliku ärkamise võtmefiguur Johann Voldemar Jannsen ning tema asutatud Vanemuise lauluselts. Tänapäeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ülesandeks. Tänavu, 2025. aastal peetakse juba XXVIII laulupidu ning XXI tantsupidu. Selle tähistamiseks oleme kokku kogunud filmimaterjalid, millel on talletatud rohkem kui pooleteise sajandi jooksul toimunud pidude ettevalmistusi, olulisi isikuid, peomeeleolu, ühiselt lauldud laule ja esitatud rahvatantse. Kõige varasem film on aastast 1913, millel kujutatakse kohalikku laulupidu Pärnus ning värskeim film toob meid tänapäeva, täpsemalt, 2019. aastasse, kus on jäädvustatud XXVII üldlaulupidu.

Suur juubel – “500 aastat eestikeelset raamatut” – on esmane tõuge 2025 aasta 1-minutifilmide ideedele, nüansse lisab teemalaiendus “loovus vs. loodus”. Ülilühifilmide eesmärk on mängida visuaalsete väljendusvahendite ja tähendusväljadega – siinsel juhul siis filmitegija tõlgendab kirjandusmaastiku elemente vöi saab sellest inspiratsiooni.

Raamatuaastale pühendatud minutifilmide palett on mõnusalt mitmekihiline, dokumentaalsusest eksperimentaalsuseni ja animatsioonist mänguliste vormideni. Variatsioonide rohkus pakub inteligentset naudingut.

Tänavu möödus 105 aastat Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi sünnist. Selle tähtpäeva puhul pakume taaselamust tema loomingust – valikut animafilmidest, mis on loodud eelkõige lastele, ent pakuvad rõõmu ka suurematele vaatajatele.

Rahvusarhiivi filmiarhiiv alustas uue üritustesarjaga Arkaadri vestlused. Kohtumistel filmiloojatega avatakse linateoste taustalugusid, pakkudes publikule võimalust vaadata armastatud klassikuid värske pilguga. Järjekorras teise vestlusõhtu külalise Mare Raidmaga vestleb Tõnu Karjatse.

Kollektsioon on pühendatud tuletõrjujatele, kes riskivad igapäevaselt oma eluga inimeste, vara ning keskkonna päästmise nimel. Alates 1999. aastast, mil Austraalia metsatulekahjus hukkus traagiliselt viis tuletõrjujat, tähistatakse iga aasta 4. mail tuletõrjujate päeva. See päev on ühtlasi püha Floriani päev, keda peetakse tuletõrjujate ja korstnapühkijate kaitsepühakuks.

Käesolevas kogus leidub ringvaatepalasid ning dokumentaalfilme, mis kujutavad Eesti tuletõrjujate igapäevatööd, õppusi, võistluseid ning olulisemate tähtpäevade tähistamist erinevatel ajastutel, alates aastast 1914, mil peeti Tartu vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aastapäeva pidustusi. Humoorikaim pala pärineb aga 1960. aastast, mis kujutab Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjeühingu liikmeid valves ja väljasõidul koos vabatahtliku tõrjuja, koer Poisiga.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Rahvusarhiivi filmiarhiiv alustas uue üritustesarjaga Arkaadri vestlused. Kohtumistel filmiloojatega avatakse linateoste taustalugusid, pakkudes publikule võimalust vaadata armastatud klassikuid värske pilguga. Esimese vestlusõhtu „Interjöörid Eesti filmides 80. aastatel” külaliseks on filmikunstnik Priit Vaher, kellega vestleb Tõnu Karjatse.

Naistepäeva puhul tõstame esile ja tunnustame Eesti naisdokumentaliste, kes kujundasid filmikunsti arengut 1960 - 80ndatel aastatel – ajajärgul, mida võib pidada omamoodi ärkamisajaks Eesti dokumentalistikas. See oli loominguline ja katsetustele avatud periood, mis eelnes perestroikale ja Eesti iseseisvuse taastamisele. Just selleks ajaks olid paljud tulevased filmitegijad omandanud hariduse Moskvas, Üleliidulises Riiklikus Kinematograafiainstituudis (VGIK), sealhulgas Valeria Anderson, Reet Kasesalu, Leida Laius, Julia Guteva-Sillart, Heli Speek ja Elo Tust. Kuigi enamik neist õppis mängufilmide režissööriks, pääses toonasel valdavalt maskuliinsel filmimaastikul täispikkade mängufilmide režissöörina tegutsema vaid Leida Laius. Teised leidsid oma väljundi kinokroonikate ja dokumentaalfilmide loomises, tuues ekraanile olulisi teemasid ja pakkudes ühiskonnale värskeid ning süvitsi minevaid vaatenurki, täiendades ja uuendades ka dokumentaalfilmi vormi.

Käesolev kollektsioon teeb 60. juubelisünnipäeva puhul kummarduse Eesti ühele tuntumale ja tunnustatumale operaatorile, Rein Kotovile ning tema mitmekesisele loomingule. Kotovi tööde hulka kuulub nii hinnatud mängufilme (“Mandariinid”, “Tõde ja õigus”, “Kalev” jt), telereklaame kui ka lühi- ja dokumentaalfime, kuid ta on lisaks operaatoritööle teinud mitmeid dokumentaalfilme ja reklaame ka (kaas)režissööri ja monteerijana. Juubeli tähistamisele pühendatud kollektsioonis toome esile valiku tema operaatorikäe all valminud täispikkadest mängufilmidest.

Prantsuse uue laine kohaselt on kaamera filmitegija kätes sama isiklik ja väljendusrikas töövahend kui pastakas kirjanikule (caméra-stylo). Muusikast kirjutamine pidavat olema rumal nagu arhitektuurist tantsimine. Õnneks on võimalik filmidest filme teha!

2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest, mistõttu on tänavune aasta kuulutatud raamatuaastaks. Sellega pööratakse tähelepanu eestikeelse kirjanduse olulisusele meie hariduse ja kultuuri nurgakivina. Eesti kirjakeele suurt piduaastat tähistab Arkaader mahuka kollektsiooniga eesti kirjandusest ainest ja inspiratsiooni saanud filmidest.

Rahvusvahelisel areenil on Eesti tuntud tugeva ja järjepideva animatraditsiooniga riigina juba enam kui pool sajandit. Meie animafilmid on leidnud maailmas tunnustust, osaletakse prestiižsetel festivalidel ning tuuakse koju auhindu. Eesti Kunstiakadeemia 2006. aastal loodud animatsiooni osakond on mänginud selles edus märkimisväärset rolli, olles uute animakoolkondade kasvulavaks. Tänaseks on mitmed EKA vilistlased tuntud animafilmitegijad ning iseäranis viimastel aastatel on märgata viljakat järelkasvu, mis on end juba maailmaareenil tõestamas. Samuti on mitmed tuntud vilistlased nagu Ülo Pikkov, Martinus Klemet ja Anu-Laura Tuttelberg täna ka ise õppejõud ning teenäitajad järgmistele põlvkondadele.

Käesolev kollektsioon koosneb dokumentaalfilmidest, mida võib väga avaras käsitluses pidada ühel või teisel moel poeetiliseks. Need filmid on vormiliselt ja sisuliselt pigem mõtisklevad, vaatlevad ja filosoofilise hõnguga, kui sirgjooneliselt realistlikud ja kinni traditsioonilist tüüpi dokumentaalfilmi väljendusviisides või retoorikas. Keskseteks teemadeks on inimene ja loodus, argine igapäevapoeesia. Mõnes filmis on dialoog ja tekst napp või puudub see täielikult, selle asemel kasutatakse julgemalt sümboleid ja kujundeid ning rõhk on meeleolu edasiandmisel ja kogemisel rohkem kui sõnadel.

Tartu on Euroopa kultuuripealinn 2024. Sündmustetihe aasta on küll lõpule jõudmas, kuid Tartu jääb oluliseks kultuurihoidjaks ka edaspidi. Nüüd on hea moment heita pilk linna minevikku ja sellele, kuidas Tartust on kujunenud selline kultuurilinn, millisena me teda täna tunneme.

September on hariduskuu, mil kõik õpilased ja tudengid alustavad uut kooliaastat. Sel puhul pühendame käesoleva kollektsiooni just noortele ning pakume välja nii mõne tuntud klassiku kui ka uuemaid filme.

Arkaader kutsub kultuuririkkuse teema-aastal ringreisile läbi Eesti põnevate paikade ja ajastute! Usinad filmitegijad on juba filmi algusaegadest peale jäädvustanud kodumaa mitmekülgseid paiku ja piirkondi ning tänu neile on ka tänasel päeval võimalik vaadelda, milline nägi Eesti välja eelmise sajandi eri aastakümnetel. 

Looduse ja inimese omavaheline vahekord ning selle mõtestamine on dokumentalistidele alalõpmata huvi pakkunud. Tänagi on jätkuvalt aktuaalsed mitmesugused probleemid, mis puudutavad ümbritsevat keskkonda, jätkusuutlikku elamist ning Eesti, aga ka kogu planeedi tulevikku.

1-minutifilmid aastal 2024

Uksest ja aknast ning läbi kanalisatsioonitorude pressib tänapäeval ligi tehisaru - TA - teema. Maakerale on TA nüüdseks läbi teksti- ja pildibottide jms valla pääsenud ja enam purki tagasi teda ei pane.

1-minutifilmid mõtisklevad 2024. aastal selles võnkes ning mängivad teema keeristes just nii, kuidas teemapüstitus AI=TA (AI "artificial intelligence" inglise keeles, samuti tähendab AI valuhüüatust, ja TA "tehisaru" eesti keeles ning tähendab ka tema ehk isiksustatud pöördumist kolmandas vormis) tegijaid kõnetas.

Ilmselgelt on lahendus kinni inimeses, mitte TAs.

Praegusel ajal räägitakse palju “kogukondadest” ja “kogukonnatundest”. Aga mida üldse tähendab kogukond? On see inimrühm, kelle liikmed tegutsevad ühise eesmärgi nimel? On need sarnase mõttemaailma, ühiste hobide ja elustiiliga isikud? Või on see hoopis midagi muud? Miks ja kuidas kogukonnad moodustuvad?

Maailmaruum ja selle avarused on inimeste fantaasiat ja meeli erutanud aegade algusest alates. Astronoomia ehk täheteadus ulatub tagasi vähemalt Vana-Kreekasse. Esialgu vaadeldi tähti ja taevakehade liikumist, hiljem tuvastati juba Päikesesüsteem ning arenes välja astrofüüsika. 20. sajandil avastati, et Linnutee on vaid üks paljudest galaktikatest, tekkis Suure Paugu teooria ning arenes jõudsalt kosmoloogia. Kui Juri Gagarin 1961. aastal maailma esimese kosmoselennu sooritas, oli selge, et inimkond on astunud suure sammu edasi kosmoseavaruste praktilisele tundma õppimisele. Kogu maailma tähelepanu oli nüüd maailmaruumi poole suunatud. See oli põnev aeg, mida kajastati ka ringvaatepalades ja dokumentaalfilmides ning millest said inspiratsiooni loomulikult ka teised eluvaldkondade esindajad, nende hulgas kirjanikud ja filmitegijad. Käesolevas kollektsioonis leidub dokumentaalkaadreid astronoomia valdkonna teemal Eestis - Tõravere observatooriumi tegevusest Gagarini kosmoselennu kajastamiseni. Samuti on välja valitud põnevaid näited kosmosetemaatikast ja tehnikaajastu arengutest animafilmi tegijate pilgu läbi. Esindatud on näiteks sellised klassikud nagu psühhedeelne  “Klaabu kosmoses” (1981) ning nukufilm “Ott kosmoses” (1961), mille valmimisest on loodud ka kogust leitav ringvaatepala. Ühe tõelise kosmosefänni - harrastusastronoomi ja astrofotograafi Raivo Heina tegevusest räägib aga dokumentaalfilm “Otsides valgust” (2014), kus arutletakse inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemadel.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

2024. aasta on kultuuririkkuse teema-aasta, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ning rahvaste kultuuride mitmekesisust. Käesolev kogu heidab pilgu eestlastele ja nende tegemistele laias maailmas ning ühtlasi puudutab ka mujalt maailmast Eestisse rännanud inimeste ja kogukondade kogemust ja igapäevaelu. Vaatamiseks on nii lühi- kui ka täispikki mängu- ja dokumentaalfilme ning sekka ka animafilm. Erinevad lood rikastavad. 

Aprill on naljakuu, kuid tegelikult on nali ja naer terviseks läbi terve aasta. Seepärast oleme kokku pannud ühe muheda ja lustaka huumoripalade kogu nõukogude argipäevast. Kogus leidub ringvaatepalasid 1950ndatest ja 1960ndatest aastatest, mil nõukogude propagandamasin üllitas väsimatult lubadusi efektiivsemast ja eesrindlikumast Nõukogude Liidust ning kus olmeprobleeme (ametlikult) ei eksisteerinud. Huvitav on jälgida kriitilise-satiirilise tooniga lugusid, kus antakse tauniv hinnang moraalilagedusele, laiskusele, laaberdamisele või mõnele muule nõukogude kodaniku pahele. Põnevaid näiteid leidub kummalistest (ja ilmselt mitte kunagi kasutust leidnud) leiutistest nagu utoopiline videotelefon ning mootorsuusad. Samuti õpetatakse noori ontlikult tantsima ning vastseid abielumehi imikuid mähkima ja isakohustusi tõsisemalt võtma. Loomad mõjuvad teatavasti teraapiliselt, nii piilume ühte harilikku Nõmme korterisse, kus oleme tunnistajaks seal kasvatatava metskitse argipäevale ning võimalik on kaasa elada ka ühe toreda bokseri peaaegu lõppematule (töö)päevale. Lõbusat vaatamist!

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Eesti Filmiajakirjanike Ühing autasustab igal aastal parima Eesti filmi meie oma kodumaise Oscari ehk kuldse Neitsi Maaliga, mis on Eesti Vabariigi iseseisvusaja vanim filmiauhind. Esmakordselt anti parima Eesti filmi auhind välja 1994. aastal ning kolme aastakümne jooksul on filmikriitikud pärjanud nii lühi- kui ka täispikki, samuti mängu-, anima- ja dokumentaalfilme. Sealhulgas on tunnustuse pälvinud nii debüütfilmid kui ka elavate klassikute kätetöö.

Läbilõige Neitsi Maali laureaatidest annab tunnistust Eesti filmikunsti rikkalikkusest ja mitmekesisusest, mille magusamaid vilju saab käesolevas kollektsioonis nautida.

Jõulud on pühitsemise, puhkamise ja nautimise aeg, mil pereliikmed ja sõbrad lähedalt ja kaugelt saavad kokku, et ühiselt aega veeta ning aasta jooksul toimunule tagasi vaadata. See on ka maagiline aeg, mil jõuluvana töökoda töötab täistuuridel ning päkapikud luusivad akende taga, et piiluda, millistes peredes on kõige paremad lapsed.

Isadepäeva kollektsiooniga tervitame kõiki isasid ning pöörame tähelepanu isade kohalolule, vastutusele, rõõmudele-muredele ja suhetele lastega nii heas kui halvas. Ringvaatepalad 1950-1960ndatest peegeldavad tollase ühiskonna isade rolli, EKA animatsiooniosakonna tudengite “Rahvusvaheline isadepäev” jutustab isa rollist linnuriigis ning BFMi tudengite lühifilm “Distants” räägib võõrandunud isast ja pojast, kelle suhtesse toob uut hingamist müstiline ühiskogemine paadiga udusel merel.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Alates 2005. aastast on 27. oktoober kuulutatud UNESCO rahvusvaheliseks audiovisuaalpärandi päevaks, juhtimaks tähelepanu audiovisuaalse ajaloo ehk heli-, foto- ja filmipärandi olulisusele. Rahvusarhiivi filmiarhiiv säilitab eestlaste kollektiivset audiovisuaalpärandit, mis on hindamatu teadmiste allikas meie ajaloo, kultuuri ja ühiskonna kohta. Filmipärand aitab meie maailma mõista ja mõtestada, mistõttu on selle säilitamine ja kättesaadavaks tegemine kriitiliselt oluline tänapäeva audiovisuaalainese ülekülluslikus ühiskonnas. Seejuures aitavad filmipärandit kaasaja vaatajani viia filmiloojad, kes taaskasutavad enda eellaste talletatud materjale.

Audiovisuaalpärandi päeva tähistamiseks koostatud kogu “Arhiivist kinolinale” hõlmab viimaste aastate silmapaistvamaid kodumaiseid dokumentaalfilme, mis portreteerivad oskusliku ja põneva arhiivimaterjalide kasutamise kaudu Eesti olulisi kultuurikandjaid ja ajajärke karikaturist Gorist ja maailmarändur Ahto Valterist kuni psühhiaatri ja näitekirjaniku Vaino Vahingu ja muusiku Uku Kuudini.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv
Tekst: Maarja Hindoalla, Rahvusarhiiv

„Anima POP“ koondab 1960. aastate keskelt kuni 1980. aastate keskpaigani Tallinnfilmi animastuudiotes valminud nuku- ja joonisfilme, mille jaoks loodud (peamiselt instrumentaal)muusika on ilmunud samanimelisel kogumikplaadil.

“Kriminaalne Eesti” heidab valgust mitmesugustele hämaramatele teemadele, näiteks pahedele nagu alkoholism, laaberdamine ja alaealiste tubakatarvitamine ning väärtegudele nagu varastamine, vägivald, liikluseeskirjade rikkumine.

Seoses tehnoloogia hüppelise kasvu, uute tehniliste võimaluste ja meediumi kättesaadavusega, võib videot pidada üheks peamiseks kaasaegse kunstniku meediumiks oma sõnumi edastamiseks. Kasutades teoseid Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse videoarhiivist, vaatab käesolev kogu videokunsti arengut eestis alates 90ndatest. Jaak Kilmi lühifilmi ‘’Inimkaamera’’ näitel näeme, kuidas kaamerapõhise kunsti algusaegadel domineeris veel narratiivi põhine lähenemine, sarnanedes nii rohkem traditsioonilise filmiga. Kontrastina võib tuua kunstnik Liina Pääsukese teose  ‘’Nancy Nakamura Räpipunt’’ , mis kasutab loo jutustamiseks kaasajale omast hübriidset lähenemist. Valitud teosed mõtestavad, kuidas kunstnikud, läbi kriitilise prisma, kasutavad videot kui laiendatud meediumi, et vahendada ühiskondlike pimetähne/pimekohti. Kasutades kaamerat poliitilise tööriistana, toovad ekraanile kunstnikud Liina Siib ja Mark Raidpere probleemistiku ning marginaalsuse, mida pelgalt kõnes adresseerida pole lihtne. 1995. aasta videokunsti ja meedia teemalises Ars et vita saates väidab Marek Strandberg, et vaatamata tehnoloogia arengule, jääb sisemaailm ikka kirjanduse valdkonda. Kogus leiduvate teoste näitel võime näha, kuidas tehnoloogia on andnud uue dimensiooni sisemaailma mõtestamiseks ning selle kommunikeerimiseks.

Tallinna keskaegne vanalinn mängib Eesti kultuurikontekstis ja ajaloos erilist rolli. Tänapäeval ei sea keegi kahtluse alla, et see UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv linnaruum on märgiline osa Eesti (ja ka eesti) kultuurist. Kuid veel sadakond aastat tagasi polnud see sugugi nii iseenesest mõistetav ning noores Eesti vabariigis tuli Taani, Saksa ja Rootsi vallutajate ehitatud pärandi kodustamisega näha teadlikku vaeva, nagu näitab nimeka kunstiajaloolase Voldemar Vaga stsenaariumi põhjal vändatud dokumentaalfilm „Rootsiaja mälestisi Tallinnas“ (1937).

Ühe minuti filmid 2023

Ainus, mis piirab, on teemapüstitus ja üks minut.

Kollektsioon on pühendatud kõikidele emadele. Üle-eestiliselt hakati emadepäeva tähistama juba 1923. aastal, kuid nõukogude perioodil, alates 1941. aastast kuni 1988. aastani seda eraldi tähtpäevaks ei loetud. Nagu ka mitmetest tolleaegsetest ringvaatepaladest nähtub, peeti emasid siiski meeles naistepäeval, 8. märtsil.

“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub. 

Leida Laius (1923 – 1996) on läbi aegade olulisemaid Eesti režissööre. 2023. aasta 26. märtsil oleks ta tähistanud oma 100. sünnipäeva. Kodumaine filmimaastik ei oleks see, mis ta on, kui sealt puuduks Laiuse looming.

Jahikoer Ramsese seiklused Edgar Valteri samanimelise lasteraamatu motiividel.

Ramses on jahikoer, kes armastab loomi ja linde. Kuna tema peremehel, hajameelsel jahimehel on suur kirg metsa minna, ei saa Ramseski kodus lesida ja unistada, vaid peab - vähemalt näiliselt - oma jahikoera kohustusi täitma. Koos satuvad nad pidevalt täbaratesse olukordadesse ja vahel juhtub sedagi, et saakloomast saab mänguseltsiline ja lindudest-kaladest piknikuseltskond. Lahke ja suuremeelse loomuga Ramses on eeskujuks ka oma vahel mõtlematult tegutsevale peremehele.

Filmi saamisloost:

1974. aastal mõtles Edgar Valter ennast jahimeheks ja endale sõbraks mõtles ta välja jahikoera, kes sai Egiptuse vaarao järgi nimeks Ramses. Valmis koomiksiraamat “Jahikoera memuaarid”, mille põhjal Heiki Ernits tegi aastatel 1985–1987 neljaosalise joonisfilmi.

„Ramsese vempude“ sünnilugu on põnev. Pärast üht skandaali mõõtu vahejuhtumit poliitiliseks kistud pilapildiga pidi karikaturist ja joonisfilmitegija Heiki Ernits mõneks ajaks autorifilmidest suu puhtaks pühkima. Talle lükati ette hoopis lastele mõeldud joonissari „Ramsese vembud“, Kesktelevisiooni tellimus Moskvast.

Ramsese aga teeb eriti meeldivaks karakteriks see, et ta peaks olema kange jahikoer, aga tegelikult on paras hipi, kes ei suuda lillelegi liiga teha, pardist või metsseast rääkimata. Loodusega kooskõlas elamine, vägivallatu maailmanägemine väljenduvad siin kõige argisemates olukordades. Sest tõesti – milleks tappa looma, kui su ainus eesmärk on tema naha või sarvedega teiste inimloomade ees uhkeldada? Ramsesele tundub palju arukam karule vihma eest varju pakkuda ja linnukestega võileiba jagada. Vaatamata tugevale sisemisele tsensuurile õnnestus Ernitsal ikkagi ekraanile tuua kanged teisitimõtlejad!

Režissöör Heiki Ernits, helilooja Olav Ehala.

Kollektsioon koosneb kahest dokumentaalfilmist, mis heidavad pilgu naise muutunud olukorrale ja rollile ühiskonnas 1970ndatel ja 1980ndate lõpul Eestis. Filmid kajastavad sotsiaalseid teemasid, sealhulgas meeste ja naiste võrdlus erinevatel elualadel ja tööhõives, pereelu ning naise kui ema, töötaja ning hoolitseja roll nõukogude ühiskonnas. Filmid annavad mõtteainet ka selle üle, milline on naise sotsiaalne positsioon tänapäeval. Reet Kasesalu “Naine täna” (1974) on pisut irooniline, kohati üllatavalt kaasaegne, kuid samal ajal ka tolleaegsele propagandamasinale meele järele. Heini Drui ja Edvard Oja meesautoritena püüavad oma filmiga “...ja naised” (1989) näidata naiste suhtes mõistvat suhtumist – jääb vaataja otsustada, kuidas see neil õnnestus.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Käesolev kogu pöörab tähelepanu kahele lavastuslikule harrastusfilmile - “Sentimentaalne novell” (1966) ja “Pika päeva ehavalgus” (1970). Need eristuvad oma sisult ja vormilt tavapärastest harrastusfilmidest, mis tihti kujutasid eelkõige dokumenteeriva kroonikafilmi vormis sündmusi ja igapäevaelu. Väljavalitud lühifilme iseloomustab originaalne vormiline eksperimentaalsus ja teatav poeetilisus, mis kannab teemakäsitlust emotsionaalselt. Filme seob ühtlasi ka Enn Säde loominguline osalus mõlema valmimises. “Pika päeva ehavalgus” on Villu Kalviku ja Rein Kärneri 16 mm filmilindil üles võetud poeetiline lühifilm elukaarel kulgemisest. Film nautis edu juba valmimise ajal, võites medaleid ja tunnustust nii Jugoslaavia, Austria, Soome, Leedu ja Balti liiduvabariikide amatöörfilmide festivalidel. „Sentimentaalne novell“ on Kalju Komissarovi lavastatud, Peeter Toominga 16 mm filmilindile üles võetud ja Enn Säde helikujundusega tarbimiskultuuri kritiseeriv eksperimentaalne armastusfilm. Ühena vähestest nõukogude aja underground-filmidest on see hakanud rohkem tähelepanu pälvima alles viimastel aastatel, näiteks 2018. aasta Orphan Film Symposium´il New Yorkis.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

1967. aastal asutati ENSV Riiklikule Kinokomiteele alluva reklaamibüroona Eesti Reklaamfilm. Sotsialistlikus impeeriumis, kus kaupa, mida reklaamida, õieti polnud ja turureeglid ei kehtinud, oli Harry Egipti juhtimisel suuresti kapitalistlike põhimõtete järgi üles ehitatud ettevõte ennekuulmatu ja omajagu hulljulge ettevõtmine, millest kasvas välja tohutult edukas ja põnev fenomen.

Esimesed reklaamid toodeti Ameerikast saadud reklaamikäsiraamatu õpetuste järgi, lisaks võeti malli Soome televisioonist. Tegijate jaoks tähendas reklaam suuremat loomingulist vabadust ning nii sündis sotsialistlikust sisust läänelikus vormis iseloomulik stiil ja iroonilisel kombel sai reklaamist kaup, mida tarbiti. Reklaami tehti pea kõigele – tegijate sõnutsi nööpnõelast tuumajaamani –, luues sotsialistliku käsumajanduse tingimustes muinasjutulikult petlik mulje kaubaküllusest Nõukogude Liidus. Kroonilise kaubapuuduse kontekstis mõjuvad retroreklaamid omajagu absurdselt, kuid olid omas ajas uuenduslike vormilahenduste tõttu tohutult populaarsed. Tähtis ei olnud see, mida reklaamiti, vaid kuidas seda tehti.

Pea kolme aastakümne jooksul tootsid sajad andekad filmitegijad ligi 6000 reklaamfilmi, millest on säilinud kahjuväärselt väike osa. Siinses valikus on toodud eripalgelisi ja põnevaid näiteid Eesti Reklaamfilmi toodangust selle õitsenguajal.

Kogumik koosneb “Nõukogude Eesti” ringvaatepaladest, mis puudutavad pere ja koduga seonduvaid teemasid. Siin leidub palasid pereeluks valmistumisest nõukogude stiilis - perenaiste söögitegemise väljaõpe kodumajandustundides, töö- ja kodukultuuripäevad, kus võisteldakse majapidamistöödes ning noorpaaride õhtu koos erinevate võistlustega nii noorikutele kui ka peiudele - kuni abielu sõlmimise, pulmapeo ning pisipere sünnini. Huviväärne materjal on ka mitmikute sünni kajastamine. Nende hulgas on näiteks Haapsalu rajooni Edasi kolhoosis Saulepite perekonnas sündinud kolmikud, keda on filmikroonikas jäädvustatud lausa kolmel korral - kõigepealt vastsündinud maimukestena, seejärel nelja-aastaste mudilastena ning lõpuks esimesse klassi astuvate koolijütsidena. Omapärane leid on ka lugu isadepäeva tähistamisest Tallinna 21. Keskkoolis 1963. aastal, kus kokku tulnud seltskond tõdeb ühiselt, et “laste kasvatamine on siiski ka meeste töö”.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Tähtsaimad nimed Eesti dokumentalistikas pärast esimese filmimehe Johannes Pääsukese loometee liigvarast katkemist, juba Eesti Vabariigi ajal, olid teiste seas Konstantin Märska, Theodor Luts ja Armas Hirvonen, kelle teoste näited käesolevas valikus on esindatud.

Kollektsiooni kuuluvad Märska filmitud väljendusrikkad kroonikakaadrid 1936. aasta lihavõttepühade-eelsest turust Petseris ja Tallinnas, samuti 1937. aastal juba helifilmina teostatud Eesti Kultuurfilmi pala „Pilte Tallinna õunaturult“. Tähelepanuväärne on uuendusmeelse tehnikahuvilise Märska tehtud Eesti esimene (ja ainus säilinud) trikkfilm “Tallinna turg” aastast 1926. Theodor Lutsult on kogumikku valitud Abrukat ja Saaremaad kujutavad säilinud osad 1931. aastal välisministeeriumi tellimusel valminud Eesti esimesest suuremast kultuurfilmist “Kas tunned maad…” ning gaasirünnaku õppefilmist “Gaas! Gaas! Gaas!”. Armas Hirvonenilt aga humoorikate lavastuslike elementidega populaarteaduslik film “Ajalehe sünd” 1935. aastast, mis pühendatud ajalehe Vaba Maa 15. juubelile.

"Esimene Pääsuke" on Eesti esimese elukutselise filmimehe Johannes Pääsukese säilinud filmide kollektsioon. Päevapiltnikuna alustanud Pääsuke jõudis oma fotoaparaadist ehitatud algelise filmikaameraga üles võtta ligi 40 filmi, millest 10 on säilinud ning hoiul Rahvusarhiivi filmiarhiivis. Pääsuke tegi kaastööd ka filmikompaniidele Pathé, Gaumont ja Eclair ning oli üks Estonia Filmi asutajaid. Tema dokumentaalfilmide iseloomustavaks märksõnaks on loomingulisus ja tugev kunstiline alatoon. Mängufilmi vallas sai ta "käe valgeks" tõsielul põhineva poliitilise satiiriga "Karujaht Pärnumaal" (1914), mis käsitleb allegoorilis-satiiriliselt eestlaste ja sakslaste kokkupõrget Pärnu linnakogu valimistel. Päevapiltnikuna leiba teeninud Pääsukesel jäi see katsetus viimaseks, sest tema liig üürikeseks jäänud aeg kulus suuresti kohalike suursündmuste, riiklike tähtpäevade, kultuurielu ja spordivõistluste filmilindile ülesvõtmiseks. Tänaseni kuuluvad eesti dokumentalistika kullafondi Johannes Pääsukese Eesti Rahva Muuseumi ülesandel valminud etnograafilised filmid ja kümned tuhanded klaasplaatidele jäädvustatud fotonegatiivid Eesti erinevaist paigust.

Tootmist käsitlevate ringvaadete seas leidub hulgaliselt palasid, mis kajastavad toiduainetööstust ja selle arenguid. Käesolevas kollektsioonis leidub palasid perioodist 1945-1963, mil olulisteks teemadeks olid automatiseerimise protsessid ja toodangu kvaliteedi pidev tõstmine. Ülevaate saab toiduaineid tootvatest tehastest nagu šokolaadi- ja kommivabrik Kawe (hilisem Kalev), Tallinna Leivatehas, Tallinna Piimakombinaat, võitööstused Lüganusel, Põltsamaal ja Vändras ning Tartu konservitehas.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kes oleks võinud arvata, et muusikakooli direktor on vabal ajal esperanto keele aktivist või et näitlejana leiba teeniv härra on koduseinte vahel entusiastlik puunikerdaja ja kaktusekasvataja? Käesolev kollektsioon koosneb põnevatest portreepaladest mitmesuguseid huvitavaid ameteid, harrastusi ja hobisid pidavatest inimestest. Portreteeritavate seas leidub tuntud inimesi nagu Debora Vaarandi ja Friedebert Tuglas, ent ka vähem tuntud teadlasi, kunsti- ja kultuurivaldkonna tegelasi, töölisi ja teisigi.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Teaduse edasiminekutest ja kasulikkusest tööstusele, kolhoosidele, rahvamajandusele ja paljudele muudele olulistele eluvaldkondadele jutustavad käesolevasse kogumikku valitud “Nõukogude Eesti” ringvaatepalad aastates 1948-1966. Kogus leidub palasid alates Tartu ja Tõravere observatooriumite tööst, Teaduste Akadeemia instituutide tegevusest, põlevkivi erinevatest kasutusvõimalustest kuni geoloogilise mineviku avastamisele ürgkalade säilmete abil, kasside ajutalitluse ja Kuu uurimiseni.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsioon on koostatud ringvaatepaladest lennunduse valdkonnast. Mitmete palade keskmes on Tallinna lennujaam ja sealne igapäevatöö, tutvustatakse ka uut lennujaamahoonet, uusi lennuliine (Tallinn-Pärnu, Tallinn-Odessa jt) ning soovitakse õnne juba 3 miljonit kilomeetrit õhus veetnud lendurile. Teise suure osa paladest moodustab purilennusport, langevarjurite tegemised ning lendurite õppused. Kajastatakse ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) erinevaid tegevusi, näidatakse purilennudemonstratsioone ja -võistluseid ning tutvustatakse 500. langevarjuhüppe teinud meest.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kogumik “Nõukogude Eesti” ringvaatepalasid, mis räägivad laste haridusteekonnast alates esimesest koolipäevast kuni abiturientide küpsuseksamite sooritamiseni. Näeme algkooliõpilaste emakeele, vene ja inglise keele tunde, keskkooliõpilaste praktilisi tootmisõpetuse tunde autobaasis ja tehases Marat ning seda, kuidas õpilased osavate käte ringis ise näitlikke õppevahendeid meisterdavad. Samuti tutvustatakse mitmesuguseid edasiõppimise võimalusi kutsekoolides ning Tallinna Polütehnikumis, kus täiendavad end ka juba varasema töökogemusega täiskasvanud. Kogumiku ringvaatepalad on valminud ajavahemikul 1940-1968.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Käesoleva kollektsiooni keskmes on ajastule omased arvukad noorsoofestivalid, suvepäevad, spordivõistlused ning töö- ja puhkelaagrid, kus aktiivsed noored kaasa lüüa said. Peamiselt on palade peategelasteks keskkooliõpilased, kutsekooli kasvandikud ja tudengid. Lisaks üksikpaladele leiduvad kogus ka mõned temaatilised ringvaated, mis koosnevad erinevatest noorte mitmekülgseid tegemisi kajastavatest paladest. Kõik väljavalitud ringvaatepalad pärinevad ajaperioodist 1955-1966.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Selle kollektsiooni ringvaatepalad kujutavad mitmekülgselt laste igapäevaelu - lasteaias käimine, pioneerilaagrid, koolitunnid, spordiüritused, erinevate hobidega tegelemine ja muud kasvatuslikel või hariduslikel eesmärkidel läbiviidud tegevused ja sündmused. Kajastust leiavad ka tähtpäevad nagu emadepäev ja näärid, mida tähistatakse suurte pidustustega. Kogus leidub ka paar temaatilist ringvaadet, mis keskenduvadki peaasjalikult huvitavatele lugudele lastest ja noortest, mida mõnikord juhatavad sisse ka lapsdiktorid ise. Palad on välja nopitud aastatest 1948-1966.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Käesolevasse kollektsiooni on kokku kogutud ringvaatepalad, mis käsitlevad ehituse ja arhitektuuri valdkonda aastatel 1957-1966. Pärast sõda, 50ndatel ja 60ndatel hoogustus linnade ülesehitus ning uuselamurajoonide rajamine. Massehitusega kaasnes linnade ilme mitmekesistumine, moderniseerimine ja tööhõive kasv, aga kaasnesid ka erinevad probleemid, mis oma aktuaalsuses leidsid tee ringvaatepaladesse. Kogus leidub palasid hoonete ja sildade sõjajärgsest taastamisest (teater Vanemuine, Tartu Kaarsild), uute linnarajoonide (Mustamäe) ning ehitiste (Laululava, Tallinna Keskkaubamaja, Narva sild jt) planeerimisest ja ehitamisest (uute hoonete planeeritavate projektide maketid, eskiisid) ning uuendustest ehitusvaldkonnas - kokkupandavate majade tootmine, vagunelamud ja teised modernsed elamud.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsiooni on koondatud nii ühistranspordi kui ka individuaalsete sõidukitega seotud palasid, mis on üles võetud perioodil 1945-1966. Ühistranspordiga seotud palad on eelkõige Tallinna-põhised ja tutvustavad trammi-, bussi-, trollibussi- ning rongi uusi liine, sõidukite tootmist ja remontimistöid ning uuendusi nagu automaatsed rahalugejad bussides. Lisaks leidub nende seas ka näiteks kriitiline pala “jänestest” ühistranspordis. Meretranspordi valdkond on esindatud palaga jõelaev Lermontovist, mis liikleb Tartu-Pihkva liinil. Individuaalsete sõidukite palad keskenduvad peamiselt sõiduautodele, kuid nende hulgas on pala ka motoroller Vjatkast. Populaarseteks sõiduautomudeliteks on Moskvitš, Pobeda, Zaporožets ning Volga. Kaks pala räägivad loteriivõitjatest - 7-aastane Jüri võidab vanaema kingitud loteriipiletiga Moskvitši ning kondiitrivabriku noortöötaja Heino võidab samuti loteriiga Volga. Treial Arkadi aga ei jää lootma loteriivõidule ning ehitab ise pojale miniauto, mis võtab sisse lausa 15 km/h. Samuti on põnev jälgida pala meistrivõistlustest autojuhtimisoskustes - võetakse mõõtu täpsussõidus ning eeskirjade tundmises.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Paras pisike kogumik multikaid põngerjatele, pärit vanematest aegadest.

Need on nukufilmid, mis kõnetasid praeguste laste vanemaid ja vanavanemaid.

Moeteemad löövad laineid ja kütavad kirgi lugematutes meedia- ja uudisteväljaannetes. Ka “Nõukogude Eesti” ringvaated ei ole siinkohal erandiks. Millised on uusimad moesuunad tööriiete puhul? Milliseid rõivaid võiks kanda kevadhooajal? Aga milliseid jalatseid? Kas moedemonstratsioonidel nähtud kaunilõikelised kleidid jõuavad ka poelettidele? Käesolevasse kollektsiooni on valitud ringvaatepalad aastatest 1954-1965, mis toovad vaatajani reportaaže rõivaste ja jalatsite moedemonstratsioonidest ning olulistest moevaldkonna ettevõtetest nagu Tallinna Moemaja ning kauplus Mood. Omaette põnev pala on vaateakende dekoreerijatest.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Tootmine on ringvaadetes üks kajastatumaid teemasid. Käesolevasse kollektsiooni on koondatud näited olulisematest tehastest ja tootmisüksustest ajavahemikul 1941-1966, mil tööstusliku tootmisega seondus pideva progressi ja tootlikkuse tõstmise vajadus. Vaatajal on võimalus tutvuda tehaste tööprotsesside, automatiseerimise arengutega, uuenduslike töövõtetega ja tublide normiületajatega. Legendaarsetest tööstusettevõtetest saab külastada Tarbeklaasi, Põhjala kummitööstust, Volta elektrimootorite tehast, trikotaaživabrikut Marat, tubakavabrikut Leek, Kehra tselluloositehast, Balti Manufaktuuri ning naha- ja jalatsikombinaati Kommunaar.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Ühe minuti filmid 2021.

Eesti Filmi Instituudi poolt korraldatavale konkursile esitatud ideede seast tehakse valik nn anonüümselt

ehk loeb ainult sisu ja etteantud teema interpretatsioon.

Valminud eriilmelised filmid avavad ja näitavad

elu ja meid ümbritsevat keskkonda

kogu oma mitmekesisuses.

Loodus on imeline! Kollektsioon viib seiklema Matsallu, Endla sohu, Alutaguse ürgmetsadesse ja Kuimetsa koobastesse. Samuti tutvustatakse mitmesuguseid karvaseid ja sulelisi, kes elavad nii looduses kui ka inimestega koos. Kas oled näinud kitse korteris elamas? Aga oravapoegi? Kas oled kohanud linnatänaval filmitähest karu või tsirkuseartistist elevanti? Teenistuskoerad saavad enda parimaid külgi demonstreerida näitustel, akvaariumikalad looduspoe väljapanekutes. Lisaks leidub palasid looduse vingerpussidest nagu tormid ja üleujutused, sekka ka pala inimtekkelisest katastroofist - metsapõlengust. Loodust uurivad ja jälgivad metsavahid, õppurid ning teised asjatundjad.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsiooni on koondatud mitmesugused tervisega seotud palad ajaperioodist 1948-1966. Käsitletakse haiguste ennetamist (vaktsineerimine, vitamiinide tootmine), erinevaid raviprotseduure (südameoperatsioon, tehisneeru paigaldamine, hambaravi võtted), ravimite tootmist (rästikumürgist saadud ravim Vipratox) ning uusi tehnilisi arenguid (röntgenbuss, paremad võimalused südametegevuse mõõtmiseks). Tähelepanu juhitakse ka doonorluse olulisusele ning tähistatakse Punase Risti juubelit.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Avaliku korra ja selle rikkumisega seotud palad on enamjaolt kriitilise sisuga. Kollektsioonis sisalduvates palades kajastatakse liikluseeskirjade rikkumisi ja lavastatakse õnnetusi, mis võivad juhtuda eeskirjade eiramise tõttu, manitsetakse alkoholi liigtarbijaid ning käsitletakse mitmesuguseid teisi ühiskondliku korraga seotud teemasid.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsioon koondab kalade püügi, kaitse, kasvatuse ja tööstusliku töötlemisega seotud palasid “Nõukogude Eesti” ringvaadetes ajavahemikul 1941-1965. Tõsiste kalapüüki kajastavate palade sekka on valitud ka paar humoorikamat leidu, näiteks pala muhedatest kalameestest jääpüügil ning rääkivad kalad röövpüüki käsitleva kriitilise pala lõpus.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Taimekasvatus on põllumajandusteemalistes “Nõukogude Eesti” ringvaadetes populaarne temaatika. Siinses kollektsioonis leidub läbilõige sagedamini käsitletud taimekasvatuse valdkondadest ja võtetest aastatel 1940-1966. Põlluharijate elu kergendas kartulipaneku mehhaniseerimine ja kombainide abi viljakoristusel. Viljapuusortide arendamisel ja köögiviljade kasvatamisel peeti väga oluliseks mitšurinlikke võtteid, mis põhinevad sordiaretaja Ivan Mitšurini näpunäidetel.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Mahuka osa “Nõukogude Eesti” ringvaadetest moodustavad põllumajandusele pühendatud palad. Üheks populaarseks alateemaks on loomakasvatus, mille kohta leidub mitmekülgset materjali. Käesolevas kogus sisalduvad palad “Nõukogude Eesti” ringvaadetest vahemikus 1949-1963. Kujutatakse mitmesuguseid karvaseid ja sulelisi ning loomulikult tuuakse esile erinevaid tolleaegseid uuendusi loomakasvatuses - elektrilüps, kahekorruseline sigala, tööde mehhaniseerimine lautades ja palju muudki. Vahvaid momente leidub nii sigade argipäevast (näiteks põrsaste pesupäev), aga ka veidi eksootilisemate loomade nutriate elukommetest.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kui suur osa “Nõukogude Eesti” ringvaatepaladest käsitleb tööd ja produktiivsuse tõstmist erinevates valdkondades, siis käesolev kollektsioon peegeldab hetki, mil tööinimene saab kohustused kõrvale jätta ning end lõdvaks lasta. Olgu selleks talveaeg või südasuvi. Kuna meie laiuskraadidel on parim aeg puhkamiseks siiski just suvekuudel, tutvustatakse populaarseid suvituspiirkondi nagu Pärnu, Narva-Jõesuu ja Aegviidu. Ühtlasi esitletakse uusi spordialasid nagu badminton ning moodsa hularõnga mitmekülgseid kasutusvõimalusi. Põnev on näha ka 1958. aastal üles võetud allveekaadreid akvalangistide tegutsemisest Viitna järve põhjas.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Küll on kena kelguga, suuskadega või miks mitte ka mootorrattaga hangest alla lasta! Talispordikollektsioonis leidub palasid kõikvõimalikest viisidest sportlikuks talve nautimiseks - suusatamine ja suusahüpped, uisutamine, jääpurjetamine, talimotokross ning palju muudki. Lisaks on kajastatud talisportlaste suviseid treeninguid nagu näiteks rulluiskudel harjutamine või suusahüpped lumeta hüppetornist.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsioon aitab avastada veespordi mitmekülgset maailma läbi arvukate kajastuste “Nõukogude Eesti” ringvaadetes aastatest 1948-1962. Palade temaatika ulatub ujumiskooli tundidest pisematele spordihuvilistele kuni meistersportlase Iskander Faizullini 200 km pikamaaujumiseni Amuuri jõel, kohalikest veepallivõistlustest kuni purjetamiseni. Paaris palas kajastatakse ka põnevat spordiala veesuusatamist, sealhulgas veeslaalomit, mis 1960ndatel Eestis populaarsust kogus.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kas teadsid, et kunagi tehti üle-Eestilisi üleskutseid leidmaks iseäranis pikki noormehi ja neide, kellest võiks saada meie korvpalli tulevik ning kes viiksid rahvusmeeskonna võidukate tulemusteni? Kas oled kunagi näinud, kuidas mootorratastel võistlejad lumisel väljakul jalgpalli mängivad? Kui ei, siis siin on sinu võimalus näha reportaaži motopalli matšilt! Lisaks leiab käesolevast kollektsioonist huvitavaid palasid ka traditsioonilisematest pallispordialadest nagu jalgpall, võrkpall ja korvpall.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Mootorid mürisevad, kummid vilisevad, võistlejad kihutavad lumistel ja vihmastel võidusõiduradadel, pealvaatajate ergutuskoor kõlamas mändide all - nii mõnedki kroonikakaadrid motospordile pühendatud kollektsioonis võiksid vabalt kuuluda filmiklassika “Vallatud kurvid” stseenidesse. Võistlustules on erinevatesse masinaklassidesse kuuluvad mootorrattad, külgkorvidega mootorsõidukid, kartautod, Volgad ja Moskvitšid ning isegi veoautod. Samuti leiab kogust pala Eesti esimesest, 1958. aastal valminud Vormel 3 tüüpi võidusõiduautost Estonia 1.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Lisaks laulurahvale on eestlane ka tantsulõvi! Seda peegeldab ka ringvaadetes tantsimisele pühendatud palade hulk. Tantsupidude traditsioon ulatub tagasi 1930ndatesse, rahvatantsu juured aga veel palju kaugemale. Ja ega meie kultuuris ainult rahvatants olulisel kohal ole. Käesolev kollektsioon koosneb paladest, mis on üles võetud suuremate tantsusündmuste eel, kohalikes huvikeskustes isetegevuslaste kokkusaamistel ja tantsusaalides. Siit leiab peotantsu ja välismaiste külaliste esitusi, aga ka näiteks õpetliku pala sellest, kuidas ikkagi õigesti tantsida. Huvilised saavad ära õppida ka “uue” tantsu, mida nimetatakse hully-cully’ks. Pind päkka!

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Teatrimaailm on kirev ja värvikas! Teatriteemalise kollektsiooni hulka on valitud palasid nii lavalt kui ka kulisside tagant. Saab elada kaasa armastatud näitlejate Ants Eskola, Salme Reegi ja Hugo Lauri loomingule, olla tunnistajaks õrnade luikede graatsilisele tantsule Tšaikovski aegumatus balletiklassikas, reisida külalisesinejate saatel 7. sajandi Hiinasse ning palju muud põnevat.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Eestlased on teadagi laulurahvas. Seda tõendavad ka “Nõukogude Eesti” ringvaadetes kajastatud ohtrad kultuurisündmused, mille hulgas on muljetavaldav osa just muusikal ja laulul. Käesolevast kogust leiab portreepalasid tuntud muusikutest nagu Eri Klas ja Hendrik Krumm, tutvustavaid palasid ansamblitest Laine ja Metronoom, aga ka amatöörmuusikute tegevust kajastavaid palasid. Kollektsiooni valitud palades tegutsevad nii suured kui ka väikesed muusikud ja lauljad, kuulda on nii rahvamuusikat kui klassikalist ja estraadimuusikat, lisaks on terve ringvaade pühendatud 1966. aastal Tallinnas toimunud rahvusvahelisele džässifestivalile. Huvitav leid on lugu emiritonist - omapärasest elektroninstrumendist, hilisema süntesaatori eelkäijast.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv

Kollektsioon keskendub filmide tootmise, kinohoonete valmimise ning filmivaldkonna oluliste sündmuste kajastamisele “Nõukogude Eesti” ringvaadete palades aastatel 1930-1966. Saab kiigata legendaarsete mängufilmide nagu “Põrgupõhja uus vanapagan”, “Mis juhtus Andres Lapeteusega?” ja “Valgus Koordis” võtteplatsidele ning jälgida, kuidas näeb välja päev Tallinna Kinostuudios, kus toimub järjekordse ringvaate kokkupanek. Samuti on võimalik kaasa elada Sloveenia filmitähe Ita Rina vastuvõtule Balti jaamas, kes kehastab naispeategelast Eesti-Saksa ühisfilmis "Kire lained" (1930). Äratundmisrõõmu jagub küllaga, sest ekraanilt vilksab läbi mitmeid tuntud filmitegijaid ja näitlejaid - Georg Ots, Ita Ever, Herbert Rappaport, Hugo Laur ja paljud teised. Ent lisaks valdkonna õnnestumistele leidub ka kriitilisema tooniga palasid kinode ehitamise teemal - ehitustööde venimine ja kehv kvaliteet panevad kinosõprade kannatuse proovile.

Koostaja: Kati Vuks, Rahvusarhiiv