Eesti laulupidude traditsioon sai alguse 1869. aastal, kui Tartus toimus esimene pidu rahva oma laulu ja vaimu tähistamiseks. Esimese laulupeo eestvedajaks oli rahvusliku ärkamise võtmefiguur Johann Voldemar Jannsen ning tema asutatud Vanemuise lauluselts. Tänapäeval on laulu- ja tantsupidude korraldamine Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse ülesandeks. Tänavu, 2025. aastal peetakse juba XXVIII laulupidu ning XXI tantsupidu. Selle tähistamiseks oleme kokku kogunud filmimaterjalid, millel on talletatud rohkem kui pooleteise sajandi jooksul toimunud pidude ettevalmistusi, olulisi isikuid, peomeeleolu, ühiselt lauldud laule ja esitatud rahvatantse. Kõige varasem film on aastast 1913, millel kujutatakse kohalikku laulupidu Pärnus ning värskeim film toob meid tänapäeva, täpsemalt, 2019. aastasse, kus on jäädvustatud XXVII üldlaulupidu.
Suur juubel – “500 aastat eestikeelset raamatut” – on esmane tõuge 2025 aasta 1-minutifilmide ideedele, nüansse lisab teemalaiendus “loovus vs. loodus”. Ülilühifilmide eesmärk on mängida visuaalsete väljendusvahendite ja tähendusväljadega – siinsel juhul siis filmitegija tõlgendab kirjandusmaastiku elemente vöi saab sellest inspiratsiooni.
Raamatuaastale pühendatud minutifilmide palett on mõnusalt mitmekihiline, dokumentaalsusest eksperimentaalsuseni ja animatsioonist mänguliste vormideni. Variatsioonide rohkus pakub inteligentset naudingut.
Tänavu möödus 105 aastat Eesti nukufilmi rajaja Elbert Tuganovi sünnist. Selle tähtpäeva puhul pakume taaselamust tema loomingust – valikut animafilmidest, mis on loodud eelkõige lastele, ent pakuvad rõõmu ka suurematele vaatajatele.
Rahvusarhiivi filmiarhiiv alustas uue üritustesarjaga Arkaadri vestlused. Kohtumistel filmiloojatega avatakse linateoste taustalugusid, pakkudes publikule võimalust vaadata armastatud klassikuid värske pilguga. Järjekorras teise vestlusõhtu külalise Mare Raidmaga vestleb Tõnu Karjatse.
Kollektsioon on pühendatud tuletõrjujatele, kes riskivad igapäevaselt oma eluga inimeste, vara ning keskkonna päästmise nimel. Alates 1999. aastast, mil Austraalia metsatulekahjus hukkus traagiliselt viis tuletõrjujat, tähistatakse iga aasta 4. mail tuletõrjujate päeva. See päev on ühtlasi püha Floriani päev, keda peetakse tuletõrjujate ja korstnapühkijate kaitsepühakuks.
Käesolevas kogus leidub ringvaatepalasid ning dokumentaalfilme, mis kujutavad Eesti tuletõrjujate igapäevatööd, õppusi, võistluseid ning olulisemate tähtpäevade tähistamist erinevatel ajastutel, alates aastast 1914, mil peeti Tartu vabatahtlike Tuletõrjujate Seltsi 50. aastapäeva pidustusi. Humoorikaim pala pärineb aga 1960. aastast, mis kujutab Tallinna Vabatahtliku Tuletõrjeühingu liikmeid valves ja väljasõidul koos vabatahtliku tõrjuja, koer Poisiga.
Rahvusarhiivi filmiarhiiv alustas uue üritustesarjaga Arkaadri vestlused. Kohtumistel filmiloojatega avatakse linateoste taustalugusid, pakkudes publikule võimalust vaadata armastatud klassikuid värske pilguga. Esimese vestlusõhtu „Interjöörid Eesti filmides 80. aastatel” külaliseks on filmikunstnik Priit Vaher, kellega vestleb Tõnu Karjatse.
Arkaader kutsub kultuuririkkuse teema-aastal ringreisile läbi Eesti põnevate paikade ja ajastute! Usinad filmitegijad on juba filmi algusaegadest peale jäädvustanud kodumaa mitmekülgseid paiku ja piirkondi ning tänu neile on ka tänasel päeval võimalik vaadelda, milline nägi Eesti välja eelmise sajandi eri aastakümnetel.
Ilmselgelt on lahendus kinni inimeses, mitte TAs.
Maailmaruum ja selle avarused on inimeste fantaasiat ja meeli erutanud aegade algusest alates. Astronoomia ehk täheteadus ulatub tagasi vähemalt Vana-Kreekasse. Esialgu vaadeldi tähti ja taevakehade liikumist, hiljem tuvastati juba Päikesesüsteem ning arenes välja astrofüüsika. 20. sajandil avastati, et Linnutee on vaid üks paljudest galaktikatest, tekkis Suure Paugu teooria ning arenes jõudsalt kosmoloogia. Kui Juri Gagarin 1961. aastal maailma esimese kosmoselennu sooritas, oli selge, et inimkond on astunud suure sammu edasi kosmoseavaruste praktilisele tundma õppimisele. Kogu maailma tähelepanu oli nüüd maailmaruumi poole suunatud. See oli põnev aeg, mida kajastati ka ringvaatepalades ja dokumentaalfilmides ning millest said inspiratsiooni loomulikult ka teised eluvaldkondade esindajad, nende hulgas kirjanikud ja filmitegijad. Käesolevas kollektsioonis leidub dokumentaalkaadreid astronoomia valdkonna teemal Eestis - Tõravere observatooriumi tegevusest Gagarini kosmoselennu kajastamiseni. Samuti on välja valitud põnevaid näited kosmosetemaatikast ja tehnikaajastu arengutest animafilmi tegijate pilgu läbi. Esindatud on näiteks sellised klassikud nagu psühhedeelne “Klaabu kosmoses” (1981) ning nukufilm “Ott kosmoses” (1961), mille valmimisest on loodud ka kogust leitav ringvaatepala. Ühe tõelise kosmosefänni - harrastusastronoomi ja astrofotograafi Raivo Heina tegevusest räägib aga dokumentaalfilm “Otsides valgust” (2014), kus arutletakse inimkonna tuleviku, elu ja universumi müsteeriumi teemadel.
2024. aasta on kultuuririkkuse teema-aasta, mille eesmärgiks on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ning rahvaste kultuuride mitmekesisust. Käesolev kogu heidab pilgu eestlastele ja nende tegemistele laias maailmas ning ühtlasi puudutab ka mujalt maailmast Eestisse rännanud inimeste ja kogukondade kogemust ja igapäevaelu. Vaatamiseks on nii lühi- kui ka täispikki mängu- ja dokumentaalfilme ning sekka ka animafilm. Erinevad lood rikastavad.
Eesti Filmiajakirjanike Ühing autasustab igal aastal parima Eesti filmi meie oma kodumaise Oscari ehk kuldse Neitsi Maaliga, mis on Eesti Vabariigi iseseisvusaja vanim filmiauhind. Esmakordselt anti parima Eesti filmi auhind välja 1994. aastal ning kolme aastakümne jooksul on filmikriitikud pärjanud nii lühi- kui ka täispikki, samuti mängu-, anima- ja dokumentaalfilme. Sealhulgas on tunnustuse pälvinud nii debüütfilmid kui ka elavate klassikute kätetöö.
Läbilõige Neitsi Maali laureaatidest annab tunnistust Eesti filmikunsti rikkalikkusest ja mitmekesisusest, mille magusamaid vilju saab käesolevas kollektsioonis nautida.
Alates 2005. aastast on 27. oktoober kuulutatud UNESCO rahvusvaheliseks audiovisuaalpärandi päevaks, juhtimaks tähelepanu audiovisuaalse ajaloo ehk heli-, foto- ja filmipärandi olulisusele. Rahvusarhiivi filmiarhiiv säilitab eestlaste kollektiivset audiovisuaalpärandit, mis on hindamatu teadmiste allikas meie ajaloo, kultuuri ja ühiskonna kohta. Filmipärand aitab meie maailma mõista ja mõtestada, mistõttu on selle säilitamine ja kättesaadavaks tegemine kriitiliselt oluline tänapäeva audiovisuaalainese ülekülluslikus ühiskonnas. Seejuures aitavad filmipärandit kaasaja vaatajani viia filmiloojad, kes taaskasutavad enda eellaste talletatud materjale.
Audiovisuaalpärandi päeva tähistamiseks koostatud kogu “Arhiivist kinolinale” hõlmab viimaste aastate silmapaistvamaid kodumaiseid dokumentaalfilme, mis portreteerivad oskusliku ja põneva arhiivimaterjalide kasutamise kaudu Eesti olulisi kultuurikandjaid ja ajajärke karikaturist Gorist ja maailmarändur Ahto Valterist kuni psühhiaatri ja näitekirjaniku Vaino Vahingu ja muusiku Uku Kuudini.
Ainus, mis piirab, on teemapüstitus ja üks minut.
“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Kollektsioon on koostatud ringvaatepaladest lennunduse valdkonnast. Mitmete palade keskmes on Tallinna lennujaam ja sealne igapäevatöö, tutvustatakse ka uut lennujaamahoonet, uusi lennuliine (Tallinn-Pärnu, Tallinn-Odessa jt) ning soovitakse õnne juba 3 miljonit kilomeetrit õhus veetnud lendurile. Teise suure osa paladest moodustab purilennusport, langevarjurite tegemised ning lendurite õppused. Kajastatakse ALMAVÜ (Armee, Lennuväe ja Merelaevastiku Abistamise Vabatahtlik Ühing) erinevaid tegevusi, näidatakse purilennudemonstratsioone ja -võistluseid ning tutvustatakse 500. langevarjuhüppe teinud meest.
Tuul teab, kuhu minna, ka siis, kui sina ei tea. Loomeinimesena tunnen pidevalt, kuidas nelja seina vahel kipub käsi lukku minema, eides ennast mõne kindla intervalli tagant taaskord oskamatuses süüdistamas.
Juba linnukesed... Ornitoloogid üle maailma ei ole siiani leidnud rahuldavat seletust rändlindude geopoliitiliste eelistuste kohta. Sarnaselt immigrantidele ei hooli ka linnud riigipiiridest ega nende ületamise reeglitest.
Mis on põhjuseks, et osa nendest rahututest värvulistest valib oma pesitsuspaigaks just Eesti Vabariigi? Kas on selleks sobiv kliima, mulgipuder ja verivorst või sootuks sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta? Aga äkki hoopis meie keel ja kultuur on see, mis paarituvatele sulelistele hinge läheb?!
„Kujutluste maailm“ on kinematograafiline teekond ühe erilise inimese lugemiskogemusse. Lugemine on kõigile!
Hiiri pole näha ja kassid jäävad magama. Salamahti tulevad hiired, seovad laisad kassid sabapidi hiirelõksu külge ja teevad nõnda lustaka sõidu.
Loominguline leek põleb ereda tulega. Kuid suures vabastavas loomistuhinas võib kunst mõnikord selle looja endasse neelata. Loomeprotsess ei pruugi alati olla eneseväljendus, vaid mõnikord ka lõks. Kõigil ei õnnestu sellest puutumatult välja tulla
Kunst limiteerib elu.
Loomaaias elab üksainuke loom – kaelkirjak. Keegi peale väikese tüdruku ei käi teda vaatamas. Külastajate meelitamiseks tellib loomaaia direktor reklaamkaelkirjaku. Siis aga selgub, et inimesed vaimustuvadki vaid tehiskaelkirjakust, elav loom neid ei huvita. Algab üldine “kaelkirjakubuum”. Filmis naeruvääristatakse “massikultuurile” omast vaimustumist mitte tõelisest ja elavast, vaid järeletehtust ja tehislikust.
Joonistatud lood’ on vaikselt kulgev portreehetk. Lasteraamatute autor Kristi Kangilaski meenutab hetki lapsepõlvest, luues samal ajal uusi mälestusi uutele väikestele lugejatele.
Õpetaja katkestab lõkkeõhtu ootamatult tuttava looga. See, mis järgneb ei ole tavaline kirjandustund, vaid kontrollimatu paanika. Humoorikas 1-minutifilm toob klassikalise kirjanduse õudusžanrisse ja näitab, kui hirmutav võib olla mõte kohustuslikust kirjandusest.
Ülevaatefilm õppimisvõimalustest ENSV kutsekoolides. Eesti 27 kutsekoolides on võimalik omandada üle viiekümne elukutse. Kaadrites: vedurijuht, kelle kõrval õppimas noormees, naised kangastelgede taga, noormehed merekoolis või joonestuslaudade taga. Kutsekooli raadiosõlm alustab oma saadetega, noored diktorid mikrofoni taga. Kutsekoolide õpilased on sportimas – ujumine ja vettehüpped, jääpurjetamine, rattatreening spordisaalis, noored poksiringis. Noored treipinkide taga. Ja traktoriroolis – maakutsekoolidest sõidab igal aastal põldudele ligi 900 mehhanisaatorit. Tulevased tüürimehed ja mehaanikud on praktikal kalalaeval. Neiud on kauplusklassis üles rivistatud pikkade lettide taha, kaalud ees – kaalutakse, pakitakse kaupa. Tulevased kokad ja kondiitrid toimetavad köögis, valmivad uhked tordid, küpsised ja suupisted, soolased ja magusad toidud. Õpitakse ka serveerimiskunsti. Noormehed väljuvad koolimajast, koolipäev on selja taga ja võimalusi vaba aja veetmiseks jätkub. Neiud sätivad ennast tantsuõhtule. Noormehed sammuvad üle Tartu kaarsilla. Kogu vabariigis tuntuks saanud kutsekoolide isetegevusansamblid on jõudnud 20. vabariiklikule ülevaatuseni, millest võtavad osa tuhanded noored. Moedemonstratsioon kutsekooli õpilaste käe all valminud rõivastega. Õpilased õmblus- ja juurdelõikamistunnis linna kutsekoolis nr 4, kus õpitakse rätsepaks. Neiud õmblusmasinate taga. Koolil on ka oma moeateljee, kus valmistatakse tellijale soovitud riided ja antakse kaasa garantiipass. Juuksuriõpilased keeravad esimesed rullid parukatele ja teevad esimesed soengud nn puupeadele, enne kui võib teenindada päriskliente – valmivad kaunid soengud, aetakse habet ja lõigatakse meeste juukseid. Enam kui tuhat ehitustöölist tuleb igal kevadel kutsekoolidest: ehitajad, müüriladujad, maalrid. Noortele on õppetööks loodud kõik võimalused.
NR 59 on hübriidfilm. Esimesed pool minutit on nagu üks poeetiline eesti film ikka - looduse ja üksiku mehega. Minuti teisel poolel muutub film mõneti dokumentaalseks, kus bussis toimuvale sündmusele reageerivad päris inimesed.
Tagasi loovusesse!
Kontor ribikardinate ja ventilaatoriga... üha kasvavad temperatuurid.
Põgenemine palavast büroohoonest jahutavasse merevette läbi exeli tabeli.
Valminud film sobib eriti hästi näiteks raamatupidajatele.
Esimene lugu jutustab tüdrukust, kes aina jonnib ja nutab, kuni ta suurest niiskusest hallitama läheb. Teine lugu räägib lõbusast rongisõidust, mis lõpeb uperpalliga kraavis, sest vedurijuht Piilupart jääb tukkuma.
Kaasaegne muinaslugu räägib laste fantaasiamaailmas elutsevast lahutamatust tegelasest, koerusloomast Krõllist. Ühel päeval saabub muidu vikside laste hulka väike pahandusetegija ja nüüd pole ulakustel enam otsa ega äärt. Krõll kipub nii väikeste kui suurte sisse, toob kaasa palju naeru ja kihinat, aga ka lõhutud nõusid ja pahandusi. Kui täiskasvanud Krõlli minema peletavad, jäävad lapsed täitsa haigeks. Krõllipuuduse vastu aitab aga ainult üks rohi – Krõll!
Kui suurt rolli selles, et laululapsest saab laulja mängib looduslik anne ja kui suure osa moodustavad tahe ja harjutamine või on lapse suurtele lavadele jõudmise tähtsaim komponent hoopis lauluõpetaja?
