“Varblane, mitte kanaarilind” on eksperimentaalne kollaažfilm Eesti filmi 1960. aastatest. Ainult selle ajastu Tallinnfilmi ja Eesti Telefilmi stuudiotes valminud teostest kokku lõigatud luupainajalik melodraama on 23-minutiline lühifilm, mille keskmes on ajastule omane tragi koduperenaine, kes seisab silmitsi olukordadega, kus tervemõistuslik lahendus puudub.
Kollektsioon keskendub pop kultuurist mõjutatud Eesti animafilmidele, mis valmisid 1970. aastatel Tallinnas. Nõukogude liidu ametliku retoorika kohaselt oli animatsioon suunatud (väike)lastele ja teismelistele. Siinkohal ekperimenteerisid filmitegijad aga filmi meediumi võimalustega ning kasutasid lastele suunatud animafilme kunstilise väljenduspinnana. Kollektsiooni kogutud animafilmid on justkui Teise maailmasõja järgse noortekultuuri manifestatsioon, mis levis ka “valel pool” raudkardinat.
A collection of psychedelic Pop Art influenced animated films made in 1970s Tallinn.
Within the official cinema circles of the Soviet Union, animation was mainly targeted towards toddlers, young children, and teenagers. Here, on the other hand, the artists had clearly used children-oriented cartoons as a means of artistic expression, and experimented with the possibilities of the film medium in general and this created a discrepancy. These selected films appear as fragmented manifestations of post-Second World War youth culture that also filtered into the 'wrong side' of the Iron Curtain. (Andreas Trossek)